Tuu kuuega tuleb elada, millega sa sündinud oled (Kaika Laine)

Kui inemise ütsteist hindase ja ütsteist avitase, nii nagu vanarahvas ütleb, et käsi peseb kätt, siis on elu kõik komben.

Siis ei ole elul hätä sxxxxxi

Saatest Kersna, 24.12.2011  „Tuled akendes“

https://arhiiv.err.ee/vaata/tuled-akendes-kaika-laine

See pilt ülal aga pärineb Vahuri saatesarja 9-ndast saatest, „Iga pink räägib oma loo“,

http://arhiiv.err.ee/vaata/iga-pink-raagib-loo-9

Tahaksin selle blogilooga alustada kirjutisi nõidadest, ehk teiste sõnadega ravija – ja ennustajavõimetega inimestest.

Paljud inimesed ei pea sõna nõid õigeks või heaks. Mina kaldun arvama, et selle sõna demoniseerumine toimus meil ja mujalgi pärast ristiusustamist ja on kahjuks paljus kristluse „teene“.

Paljud Eestis ei tea seda, et kui protsentides rahvaarvust arvutada, sai kristlus siin hakkama suuremategi kuritöödega, kui Hispaanias. Tsuudide, eestlaste nõiad olnud siin kuulsad väga ammu, üks olevat täpselt ennustanud Batu khaanile, kaugele too jõudvat.

Sageli, sellesama kristluse mõjul ilmselt, tikutakse nõidu jagama kahte lehte, ühed olevat halvad, teised head. 

Siin ma kahtlen.
Ma arvan, et võimetega inimestest osa kasutab oma võimeid hästi, osa ei oska neid õieti kasutada, kasutades neid võimeid siis selles mõttes halvasti. Paljud ka kaotavad seetõttu need võimed, sest ravitsemisega ei tohi rikkaks saada ...

Kuigi kristluse suhe ravitsejatega on väga vastuoluline, sest see institutsioon

on selle asja põhjalikult pea peale pööranud, on ravitsejad ise oma põhiolemuses sageli sügavalt usklikud, tõelised kristlased.

Nii oli maailmas vahest tuntuim nõid  Vanga sügavalt usklik kristlane, kes rajas oma säästudest kiriku Rupitesse.

Nii oli lugu ka Eesti kõige tuntuma ravitsejaga, Kaika Lainega.

Laine ise ei ole tahtnud enese kohta sõna nõid kasutust, kuigi ühes kohas ta möönab, et sõltub sellest, mis mõttes seda sõna kasutada.

Mina tahan seda kasutada heas mõttes, meenutades sellega ka kõiki neid ravitsejainimesi, kes kunagi siin Eestis on oma elu tuleriidale jätnud.

Ei taha siin ka häid kristlasi kuidagi tülli ajada kellegi teisega. Tõelise algkristluse läte oli ka ravitsemine. Jeesus oli ka ravitseja.

Et ravitsemine aga mõjuks, oleks tarvilik usu olemasolu.

Kes ei usu, see on ull. (Laine)

Kuna kristlus on aga meil ikkagi vahest kõige sügavamaid, ka algupäraseid juuri ajanud (hernhuutlased), siis vahest kõige loomulikumaks nõudeks ravitsemisel oligi Laine puhul ristimise nõue.

Tema ei saanud hästi ravida neid inimesi, kes tema koguduse alla ei kuulunud.

Nii põhjendas Laine ise oma ristimise nõuet.

Laine ise aga olevat tulnud Indiast ja sinna minevat ta ka tagasi.

Isiklikult kaldun oma vaadetelt budistliku kogukonna poole ja usun, et ehk seegi oleks sama  välja teinud...minu kreedo on see, et vaatame samu asju erinevatest lukuakudest,

Nii sõnastas selle tõe Steve Jobs...

Ning Laine suguse võimekusega järglane peaks sündima kusagil 2027 aasta paiku, nii nagu ta eellanegi tema suguvõsas oli seitse põlve enne tegutsenud.

(Intervjuust Jüri Aarmale 2009)

Mul on aga sügavalt kahju, et mul ei olnud võimalust Kaika Lainet isiklikult tunda.

Täna on Laine sünnipäev ja ta oleks saanud 87 aastaseks.

Aasta tagasi aga, 21 aprillil 2012, Laine suri.

