Kummaline Kuu

See kirjutis sündis raamatus „Kes ehitas Kuu“ toodud faktide kontrolli vajadusest. 
Tegelikult mahub selle raamatu põhisisu mõnele leheküljele.  
Faktide võimalikud selgitused jätame hilisemateks aegadeks. Mul on mõni mõttejupp olemas ja see raamat kinnitab kaudselt, et nende mõttejuppidega tasuks edasi töötada. 

Lühidalt öeldes viitavad Maa, Kuu, Päikese kahtlaselt sobivad mõõdud sellele, et me ei ole olnud iial oma arengu vältel, isegi mitte Maa tekkemomendil, vabad olnud teatud hooldusest. 
Et elu ilmselt on olnud miljardeid aastaid varasem nähtus ning koos eluga ka tsivilisatsioonid. 
Ja et neist tsivilisatsioonidest on keegi jäänud ellu, arenenud edasi meile praegu kujutletamatule tasemele. 
Ja et meile anda märku, me ei ole üksi, et võiksime silmad lahti teha, ongi need märguanded meile mõeldud ühes või teises vormis.

Aga et see on saanud teoks sedavõrd suure taevakeha orbitaalparameetreid ja suurust sättides, tundub mullegi peaaegu mõeldamatuna. Aga mõtelgem siiski tagasi näiteks 60-ndatesse: 60-ndate optimismipuhangus eeldati ju supertsivilisatsioonidelt just sarnast sorti tegevusi, veel suurejoonelisemas vormis.

Fermi paradoksi lahend aga … istub meie silma all, öösel meile valgust kinkides. 
Kirjatüki lõpus kirjutan ka sellest. 

 DIAMEETRID ja pöörlemised. 

Maa mõõdud on järgmised, võetud WIKIST 

Ekvatoriaalraadius: 6378.1

Polaarraadius:         6356.8 

Kuu mõõdud: 

Ekvatoriaalraadius: 1738.14 

Polaarraadius: 1735.97 

Ekvatoriaalraadiuste suhe: ligikaudu 3.67. Ei midagi erilist. 

Aga polaarraadiuste suhe tuleb selline: 3.6618 
Korrutame sajaga. Saame 366.18 
 On aga teada, et Maa pöörleb 366.25 korda AASTAS ümber oma telje. 
Jah, 366, 
selgitusi saate siit http://www.jcrdevelopments.com/blogs/jon-reynolds/earth-rotates-36625-times-year 
Erinevus 2 kümnetuhandikku (0.02 %). 
Kummaliselt hea klapp, eks ole. 

Võtame nüüd suhte teisipidi: Jagame KUU polaarraadiuse Maa polaarraadiusega. 
 Saame 0.2731 Korrutame sajaga. Saame 27.31.  
Kuu teeb ühe pöörde ümber oma telje ja samal ajal ka ühe tiiru ümber Maa 27.32 päevaga. Erinevus 0.04 %, 4 kümnetuhandikku. 
Teisisõnu on Maa pöörete arv aastas ja Kuu tiirlemise / pöörlemise perioodi korrutis väga lähedane suurus arvule 10000. (10006). 
Ja samad arvud jooksevad välja DIAMEETRITEST. 

Veel põnevaid kokkusattumusi:

Inimese keskmine kehatemperatuur on 36.6 kraadi. (366/10) 

Vee külmumispunkt absoluutses temperatuuriskaalas on 273.15 kraadi. (erinevus 0.02%) 
Korrutame Maa polaarraadiuse 60 –ga. Saame 381.400, 
1 % vähem, kui praegune keskmine kaugus Maa-Kuu vahel. 
Aga ehk kunagi oli see suhe täpne? 


KUU, Maa, Päikese ümbermõõdud meetermõõdustikus ning Astronoomiline Ühik


Maa ekvatoriaalümbermõõt on 40075 km. 
Kuu ekvatoriaalümbermõõt  10916 km. 

Korrutame need. Saame 437458700. Jagame sajaga. Saame 4374587. 
Päikese ümbermõõt on 4366813 KILOMEETRIT. 
Erinevus 0.18 %. 
 See suhe on seotud sellega et Maa meridionaalne ümbermõõt meetri Prantsuse revolutsiooni aegse definitsiooni kohaselt pidanuks olema 40000 km.
, aga see mõõdeti veidi mööda ja tuli 40008. 
Seega km ei ole päris juhuslik suurus. Kui võtame aluseks „õige“ Maa ümbermõõdu 40000, saame erinevuse 0.01%, ÜKS kümnetuhandik. See on täiesti fantastiline täpsus! 

