Lahkumine

Pildil olen koos isaga, vahest kusagil kolme- või neljaaastasena.

Nüüd varsti kaks kuud pean harjuma mõttega, et isa ei ole enam meie keskel.

Ei ole enam seda kätt, mis osutaks ja suunaks. Peab ise hakkama saama.

Minu kõige varasem mälestus isast on ühest lesimisest lapsevoodis Lesisin seal ja küünitasin oma käekest läbi voodivõre imeliku leso musta truubiukse poole, et mis põnev asi see küll on? Mäletan, minu kohale kummardus hoiatav inimkuju - Isa näitas hoiatavalt kuuma leso poole – ära puutu. See on minu kõige varasem hästi säilinud mälestus. Ka sellel pildil fotograafi juures tuntud hirmu ja põnevust mäletan kuidagi uduselt.

Paps armastas aga sageli ohtude eest hoiatada. See võis olla tingitud Siberis läbielatust.

Koolipoisina kuulus isa ühte vastupanuvõitluse organisatsiooni. Ise nad nimetasid seda nii: Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon. Muidugi võttis NKVD nad vahele ja 10 aastat Siberit oli garanteeritud. Sellest põrgust ei ole ta tegelikult meile väga palju rääkinud.

Isa jutust on meeles, et üks hea inimene päästis Ülo elu, andes talle pangi putru. Ja et Ülo kaalus mingil ajal mingid müstilised 49 kilo. Seda on pika, 1.92 pikkuse mehehakatise jaoks ülivähe. Sellises eas, isa oli ju alles 18, vajab organism hädasti toitu ja seda ei olnud.

Aga üheks päästjaks nälja küüsist olid kindlasti emalt Eestist saadetud pakid. Pakis oli tavaliselt pekk, see oli laagris hinnatud kraam. Palju sellest pojani jõudis, ei tea, aga ka brigadirideni jõutuna aitas see ehk elus hoida. Vähemalt ei pandud isa tööle kõige hullematesse kohtadesse.

Jäin selle detaili peale lähemalt mõtlema, et kas pakid läksid kaduma Venemaa kaoses? Küsisin seda oma emalt üle. Huvitav, aga pakid EI LÄINUD KADUMA. Stalini ajal oli pakk püha, seda isegi laagris!

On meeles, et tuul viis isalt ühel hommikusel tööle minekul mütsi. Siberi pakase tõttu tuli müts iga hinna eest kätte saada. Mida pidi noormees tundma – lähed järgi, lastakse maha, ei lähe, oled mütsist ilma ja see tähendab külma kätte suremist. Olid olnud sellised juhtumid, kus oma mütsile järgi läinud vang lihtsalt maha lasti. Aga see sõdur, kes seda nägi, juhtus olema selline heasüdamlik – ei tulistanud, ellu jättis.

Ja ühel suvel, see oli juba 1954, oli laagris streik. Streikide “ässitajad” pandi kartserisse, ülejäänud aga kogunesid sinna lähedale, nõudes nende vabastamist. Selle peale oli valve ülem roninud torni ja suunanud kuulipildujad kogunenud rahvamassi peale. Tal õnnestus tulistada paar kuuli, kaks lätlast sai sellest surma. Seejärel viskas üks valvur selle hullunud valveülema tornist alla...

Seda rääkis mulle üks isaga laagris koos olnud Soome poiss, kellega ma mõni nädal tagasi neist asjadest natuke rääkisin.

Pidin sõitma isa vaatama laupäeval, 18. veebruaril. Jäin ühe päeva hiljaks. Isa kirjutati haiglast välja reedel ja öösel ta suri.

Ootamatult, aga enamasti surm ongi ootamatu.

Nii tikub meiega sageli juhtuma. Jääme hiljaks, lükkame edasi. Ja ühekorraga enam ei ole inimest. Meile on jäänud vaid pildid ja mälestused.

Pilte isa tegi aga väga, väga palju, sest fotograafia oli tema üheks suurimaks kireks. Teisi oskas ta hästi jäädvustada. Aga pilte temast endast väga palju ei olegi, nagu fotograafidega tihti juhtub.

Huvitav, et kui kiirabi tuli teda viima haiglasse, tuli kõigepealt kiirabiarstil vaadata tema tehtud pilte. Ma arvan, et ta oli õigusega nende üle uhke. Kanepil oli kunagi au olla fotokunstis omamoodi kohalikuks kunstitsentrumiks. Nimelt isa hea tuttav, fotomees Peeter Tooming saatis sageli fotonäitused, mida algul näidati Kiek in de Kökis, väljapanemiseks ka Kanepisse.

Aga oma elu esimeseks suuremaks kireks isale kindlasti oli muusika, akordionimäng. Seda õppis ta laagris suuremalt jaolt omal käel.