Loodan, et ehk toob saatus (või siis eluraamat, nagu Kaika Laine seda nimetas) mulle võimalusi ka praegu tegutsevate nõidade-ravitsejatega suhelda. Eks see sõltugi rohkem minust.

Just eelmisel pühapäeval, 27. aprillil,  käisin perega Võrumaal – tuli mõte Munamäelt laia maailma vaadata.

Oligi ilus päev ja kõik kaugele näha, minu kodukoht Kanepi vist ka.

Siis aga tuli mõte, et peaksin üles otsima Kaikamäe, Kaika küla ja istuma Laine pingi peal.

Samal päeval möödunud aastal, 27. aprillil, sängitati see suur ravitseja Lüllemäe kalmistule.

Pink on aga Kaikamäel, Kaika kooli kõrval ja Laine ise mäletab seda, kuidas lapsed selle tamme istutasid. Olid istutanud tegelikult terve tammeallee, aga ainult see tamm jäänud alles...

Sealsamas mäel on ka külakalmistu ning vana kiriku, Kaika Püha kolmainu kiriku varemed. Viimati tegutses siin kogudus 1962, aga kirik oli juba enne lagunud.

Praegu aga seal vaid varemed.

  

Nii saigi see lugu alguse ja võtsin maipühadel ette ja uurisin läbi selle, mida Laine kohta võis leida.

Laine kohta on praeguseks (minu andmetel) kirjutatud 2 raamatut,

* Einar Ellermaa ja Inge Pitsner „Kaika Laine inimesed“
Pilgrim 2013

Raamatust on ka reporter.ee –l tutvustav video:
http://www.reporter.ee/2013/10/30/kuidas-toimis-rahvaravitseja-kaika-laine/

      * Reet Kudu  „Kaika Laine – sajandi naine“
         2009
Nagu ülalt näha, on Vahur Kersna teinud Lainest saateid ja ühte teist on leida mujaltki.

Nii et natukene siiski uurimist jagub.

Sünd ja ravitsemise ended:

 

Kaika Laine, neiupõlve nimega Laine Laas, sündis siia ilma 4. mail 1927,

Liisa ja Jaan Laasi viienda lapsena.

Tema ämmaemandaks oli külas tuntud ravitseja Kadi Aab.

PS! Sellest asjast üksi võib järeldada, et ravitsejavõimetega inimesi Eestisse jagub, ainult et vahest just sellise aura – ja võimekusega inimesi ei sünni sageli, nagu Laine.

Reet Kudu raamatust loeme, et Lõuna Eesti preestritele külla tulnud kõrge külaline Konstantinoopolist olevat Kaika Lainet kirikutrepil nähes hämmastusest tardunud ja öelnud – sellise nimbusega olevat maailmas vaid paar inimest...

Kadi Aab nägi tüdruku otsa ees nõiamärki – risti, madu ja karikat.

Rääkinud sellest ema Liisale.

Lainele andnud ta sellest teada siis, kui tüdruk sai 16 aastaseks. See lugu pidi olema juhtunud siis 1943, just siis (kas enne või pärast haigust, pole selge), kui tüdruk jäi pärast koolist toimunud võistlust rängalt kopsupõletikku põdema. Vist koos sellega lisandus ka tuberkuloos,  6 kuud teda põetati. Laine ei suutnud süüa ega juua ega voodistki tõusta.

Selle haiguse lõpus aga sai tüdruk Kõigekõrgemalt ilmutuse – tema saatuseks on teisi inimesi aidata ja neid ravima hakata.

„Ma veel punnisin vastu, et kuda mina, kui endal vaevu eluvaim sehen, aga Kõigekõrgem jäi endale kindlaks“...

Seejärel leidis tüdruk jõudu neljakäpukil voodist välja roomata. Tasapisi algas tervenemine.

Kunagi, kas siis enne või pärast haigust, tuli ka Kadi Aavalt see jutt, et tüdruk olla tervendaja. 

Ja ikka veel ei osanud noor neiu sellele erilist tähelepanu pöörata.

Just enne oma surma, 26. aprillil 1956, oli Kadi öelnud – see, kes kannab minu risti, sellest saab minu järeltulija. Teadmata sedagi ennet, oli Laine kandnud risti matustel.

