Ikka veel tõe ja õiguseta

Ühel päeval umbes 40 aastat tagasi sattus mulle raamaturiiulilt näppu tähelepanuväärne teos nimega Toomas Nipernaadi.
See teos erines märgatavalt paljudest teistest isikunimelistest teostest. Mingi sarnasus ehk oli Nipernaadil tollal populaarse Svejki juhtumistega I Ilmasõja päevilt.
Need kaks raamatut on tänaseni minu mõttelise edetabeli ülemises otsas. Ei ole oma sisemuse sotsioloogiaga nii sina peal, et öelda: 1. ja 2. edetabelis, aga kõrge koha saavad nad kindlasti ...
Kuna Nipernaadi autor Gailit ei olnud eestlane, vaid lätlane ning raamat oli õhukene ja koosnes vaid lühikestest novellidest, ei saanud sellest meie kultusteost.
 Seevastu Anton Hansen aga kirjutas palju ja kirjutas hästi ja eriti hästi on tema poolt kirjutatud raamat "Tõde ja õigus".
I osa ma olen läbi lugenud.
Aga edasi ei ole saanud. Mida Juku ei loe, seda Juhan ei pruugi ka veel lugeda.
Nüüd on lisandunud sellele veel "ehteestlaslik" jonn juurde -
Aga miks "Tõde ja õigus", aga mitte "Nipernaadi" peab see kõige tähtsam raamat olema?
Isegi, kui Gailitil oleks jagunud oma huumorit ja kerget satiirigi lausa viiele köitele, ei oleks sellest iial saanud kultusobjekti.
Sest see põhiline meie olus ja elus on siin toodud pildi peal ju väga, väga hästi ära kujutatud ja mingi Toomase nimeline kergats meie rahva hinge ära ei mahu.
Kõige tähtsam asi eestlase jaoks on tema jonn ja mitte mingisugune jonn matsi ja mõisahärra vahel, vaid ikkagi jonn kahe kange eestlase vahel. Selle jonni peale ei ole palju ära kulutada 5 köidet või vähemalt oluline % selle teose mahust. Sellest peab tegema kultusfilmi, seda teost peab tõlgitama, seda peab müüdama teistelegi maailma rahvastele oma rahva loomuse parima eeskujuna.
Ja mina oma rahva tüüpilise pojana jonnin ka edasi: ei võta veel kätte köidet 2. ja köidet 3 ja ei pea ka
seda tegema, sest ei ole vaja enam sellist kooli lõpetada, kus selline asi oleks tarvilik ja hää.
Aga ma ei luba, et ma pean seda jonni lõpmatuseni.
Pigem võib toimuda (osaline) murdumine, sest üks minu väga hea tuttav väitis, et selle kultusteose filmimuusika on väga hea ja juba selleks, et see film ära vaadata ja muusika ära kuulata tuleks ikkagi ka terve teos läbi uurida ja puurida.
Vihje: selle filmimuusika autori vanem on kirjutanud meile ühe väga, väga legendaarse laulu!
Kahju, et selle laulu põhilause  -
seni, kuni Su küla veel elab,
elan mina ka ...
hästi enam ei pea.
Aga ärgem ütelgem veel lõplikku tõde, sest Eestimaa küladesse on läinud palju noori tarmukaid inimesi lausa pealinnast Tallinnast ja nende tarmukus võib-olla päästab meie rahva uuele elule koos oma uute ....
Andrese ja Pearudega....