Mulle on sellest pärandunud muusikaline kuulmine. Omamoodi needuseks on aga see, et meie meesliin jätkuvalt on muusikalise hariduseta ja see “traditsioon” jätkub - tahtsin seda vägisi murda ja välja tuli “nagu alati”, Tõnis juba teist aastat enam pilli ei mängi. Kuid küllap ta varsti jälle hakkab, sellest nakkusest on raske vabaneda. Nii ma vaikselt loodan.

Aga isa peamiseks ametiks oli siiski vallavanema amet, varasema nimetusega külanõukogu esimees. Millise valemiga sai külanõukogu esimeheks Siberis käinud mees, jääb mulle küll arusaamatuks tänini. Aga kui Eesti sai vabaks, sai temast esimene vallavanem, täitsa valitud vallavanem. Sellest ametist ma aga mingeid suuri “hüvesid” küll ei mäleta. Külanõukogud olid omal ajal üsna vaesed asutised ja nii oli esimeseks ametisõidukiks Kanepi külanõukogus võrr. Jah, lugesite õieti, võrr. See võrr pärandus minu vanaisale, kes sellega siis sõitis ja teda putitas, külanõukogu esimees aga sai omale uueks ametisõidukiks mootoratta margiga M.

Uduselt mäletan sellega sõitu Tallinna juubelilaulupeole, mina olin külgkorvis. Ametiautot nautida isa ei saanudki, seda hüve sai omale juba isale järgnev vallavanem.

Oma lahkunud lähedastest on siiski raske kirjutada – nii olen seda blogilugu kord jälle alustanud ja pooleli jätnud. Aga natukene tuleks ikkagi püüda. Ma ei ole ka elukutselt kirjamees. Ega isa ka ei olnud ja kui ärgitasime teda mälestusi kirja panema, ta seda ikka ei teinud...

Kuid nii on peaaegu iga inimese elu looga. Isegi kui läheduses on kirjanik, keelab mingi kirjutamata tava tal oma lähedase elu kirja panemast ja oma kangelased paneb ta enamasti kokku mitme inimese juhtumistest.

Omamoodi õnn on, et seesama isa hea sõber, foto- ja filmimees Peeter Tooming siiski jäädvustas oma kaameraga mõned asjad isast üles. ERR arhiivides on olemas dokumentaalfilm pealkirjaga Leib (meie perenimi on selline).

Kahjuks see Peetri tehtud dokumentaalfilm isale ei meeldinud ja isa vist isegi kirjutas ETV-le, et ärgu enam näidaku (aga kaks korda on nad seda filmi ikka näidanud). Aga ma vist võtan ette ja kirjutan, et näidaku nüüd jälle, kui neil selline arhiivide näitamise tuhin peale tuleb. Tahtsin selle filmi koopia kinkida isale juubeliks, aga siis ma mõtlesin, et kas sobib inimesele kinkida filmi, mis talle ei meeldi.

Aga kellele üldse meeldib oma elu lugu? Ma mõtlen ausat vastust, sest kindlasti on selliseid inimesi, kes teistele kindlasti vastaksid, et nende elu on see kõige kõige...aga oma sisimas ma ei usu, et nad endale niimoodi valetada julgeksid.

Mulle kindlasti oma elu lugu üldse ei meeldiks, aga ma ei ole ka inimene, kes paistaks välja, kellest oleks lugu võimalik teha. Isa vähemalt paistis välja, ta oli selline inimene, kellele loodus oli kaasa pannud suure karismaatilisuse. Talle meeldis juhtida. Mulle näiteks ei meeldi ja ma ei juhi ka kedagi.

Kured lendavad

...

Inimesed lahkuvad meie elust füüsiliselt küll äkki, ootamatult, vaimne side aga päriselt vaevalt et kaobki. Kusagil, seda usun nüüd päris kindlalt, mõttes, unes, alateadvuses saame lahkunutega veel kokku.

Seda laulu kuulsin mõni päev pärast isa lahkumist unes.

Ma usun, et see oli film, mis pidi isale meeldima. Film tehti 1958, üsna peatselt pärast isa vabanemist laagrist 1956. Nõukogude filmikunsti klassika, mis võitis Cannesi festivalil preemia, seejärel aga jäi põlu alla, kuna Nikita Hrustsovile filmi naistegelane ei meeldinud.

Ma ei olnud varem kunagi mõelnud selle laulu sõnade peale, pärast seda unenägu esimest korda kuulasin tähelepanelikult neid sõnu.

...

Kured on millegipärast linnud, kelle lendamist vaadates igaüks jääb kuidagi mõtlikuks. Nagu olekski see sõnum neilt öelda – ka sina kunagi oled seal ülal, nende keskel.

Ka sulle on selline koht seal taeva all määratud, nagu igaühele siin Maal on.