Noor naine sai just siis 29 aastaseks. Kadi tahtnud surivoodilt  Lainele pärandada muudki tarkust, aga Laine oli just siis Antslas posti järel ja nii ei saanudki nad enne tervendaja Kadi surma kokku.

Ristikandmise jutt aga levis ja kaks nädalat pärast seda tegi Laine terveks kolhoosi piimavedaja Elsa Smidti umbesse läinud käe.  

Nagu Laine ütles, oli see naine olnud väga hea inimene ja ta tänas teda mõttes sageli selle eest, et suunas õigele teele.

Ent tõeline tervendamine algas Laine sõnul alles siis, kui ta oli saanud 33 aasta vanuseks. Täpselt selles eas ta ka abiellus Ilmar Rohuga (1909-1985).

  

Kuid lähme ajas veel kord tagasi, Laine lapsepõlve. Laine on ühes intervjuus öelnud, et ta olevat lapsepõlves ikka oma ema järel käinud ja tissi tahtnud, koguni kooliajani välja.

Ka sellest oli Kadi Aab rääkinud – et see võib olla oluline ravitsejaväe saamiseks.

Külakoolis sai Laine käia 6 aastat, raske sõjaaeg rikkus ära unistuse arstiks õppida.

Aga 8 aastat tuli käia karjas, laps sai sealt rikkaliku loodusetunnetuse.

Igaühel ei ole sellist isa, nagu Lainel oli – Jaan Laas oskas ravimtaimedega ravitsemist. Tema võttiski tüdruku käekõrvale ja viis metsa, näidates, kuidas  üks või teine taim ravib. Ravimtaimi korjas tüdruk innukalt. Saksa ajal pidanud koolis korjama ravimtaimi ja Laine korjanud neid 60 kilogrammi.

Kuni kõrge vanaduseni välja käis Laine ravimtaimi korjamas, ja sageli ütles talle mingi hääl ette, mida ja millal vaja korjata. Kõik see aga sõltus paljudest asjadest, kuu faasidest,

neist kõige parem korjamise aeg vana kuu ajal, ning ka sellest, kas taim annab selleks loa. Nii ei ole tänapäeval apteekides sageli ravimtaimedest kasu, sest need on korjatud valesti, valel ajal.

Ja selle kõige eest peab alati tänama:

„Täna alati ja iga anni eest.

Kui murrame kasvõi lillekesi kimpu,

peame loodust tänama.

Täna kõige eest. Ravimtaimede eest.
Ubinate eest. Iga asja eest.
Kui vili väljale külvatud,

palume ja täname Suurt Loojat,

et ta õnnistaks saaki, tööd ja vaeva.
Kui vili aidas, peame jälle tänama.

Alles nii toimides, hakkab inimene mõistma,

mis loodus on talle andnud.“

Vahur Kersna koostatud „Ilusast Eestist „ leiame ilusa minutilise lõigu Laine      ravimtaimede kogumisest:

 Vahur Kersna – „Ilus Eesti“,

  http://arhiiv.err.ee/vaata/ilus-eesti

  Lainest lõik alates 46:45 ...

Elu Eestis aga sõja ajal ning eriti pärast sõda oli väga raske. Kuulake näiteks Kadri Kõusaare jäädvustatud videot 2012. Üks viimane Lainest üles võetud video, üks filosoofilisemaid, kus Laine ennustab ka ette, et 2013 aastast alates hakkavad inimesed jälle muutuma paremateks (Veevalaja algus??)

 
 
 

Siin räägib Laine loo sellest, kuidas ta koos emaga pääses ära vanglakaristusest.

1947 Laine isa sureb.

Laine koos emaga ei suuda täita koormisi ja nad mõlemad mõistetakse seitsmeks aastaks vangi. Enne vanglakaristuse jõustumist aga jäi natuke aega ja siis sõitis noor Laine Tallinnasse, Veimeri jutule.

Täpsustusena - Reet Kudu, ka Heldur Jõgioja väidetel läks Laine Nikolai Karotamme jutule.

Lootust oli vähe jutule saada, aga siis kohanud Laine uksehoidjana ühte meest, kes Saksa sõjaväest kõrvale hoidnuna metsas redutas.

Sõja ajal, kui Laine käis karjas, olid 2 meest, üks siis praegu Veimeri (või Karotamme) uksehoidja, palunud Lainelt süüa tuua. Ja Laine tõi, isa lõiganud aidast suure tüki seakintsu ja 3 pätsi leiba peale selle. Suured, iseküpsetatud leivad olid...

