Külalollide laiutamise ajal

Mõtlesin mitu aega, kas sellist lugu kirjutada või mitte. Kuid haigusest mitterääkimine terveks ei tee, järelikult tuleb ikkagi see jutt ära kirjutada. Viimase kinnituse sellele sain puhkuselt tulles, kui ajalehti ja delfit sirvisin. Lollide paraad jätkub ja selle üle ei taibata isegi kaevata. Härra Toomepuu on haistnud oma teise tulemise shanssi ja juba ei tea mitmendata korda üritab ta eesti rahvale selgeks teha, et kõik venelased on vaja maalt välja saata. Tõsimeelselt. Pärast pronksmeest on poliitikud teinud järele Hitleri kübaratriki valimispopulaarsuse võitmiseks ja tahavad dividendid kohe kätte saada. See ajutine populaarsus on aga väga, väga kõrge intressiprotsendiga. Rumalust ei andestata, see kõik tuleb meie rahva selga tagasi ja topeltprotsendiga.
Mõelge, ajutud, mis tõesti siis saab, kui Eesti venelastest tühjeneb!
Juba praegu teenivad võõrsil leiba pärast euroliitumist umbes 30000 uusemigranti ning enamik ei kavatse võõralt maalt tagasi pöörduda. Riik on jooksnud rahvast tühjaks ja selle kõige foonil peame kuulama külalollide tänitamist viiendast kolonnist ja helmete ohuolukordade hinnanguid.
See kõik aga viib selleni, et emigrantide hulk suureneb veelgi, sest ei venelastel ega eestlastel enamuses ei ole soovi elada külalollide juhatuse all.
Siia jäävad elama vaid rumalad, kes siis, kui ühe naabri on välja söönud, võtavad ette järgmise, endise sõbra, sest vihameheta ei osata ju elada.
Kui venelased otsa lõpevad, siis jäävad ju järgi keskerakondlased. Saab nendega ühele poole, siis tuleb leida need mitte päris õigemad eesti mehed veel üles, kes rahvuslippudega liiga agaralt ei lehvita. Tulemus päädib lõpuks teatud haigusega iseendas, näiteks vähina.
Eesti mehe keskmine eluiga on üks madalaimaid ja see on otseses korrelatsioonis isikliku õelusega.
Aga et Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida, kirjeldan lühidalt ühte päeva Sekeldaja puhkuseelus, mis vahest kõige õigemini paneb paika nii minu nõrgad kohad (ma ei ole budist, kuigi püüdlen veidi) kui ka rahva hingeelu.
Niisiis pidin puhkuseks sõitma maale, kaasa võtma naise, kes käis ära suurel kontserdil ja pidime õhtuks maale jõudma. Oma õnnetuseks valisin selleks Piibe maantee. Muidu oleks valik osutunud üliheaks, aga praegu on selle tee peal käimas ühed suurimad remonditööd üldse ja seetõttu esimesed 20 km. kulges 30, 50 ja 70 märkide juhatuse all. Ka edasi ei läinud oluliselt paremaks.
Miks kõrvalteedel nii agarasti ehitatakse?
Eesti paradoks on euroliitmise järel see, et kõrvalteed on varsti üliheas korras, peateed aga lagunevad. Põhjus seesama jäärapäisus, mis riigi juhtkonnas valitseb maanteede ehituse osas. Euroliit peateede peale raha ei anna!
Aga kõrvalteede peale on võimalik välja kaubelda euroraha ja see rehepaplus eestlastele meeldib. Nii käibki igas vallas ja kõrvalteel väga vilgas maanteede ehitus, põhiteed aga lagunevad.