Ok, 10916/100 –ga korrutamisel, 109.16, saime Maa ümbermõõdust Päikese ümbermõõdu. 
See pole veel kogu lugu.
Võtame Päikese ekvatoriaalse diameetri, 1390000 km (ligikaudu). 
Korrutame selle 109.16-ga 
Saame 151700000. 
Maa suurim kaugus Päikesest praegu on 152098000, erinevus 0.2 %. 

Kõige suurem NÄIV kokkulangevus on aga toodud pildil:

Kuu ja Päikese nurksuurused on TÄPSELT samad. 
Need klapivad, sest tekib täielik päikesevarjutus, Kuu katab Päikese täpselt, täpselt nii, et väike helendus jääb paistma. 

Kuu muud omapärad 

Kõigepealt ei ole Kuu lopergune, vaid üsna ümarik. 
 Hoolimata mitme miljardi aasta tagustest pommitamistest on kõik need suured kolakad asteroidid jätnud millegipärast umbes samasügavused lohud, parajalt lamedad. 

Selline tunne tekib, et Kuu sees on väga tugev metallist sfäär, mis suuremad lopsud üle elab. 
Ja mine tea, ongi seest õõnes, nagu Nikolai Nossov oma romaanis Totu Kuul väidab. 

Ühesõnaga, ükski asteroid, hoolimata kraatrite suurustest mitmetes sadades kilomeetrites, ei ole löönud Kuusse sisse väga suurt „auku“. 
 Räägitakse, et Kuu kumisevat kui kell, aga see siiski on kõlakas. 
Kõlakas on siiski vaatluse all kui võimalus, sest NASA muud valed kuundumiste kohta on hästi teada. Asi tal siis midagi veel Kuu kohta soperdada ei ole! 

Enamik neist faktidest olen ma saanud kummalisest raamatust: Cristopher Knight ja Alan Butler, „Kes ehitas Kuu“. 
Nende teooriaid, et inimesed ise ehitasid kauges tulevikus ja siis ajamasinaga sõitsid tagasi, ma tõsiselt võtta ei saa. Aga mõni supertsivilisatsioon, kes meid praegugi vaatleb, võis sellega hakkama saada . 



Sellise olukorra tõenäosuslik hinnang

 Mul paluti ka anda mingi tõenäosuslik hinnang nendele asjadele. 
Võtame näiteks suhte diameetrite vahel. 
Erinevus diameetrite suhtes 3.66, korrutatud sajaga ja maa pöörete arvus ühel aastal on 0.02%. 
See ongi umbkaudne tõenäosus sellise asja juhtumiseks, kui ei ole võimalik välja tuua täpset loodusseadust, miks nii peakski olema. Veidi vähendavad tõenäosust võimalikud kitsendused diameetrite suhtele (näiteks oleks mõistlik eeldada selle suhte paiknemist kusagil 3 ja ütleme 7.5 vahepeal, siis tuleks tõenäosust kaks korda suurendada (täisvahemik muutumiseks oleks 1-10). See kitsendus tuleks ehk peale nõudest, et planeedil oleks mõistuslik elu, mis ilmselt eeldab küllalt suure taevakeha stabiliseerivat mõju pöörlemisele. Kuid see ei ole sugugi kindel. 

Loodusseadusega on meil tegemist näiteks Kuu pöörlemise ja tiirlemise täpse resonantsi puhul. Siin peabki tegemist olema täiesti täpse võrdsusega, kuu pöörlemisperiood on tiirlemisperioodiga võrdne. Sellist olukorda nimetatakse gravitatsiooniliseks lukustumiseks,
asjahuvilistel on selle kohta  võimalik Wikist või mujalt juurde lugeda.

üksteisest sõltumatud on järgmised faktid:
1) diameetrite suhe 3.66
2) teisipidises suhte ehk pöördväärtuse seos Kuu pöörlemisega
3) Kuu kauguse ja Maa raadiuse 60 kordne suhe
4) Kuu ja Maa ümbermõõtude korrutise võrdsus Päikese ümbermõõduga (kui jagada 100-ga)
5) Päikese diameetri ja AÜ vaheline ligikaudne suhe 109.16
....