Sellest kõigest rääkis siis see mees Veimerile ja nii pääses Laine koos emaga vangistusest.

Vili aga ikkagi rekvireeriti ja neid päästsid naabrid, kes aitasid Lainet emaga toime tulla.

1949 tuli Lainel koos emaga põgeneda metsa. Neid käis hoiatamas valla täitevkomitee kirjutaja ja nii nad jõudsidki metsa põgeneda, öösel tuli käia loomi söötmas.

Selle kirjutaja tütrest, Maie Keelest, sai Kaika kooli õpetaja ja ka teda on Laine palju aidanud.

Postitöö:

1950 –ndast aastast algab Laine töö postiljonina.

30 aastat postiljonitööd ei olnud kerged. Nagu alati meie maal, tikuvad näiteks koerad tigedad olema, üks kuri koer olevat Lainel säärest tüki välja hammustanud.

Aga kõige hullem õnnetus juhtus Laine elus 1953, kui postihobune kurja mesilassülemi tõttu lõhkuma hakkas. Laine kukkus vankrilt, jäi ohjadesse kinni ja sai kõvasti viga.

See hetk jäänud mällu elu lõpuni – siis „vaadanud Vikatimees mulle otse silma“

Aga pärast juhtunut vedas Laine posti lõpuni, siis sai alles viimases postiringi talus abi ja saadeti arsti juurde. Selline oli elu tollal.

Selle õnnetuse tõttu ei saanud ta kunagi lapsi.

Aga ravitsejatel ongi millegipärast nii, et kahte asja nad korraga hästi ei saa.

Postiljoniametist on Lainel meenutada ka üks kohtumine tulnukatega:

„Eks juhtus ikka kummalisi asju küll. Kui ma kord posti vedasin, siis teeotsal see juhtuskil. Hobune sörkse ja äkki ajas end üles kahe jala peale ja suur sahin ja mühin. Vaatasin üles ja läks too laiv minust üle, see tulnukate laiv ja peegeldas Ähijärvel, kuus inimest oli sees ja kõik läbi paista inimesed sees. Mis ta muud ikka oli?! Lendav taldrik, kõik olid läbipaistvad inimesed. Öeldi, et oleksid pidanud pelgama. Aga mis ma neist pelgan..:“

Muusika ja Laine:

 

Muusika on Lainet saatnud kogu elu.  Maie Keel meenutab ikka toredat postitädi, kes hobusõidu ajal lugusid jutustas ja lastelaule laulis. Tollal lauldi üldse töö juures ka sageli.

Aga muusikaharrastus pärines muidugi kodunt – intervjuus Jüri Aarmale

Jüri Aarma: „Kaika Laine – kõik läheb nagu kirja pandud“

http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/elu/kaika-laine-koik-laheb-nagu-kirja-pandud.d?id=23968935

räägib ta sellest nii:

Ma olen kõva lauluinimene. Kogu meie pere oli. Mängisime pille ja puha. Kui mu ema 1974. aasta 21. detsembril suri, siis enne seda, üheteistkümne paiku me laulsime veel koos, mina lauluraamatust, tema lasi peast.
Meid oli neli õde, viies, vennake, suri noorelt — nüüd olen üksi järel. Meil oli viis lehma ja lambad, kolm hobust (kaks töö, üks sõidu tarvis), 47 hektarit maad. Kaheksa suve kandsin karjavitsa.
Kui laupäeva õhtul olid loomad talitatud ja isal saun köetud, vaat siis läks muusikaks. Isa mängis vennaga vaheldumisi viiulit, vanem õde Linda kitarri, keskmine, Leida-Marie, mandoliini ja meie emaga laulsime. Iga laupäeva õhta — see oli nagu ­aamen kirikus.

Laine, ravitsemine ja muud selgeltnägemise lood.

 

Pärast 33-ndat eluaastat algas Lainel väga tõsine ravitsejatöö. On kokku püütud rehkendada, et Lainelt on abi saanud vähemalt 70000 inimest.

Ravitsejakaustikud pärandas Laine Kirjandusmuuseumile, nii et sealt peaks saama neid uurida. Tunnistan, pole veel sinna jõudnud, aga tõsisematel huvilisel tasuks neid sirvida.

