oktoober 05, 2012

Pikk tee Tipperary'sse





Tipperary on üks koht Iirimaal ja üks laul räägib iirlasest, kes Londonis olles igatseb sinnatagasi. 
Kirjutab kirja neiule, keda armastab ja see ütleb, tule kohe, muidu lähen ära teisele. 
Aga see laul oli I Ilmasõja kõige populaarsem laul. Selles laulus ei ole ühtegi viidet käimasolevale, kordub vaid üks ja sama motiiv: tahan Tipperarysse tagasi. 
 Nii ei saa ajalugu teadmata kuidagi aru, miks selle laulu taga vilksatavad ilmasõja rindepildid. 

Meist enamik ei taha sõdida. Rindelauludest on seda eriti näha. Ka Valgre laul „Peagi saabun tagasi su juurde“ ja paljud teised sarnased laulud rääkivad hoopis midagi muud. Kõik, ka saklaste, venelaste, prantslaste laulud enamasti räägivad igatsusest lihtsate asjade järele: naine, lapsed, kodused… Ja kõik need pilidid rindelt tagasijõudnud meestest räägivad sedasama.
 Inimene ei ole siiski sõdalaseks sündinud. Ta saab selleks aga ikka ja jälle, sest meie oriühiskondi juhivad ja suunavad psühhopaadid. Neile meeldivad sellised suured asjad, kui kõik marsivad nende taktikepi all… 

Kuigi mõnikord jõutakse rindelt tagasi ja sattutakse veel hullemasse sõtta, kui enne. Kodusõtta, nelja seina vahel toimuvasse sõtta. Kodusõjas ei ole kunagi võitjaid, kõik on kannatajad. Nii ka ühe maa sees toimuvas kodusõjas. 
Ja ei enamasti kunagi päris nii, et üks pool on väga, väga paha ja teine, näe on ingel. Peresisesed sõjad on siiski väikese ulatusega ja enamasti tullakse sealt kuidagi välja. Kui. 

Aga kõige hullem asi, mis saab olla, on see, kui ühel maal hakkab pihta kodusõda. Nii oli näiteks Hispaanias ja tegelikult ei olnud sinna seda „internatsionaalset abi“, mis sageli segunes stalinistlike abisaadetistega, üldse vaja. Aga see „abi“ külvas seal seda terrorit vaid juurde. Pärast mõneaastast sõdimist ja taplemist said võidu Franco pooldajad ja hea oli, et tapatalgud kuidagi siiski lõppesid. 

 Hispaania kodusõja leek läks üle II Ilmasõja leegiks ja maailm sai näha palju kannatusi. Psühhopaadid said joonistada pärast sõda uusi riigipiire ja jagada ilma uut moodi ümber. Inimestele sõdurisinelis aga jäi sellest ajast mälestuseks vaid tungiv soov jõuda koju, tagasi armsama juurde. Mis sellest, et ka seal võis ees oodata kodune sõda… 

Kõik see võiks õpetada inimesi vältima sõdu, vältima psühhopaate, vältima sõjaõhutajaid. Kahjuks on maailm jälle viidud ühe uue sõja äärele ja hulluse peatamist ei ole ette näha. Isegi mitte mingit liikumist sõja vastu ei paista. Ja see Tipperary tundub ikka olevat sama kaugel, kus ennegi. 

 Huvitav, et uurides, kas eestikeelset teksti laulule ka on kusagilt võtta, ise tõlkima ei üritanudki hakata, sattusin … Rein Seppa käsitleva loo peale. 
(PS laulu eestikeelset tõlget ei leidnudki, kellel on, andku märku ja pasteerigu kommentaari) Tipperary oli temale sümboliks, kohaks, kuhu kõik peaksime olema teel, kuhu kõik peaksime kompromissitult pürgima. See tee aga on pikk ja okkaline, sest tehnika, grammatika, kõrge kultuur on rohkem nagu segav, inimesi nende eluavaldustest segav asi. Vahest mõni tuhat aastat tagasi oli siin Põhjalas olukord teine. 
Sest kui inimesed elasid hõredalt, ei saadud üksteist nii palju vaenata. Vaenamine tuli Lõuna rahvastelt, kus inimesi oli palju ja sai üksteist karistamatult tappa, ikka jäi rahvast üle, ikka oli neid liiga palju… Et Põhjas hakkama saada, tuli üksteisesesse hästi suhtuda. Sellise mõtte ma sain seda Rein Sepa vaimset testamenti käsitlevat juttu lugedes. 

Muuseas, ka Tätte ütles, kui ta maailmareisilt tuli, et inimesed enamasti siiski ei ole üksteise suhtes sugugi mitte halvad. 

 Järelikult oleme siiski väga võõrandunud olekus, kui sõdimata kuidagi ei saa. Kusagil oleme millegagi pannud väga puusse ja see eksirännak tuleb veel paljude inimpõlvede kannatuste hinnaga ükskord lõpetada. Juba sada aastat on saanud Ilmasõdade algusest ja lõppu ei paista kusagilt. Euroopa on meid õpetanud vaenama ja vaename üksteist agaramalt ja ogaramaltki, kui muu Euroopa, eriti lõunapoolne, seda teeb. Seal lüüakse vahel lamenti ja siis ollaks jälle sõbrad edasi. Meil siin, Põhjalas aga käib vaen ikka ajastupõhiselt. Kodus, tööl, puhkehetkel. Ja kui tuleb aeg sõtta minna, taome trumme ja vaid siis, kui kusagil eesliinil tolkned, valmis iga hetk lihatükkideks peenestatuna saama kangelassurnuks, tuleb meelde Tipperary ja seegi, et ehk see oli ikkagi natuke parem paik, kui see kaevik, see miiniväli või kõrbemaastik…

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home