Iga asja tõenäosus tikub keskeltläbi olema mõni kümnetuhandik, mitte iial üle 1% (Maa raadius * 60 = Kuu kaugus on vahest ebatäpseim), mille võtangi ülemise hinnangu aluseks. Korrutame need viis suurust, see on siis nende sündmuste üheaegse esinemise tõenäosuse väga jäme ülemine piir. 
Saame suuruse, mis kindlasti on väiksem kümnest miljardikust, 10 astmes -10. 
Võtame ühe järgu varuks.
Postuleerin, et sellise sündmuste esinemise tõenäosus kindlasti on väiksem 
ÜHEST MILJARDIKUST.

Niisiis tegelikult kindlasti veel vähem, aga tõenäosuste arvutamine astronoomilistes mudelites ei ole levinud (meil ei ole piisavalt statistilist materjali, Päikesesüsteemist üksi on liiga vähe). 
Hoolimata sellest peaks isegi tõenäosus 1/1000 tegema ettevaatlikuks, eriti kui on tegemist samaaegsete erinevate, sõltumatute faktidega. 
 Kõik suhted on seotud KÜMNENDSÜSTEEMIGA. Ma ei lisanud ettevaatuse mõttes loetelule fakte absoluutsest temperatuurist ja meie kehatemperatuurist, samuti veel mõnda asja, näiteks seda, et Maa keskmine kiirus korrutatud kümne tuhandega on lähedane valguse kiirusele, kuna seal viga oli veidi suurem, kui tuhandik. 
Lisan selle siin siiski märkusena. 
Maa keskmine kiirus 29.78 km/sek. (NASA Goddard keskuse faktiraamatust võetuna). Valguse kiirus: 299800 km/sek 
Korrutame 10000, saame erinevuseks 0.7 %. 

Hinnatud tõenäosuse ülemine piir tähendab, et astronoomid peaksid Universumis üles otsima umbes 1 miljardit Maa sarnast planeeti, kellel oleks oma Kuu ja siis vaatama, kas tuleb üks selline veel, kus asjad on niivõrd ebatõenäosuslikul moel seotud arvuga 10 (sest ümmargused tulemid tulid ainult 10-ndsüsteemis). 
 Minu arvamus muutuks, kui näiteks esimese paari Maa sarnase planeedi avastamisel leiavad astronoomid, et kõik on arvuga 10 kuidagi seotud. 

Aga 10 on praegu füüsikaga seotud vaid sellega, et meil on 10 sõrme, ei mitte millegi muuga. 


Megaliitjard ja Kuu ning Maa mõõdud 

Alexander Thomile võlgneme me tänu megaliitjardi avastamise eest. 
Selle suuruse sai ta sõltumatult igasugustest Maa mõõtudest, uurides muistseid megaliitehitisi uurides, 600 tk. Inglismaal ja Prantsusmaal. 

Selle suurus on 82.966 cm., veaga 0.061 cm Thomi mõõtmiste põhiselt. 
Sama tulemuse saame, kui Maa polaarümbermõõdu 
40007500 m. jagame 366*60*6*366 -ga. 
Seda teeme nii seetõttu, et on (jälle sõltumatult Thomist) alust arvata, et muistsed megaliitehitajad jagasid Maa 366-ks kraadiks, siis kraadi jälle 60-ks, "minut" jagati 6-ks ja
"sekundi" jagamisel 366 tuligi välje see megaliitjard.

Tulemus tuleb täpsemalt 82.962 cm. Viga, kui üldse, esineb VIIENDAS kümnendkohas.

366 selles mõõdustikus tagab  nii Kuu, Maa ja ka PÄikESE langemise samasse süsteemi!
Päikese puhul teame ju, et ta on kuu ümbermõõdust suure täpsusega 400 korda suurem

Thomi tulemit on õppinud statistikud kõvasti nõrgendanud, seejuures üsna põhjendamatult. Kokkulangevus  on hämmastav! 
Muistsetele inimestele pidi keegi selle ühiku olema andnud, õpetanud ja neid õpetanud ilmselt seda ühikut ka astronoomiliste vaatluste abiga reprodutseerima. 
Sellest on kirjutanud Knight ja Butler teise raamatu – „Esimene tsivilisatsioon“. 
Jälle ei ole ma nendega alati ühel nõul. 
Näiteks arvan, et keegi pidi muistseid inimesi nende toimetamistel abistama ja soovitama võtta kasutusele selline imelik ühik, nagu megaliitjard. 
 Nagu pidi keegi abistama ja õpetama inimesi  megaliitide väljatahumisel ja toimetamisel kultuskohtadesse...