Hakatuseks  aga natuke sellistest asjadest, millega Laine ei tahtnud eriti tegelda, kuigi võinuks: ennustamine ja selgeltnägemine.

Juta loost (Kaika Laine inimesed) loeme sellist humoorikat lugu, kuidas

metskonna palgapäeval mehed jooma pööranud ja siis ära kaotanud sumodani palgarahaga. Laine juhatanud, portfell ei ole tema majast kaugel, see ühe kurvi peal teest veidi eemal...

Tema käest on küsitud kadunud autoratta, mehe, muu sarnase asja kohta.

Enamasti Laine ei taha aidata (ja eks nad ole tühiasjad ka ). Aga mõnda lähedast naabrit on aidanud, nii leiab Reet Kudu raamatust naaber Aino tunnistuse sellest, kuidas Laine ennustas tema pojale, et tuleb Ida Saksa sõjaväeteenistusest eluga tagasi, kuigi ohte palju.

Ja teine sarnane lugu, kus poiss kaotas ära kaarutamisel juhiload ja Laine juhatas, kuskohast põllu peal neid leida.

Laine lähisugulased, näiteks õe lapselaps Ergo Laas, kes ühtlasi tema ristipoeg ja vaimulik, räägib loo (või õieti sellest, et sellega pidi harjuma): Laine räägib telefoniga ja ütleb, küsimata, enne, kui toote lapse ravida, peab laps olema ristitud.

Selliseid asju nägi Laine kohe.

Ja eluraamatatut, seda näiteks, mitu last naine saab, seda ka.

Eluraamat, nagu sellest reporterivideost näeme, pidavat olema olnud naisel

vasaku poole peal, meesterahval parema poole peal. Ja sünnümärk peab olema.

Ja siis veel – halval inimesel eluraamatut näta ei ole ...

http://www.reporter.ee/2008/03/11/kaika-noid-hea-inimese-naeb-naost-ara/

See video on huvitavalt tähenduslik ka seetõttu, et sõidul Lõuna Eestisse kohati avarii teinud hädalisi, 2 vanemat daami, keda siis aidati abi väljakutsumisel.

Jutust selgus aga üllatav – üks avarii teinud daam oli Lainelt abi saanud. Nii suur on vanema põlvkonna seas Laine kuulsus – lähed ja saad mingitel asjaoludel kokku ja leiadki inimese, keda Laine aidanud.

Nii et Laine ravijavõimed ei ole ainult seotud ravimtaimedega, vaid ka muu selgeltnägemisega – ilma eluraamatut nägemata ei oleks ta osanud ravida.

Enne, kui ma siin natukene mõnda tervenemise lugu ümber jutustan,

soovitan kõigil ikkagi minna raamatukokku/ poodi ja ise lugeda „Kaika Laine inimesed“ läbi. See on südamega tehtud raamat ja kosutav lugemine igal juhul.

I Dagmari lugu

Vahest kõige õpetlikuma ravimislooga raamata algabki – baleriin Dagmar Rang Saal vaevles lapsena tihti palaviku käes.

Dagmari ema läks Kaikale enda tervisehäda pärast, aga võttis tütre pildi ka kaasa. Ja Laine diagnoos oli kohe selline – sellel tüdrukul on mandlid haiged.

Selle peale Dagmar ise võttis ette, läks kurgukliinikusse koos oma sõbranna Agega ja ütelnud, enne siit ei lahku, kui mandlid opereeritud.
Mandlid opereeriti Dagmaril ära ja tema tervis paranes.

Seejärel Dagmar käis Lainet 80-ndatel tänamas.

91 aastal, pärast abielu ooperilaulja Aarne Saaliga, pidi Aare sõitma Sitsiiliasse konkursile. See pidi olema ka noorpaarile pulmareisiks. Dagmar sõitis kaasa, aga teda vaevas varvavalu. Nii mindigi enne seda Laine juurde ja saadi Dagmarile rohuks viina ja õli. Viina pidi iga päev tarvitama 3 lonksu.

Tollane reis kulges aga läbi Moskva ja millegipärast juba Moskvasse jõudmiseks tuli läbi teha suuri vintsutusi. Nii oligi surmväsinud noorpaaril mõte mõlemal ravilonks Laine pudelist võtta.

Imelik lugu, aga Dagmar sai oma varbaveast juba järgmiseks päevaks terveks, Aare
sai enesele sama varbale vea külge kohe järgmine päev ja see ei kadunud ära enne nädalat aega.

On teada veelgi sarnaseid juhtumeid, kus naise abikaasa, tarbides tema radikuliidi ravimit, Laine antud viina, jäänud radikuliidiga voodisse..

Dagmari sõbranna Age, Age Oks nimelt sai ka Lainelt abi – Estonia Uinuva Kaunitari esietenduseks pani Laine korda Age jala.

Selle eest kutsuti Laine samale esietendusele.

....

II Ühe perearsti, Laura lugu

See lugu on õieti lühike, aga väga tähenduslik. See perearst on üks paljudest, on vist kokku loetud 43 arsti, kes kõik on patsiente Laine juurde saatnud (või vähemasti kirjutanud saatekirja, vahest ka patsientide palvel).

1993 aastal läks arst koos abikaasaga, kes Laine hästi tundis, teda sünnipäeval õnnitlema.

Naisel oli käe keskmises sõrmes kuldsõrmus, mis talle väga meeldis.

Laine hoiatas teda – seda sõrmust ära kanna keskmises sõrmes.

Et tulevat naisteprobleemid.

Laura unustas selle hoiatuse, aga ühel 1995 aasta päeval said nad Lainega kokku teatrietendusel. Juhuslikult nägi ta Laura käes sedasama kuldsõrmust.

Ja Lainel oli see meeles, ta vaatas Laurale otsa ja ütles väga tungivalt, ära kanna seda sõrmust keskmises sõrmes.

Järgmisel päeval lasi Laura kullasepal selle sõrmuse ümber teha.
ja mis imelik – seejärel jäi noor naine lapseootele.

See lugu on veel tähenduslik selle poolest, et Laine enda sõnade järgi on ta aidanud lapseootele 150 naist.

III Peetri lugu.

See oli üks viimaseid Laine tervendamise lugusid, siis ametlikult ta enam kedagi vastu ei võtnud, elas pärast 2006 aast infarkti südamestimulaatoriga.

Aga tegelikult tervendas ta siis ka edasi. Ärimees Peeter haigestus oma ärile raskel ajal, 2008, müeloomi. Vähk tuli kahe koha peale, vasaku õla ja paremale, 8 ribi peale.

Ja alles siis hakkas tuttavatega vestlustes välja tulema, et surmaga silmitsi olles tulevad ikkagi sensitiivid appi.

Kaks Peetri sõpra, kes Lainet tundsid, sõitsid Laine juurde ja siis ütles Laine, Peetrit tundmata – sellel mehel oli 10 aastat tagasi autoavarii, praegu on halb aeg ja vanad asjad lähevad halvaks!...“

Vähiravi suhtes on Laine ise öelnud, et ta ei suuda just palju. Aga Peeter sai tema ravi abiga terveks, kasvajad hakkasid tasapisi kaduma ja luu hakkas iseennast tagasi kasvatama....

IV Laine põetaja Virve Kirsi lugu

Paljud, kes ei tea nõidade kohta paljut, imestavad, aga miks Laine ennast ise ei suuda ravida?

Ka Vanga kohta kehtib aga sama lugu: ravitsejad ei suuda ravida iseennast ning oma lähedasi. Isegi kaasravitsejate kasutamine on raske, sest ravitseja bioväli ei lase teisi enesele ligi ...

Nii kasutaski Laine väga sageli arstide abi ja mitte kunagi ei olnud arstidega mitte  mingil määral sõjajalal, suhtudes neisse alati hästi. Seetõttu ehk saidki arstid ka Lainega nii hästi läbi ja saatsid oma patsiente tema juurde – Laine ise saatis omakorda neid, keda ta kindlalt abistada ei suutnud.

2006 detsember toodi Laine infarktiga Tartu südamekliinikusse.

Ja Laine valis välja omale abilise seal ise – ta ütelnud Virve Kirsile:

„Tulõ siiä. Tulõ avita minno.“ ....

Ei ole tõsi, et Laine viimastel eluaastatel enam ei ravinud. Ta ravis ka siis, kui ise haigevoodis. Nii ütleb Virve, et

„ Ta avitas kogu aeg. Oma palatis parandas ta kõik teised patsiendid ka ära, ilma et nad tema poole oleksid pöördunud...“

Ja kui nägi ühte salliga õde, kes oma bronhiidist lahti ei saanud, palus tedagi oma voodi manu kutsuda. Õde sai peagi bronhiidist lahti.