NASA ja KUU 

Nagu võib aru saada, ma ei usalda väga palju NASA-t. 
Ei, ma püüan olla mitte paranoiline. Ma pigem loodan siiralt, et nende marsikulguri pildid on reaalsed ja seal ei käi sellist häma, mis Apollo projektide puhul NASA nii „kurikuulsaks“ on teinud. 
Aga see Apollo megaprojekti ümber toimunu paneb tõsiselt mõtlema selle üle, et Kuud oleks vaja uurida väga sõltumatult igasugustest üliriikidest. 
Praegu tundub see mõeldamatuna, aga küllap varsti saab reaalsuseks ja siis on võimalik mõnel entusiastide pundil saata ise sond uurima, kuidas selle teise küljega ikkagi on või kas „Kuu kumiseb nagu kell“…. 
Kiirus, millega propagandamehed kleepuvad nende asjade külge, kiire silt „pseudo“ nende numbriliste vastavuste tõenäosuslike hinnangute puhul (aga siis oleks iga arstiteaduslik ravimianalüüs samasugune pseudo, palju suuremal määral) teeb pigem ettevaatlikuks. Elu on õpetanud PR mehi ära tundma, kasvõi siltide kleepumise kiirust hinnates ühe või teise asja külge…. 


FERMI PARADOKS ja KUU 

Refereerin selle paradoksi Wiki versiooni lühikirjelduse siia. 
Niisiis, 1950, kui Fermi töötas Los Alamoses tuumapommi väljatöötluse kallal, toimus Fermi, Emil Konopinski, Edward Telleri ja Herbert Yorki vahel „ajalooline“ vestlus. Mehed viskasid lõunasöögile jalutades nalja viimaste UFO aruannete üle Alan Dunni viimatise koomiksi valguses 
20 mai New Yorkerist (seal väidetavalt prügikastide kadumises olla süüdistatud marodööritsevaid tulnukaid, vt. vastavat pilti). 
See olla olnud muuseas kevadel New Yorgis suur probleem, prügikastide saladuslik kadumine linnast....

 Aga siis olevat vestlus muutunud „tõsisemaks“ (sai siis neid UFO asju tõsiselt võtta?) ning Fermi arvutanud mõttes välja tõenäosuse, et Maa on võõraste tulnukate poolt koloniseeritud. 
See tuli väga lähedane arv ühele ja see ta pani lõuna ajal, kui ülejäänud tegelesid juba muude asjadega ehmunult hüüatama: 
„Kus nad siis on?“ 

Sellest loost sündis pikk teaduslik traktaadide seeria, Drake võrrand ja palju muud pikka targutust. 
Märgin omalt poolt siia ära järgmised iseloomulikud asjaolud:
1)  Fermi ja kolleegid isegi ei tõstatanud küsimust UFO nähtuste tõsiduse üle. Oleks võinud seda siiski vähemalt intellektuaalse harjutuse mõttes üritada. 
2) Nad eeldasid  automaatselt kõikide tulnukate puhul sama mõtlemise ja arengutaset, nagu meil siin on. 
Tulnukad pidanuks meid kohe koloniseerima, hõlvama, ümber usustama, misjoneerima… 

3) Fermi ja tema kolleegid ei olnud nende nähtustega, mis II Maailmasõja ajal, ning pärast seda toimusid, peaaegu üldse kursis. 
Põhjalik sündmuste analüüs oleks ehk andnud vihje, et Fermil oli õigus, tulnukad olid nende nina all olemas ja nendest ju oligi algselt jutt… 

Nüüd, Kuu mõõtude uurimise käigus selgub, et needsamad tulnukad on toimetanud siin Maal miljardeid aastaid tagasi ja Fermi paradoksi ümberlüke on siinsamas meie nina all.

Ainukene loogiliselt vastuvõetav lahendus „paradoksile“ on see, et me ei ole tõsiseltvõetavad partnerid kosmilises ringis ja laseksime ennast kohe õhku, kui meile antaks kasvõi kübekene täiendavat teadmist maailma asjade kohta. 

Fermi ise on tõestus sellele, tegeles ta ju maailma kõige surmatoovamava relva väljatöötamise kallal täielikult ingelliku süüdimatusega.