...

Virve ja Laine said headeks sõprannadeks, jätkates suhtlemist ka siis, kui Laine juba kodus.

Lõpetuseks:

Olgu, leidsin siiski, et blogirullis ma ei suudaks väga palju ümber jutustada, nii on selleski loos vaid hajanopped ühest Eesti kuulsamast inimesest.

Nii et tuleb lisada lühendid „ja nii edäsi“,  „ja nii edäsi“ ..., sest

Laine aastakümnete jooksul kogunenud ravilugusid ei jõuaks parimagi tahtmise korral ümber jutustada.

Oleme tänulikud „Kaika Laine inimesed" autoritele, kes seda enam suutnud ja mis ehk tähtsaimgi – nendes näputäies lugudes olulise suutnud välja tuua.

Panen vaid lõppu veel näputäie linke, mis töötavad ja Lainest räägivad, mugavuse mõttes on tekstis toodud lingid siin ka topeldatud.

Lingid ja viited:

1. Einar Ellermaa ja Inge Pitsner „Kaika Laine inimesed“
   Pilgrim 2013

Raamatust on ka reporter.ee –l tutvustav video:
http://www.reporter.ee/2013/10/30/kuidas-toimis-rahvaravitseja-kaika-laine/

2. Reet Kudu  „Kaika Laine – sajandi naine“
   2009
   
   

3.
Kersna, 24.12.2011  „Tuled akendes“

https://arhiiv.err.ee/vaata/tuled-akendes-kaika-laine

      4.  Klassikaraadio saade 1998

http://arhiiv.err.ee/vaata/klassikaraadio-tuleb-kulla-klassikaraadio-tuleb-kulla-i-valgamaa

(Lainest alates 20 minutist)

5. Ott Lepland, Paul Daniel, Sven Grünberg:

„Ma tulen kord jälle“, saatest iga pink räägib loo 10.11.2012

http://www.youtube.com/watch?v=acDfyOFLRzI

6. Link tervest saatest siin

    http://arhiiv.err.ee/vaata/iga-pink-raagib-loo-9

7.  Vahur Kersna – „Ilus Eesti“,

http://arhiiv.err.ee/vaata/ilus-eesti

Lainest lõik alates 46:45 ...

8. Virve Kirss – Kaika Laine põetaja tema infarkti ajal 2006.

http://www.ohtuleht.ee/551693/oma-haigust-talus-kaika-laine-vapralt-ta-tahtis-vaga-paraneda-

9.  Linda Järve – Kaika nõid kõneleb aastatuhandevahetusest

http://www.ohtuleht.ee/83256/kaika-noid-koneleb-aastatuhande-brvahetusest

10 (vigane link, aga õige viide.)

Juhani Püttsepp, Toomas Sildam "Kaika nõia laubal on rist, madu ja karikas" Postimees, 7. september 1999

11. Heldur Jõgioja, „Laine Roht, 80“

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=8865&sess_admin=ca12996062478b9733fe118946f5a497

12. Madis Jürgen, „Sünnipäevalaps Kaika Laine“

http://reisiajakiri.gomaailm.ee/sunnipaevalaps-kaika-laine/

13. Kaupo Padar, „Taim tahab ka tänamist“

http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel402_397.html

14. Jüri Aarma: „Kaika Laine – kõik läheb nagu kirja pandud“

http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/elu/kaika-laine-koik-laheb-nagu-kirja-pandud.d?id=23968935

15.  Kaika nõid – Hea inimese näeb näost ära...

http://www.reporter.ee/2008/03/11/kaika-noid-hea-inimese-naeb-naost-ara/

16. Liina Lepiku saade Vikerraadio „Kesköötunnist“

http://arhiiv.err.ee/vaata/kop-kop-kaika-noid

ja nii edäsi ja nii edäsi ....

Laine kohta peab olema kirjas väga paljudes eluraamatutes väga palju, sest väga paljusid siin Eestimaal on ta aidanud.

Neid eluraamatuid aga saavad lugeda vaid Lainesugused, ehk siis see mees, kes sünnib 2027 Laine järeltulijaks,

teeb meile need raamatud jälle nähtavaks ja meiegi hinged tervemaks...