Esimeses kohas, mis 90 -ga sõitu võimaldas, üliharva liikluse tingimustes tuhises minust üliohtlikult mööda vist Bemar (olin automargi jälgimiseks liialt vihane), 665 TGH numbrimärgiga huligaan. Loll oli valinud möödasõiduks harva liiklusega teel hetke, kus keegi tuleb vastu. Roolis istuv tümikas ilmselt peab elama pideva adrenaliinilaksu alla. Selline mõrvarlik käitumine on viimase aasta liikluses tavaline, kuid olen pereisa ja ma ei taha oma lapsi enneaegu maha jätta. Mul on olemas vastutustunne ja me peame seda vastutustunnet lausa nõudma ka teistelt.
Kahjuks ei ole enamikul eestlastel seda omadust kas olemas või on see kuhugi tõrjutud. Ei vastutust ega väärikust. Möönan, et ega minagi patust prii ei ole olnud ja ega vist veel ei olegi. Kuid see ei muuda seda, et antud hetkel pandi kõige matslikumal ja ülbemal viisil minu elu ohtu. Niisiis teadustasin huligaanist politseid, taipamata, kui mõttetu see on. Hiljem, Tallinn Narva maanteed mööda sõites olin selle matslusega lihtsalt kuidagi harjunud ja enam politseid sellega ei tülitanud. Õnneks ka elu lausa ohus ei olnud, kuid stiil on endiselt sama: kohe mööda ja ilmtingimata nii, et natuke adrenaliini verre tuleks.
Aga politsei pidas Piibe maanteel kinni hoopis minu, Aegviidu politsei leidis nimelt selle üles, et mul tehnoülevaatus tegemata. Seda tööd teeb politsei tõesti väga korralikult, sest selle pealt on kerge trahvida. Õnneks heatahtlik politseinik mulle siiski veel trahvi ei teinud, nii et ma tema peale küll ei pea õigeks vihastada, pigem enda peale.
Muuseas, sama nali - inimtühi ümbrus ja kusagilt nagu nõiaväelt esile kerkinud politseiauto käis ka siis, kui tütart võimlemislaagrisse viisin.
Enne tagasisõitu jalutasime naisega veidi pargis ja siis alustasin tagasisõitu.
Tahtsin 5 aastasele Tõnisele näidata kahte kena kurge ja pidasin inimtühjal pargiteel auto kinni.
Minu suureks üllatuseks tuli kusagilt nurga tagant välja politseiauto ja veel suuremaks imestuseks peeti auto kinni. Noh, midagi taunimisväärset ei leitud küll, aga asjaolud tõtt öelda vihastasid:
Politseinik on siis kohal, kui sa näitad lapsele kurepaari või sõidad inimtühjal teel, tehnoülevaatus tegemata. Kummaline käitumine on auto kinnipidamine kurepesa näitamiseks või siis ilmselt märkide järgi sõit, mis ka kahtlust äratab.
Aga siis, kui sinu elu on otseselt ohus, sa politsei käest abi ei saa!
Muuseas, politseiniku polnud kusagil näha samas külapoes ringikakerdava joodiku
korralekutsumisel.
Järgmisel päeval tehnoülevaatusel ma täiesti õigustatult läbi ei saanud, vanal autol pidurid ei töötanudki nii, nagu peab. Tegelen oma vanakesega tänase päevani.
Kuid ülevaatuse toimetamise viis ja vorm määrib kirjeldust.
Niisiis tehnoülevaatepunkt Olev Grossi äride juures Rakveres! Hoidke eemale!
5 minutit sõnatut toimetamist teeb mind lausa ootusrikkalt rõõmsaks. Ilmselt ülevaataja teab, kuidas saab kaaskodaniku välja vihastada.
Nimelt leidis ta pärast põhiviga üles veel kõik liiklust ohustavad asjaolud minu auto juures ja neid oli oi kui palju!
Numbrimärgi tulelamp oli läbi. Vahetasin.
Udulaternad ei vasta normidele (olid seal auto sünnist saati). Kruvisin maha:
Korrosioonitõre tegemata. Esteedid Rakveres! Kuid peamine ei ole see, mis leiti, vaid mis vormis käitutakse. Inimesega viisakalt rääkida ei osata, ta lausa tuleb välja vihastada.

Nad on ju nii lollid, neid tuleb õpetada!
Vist peangi tõelise ülevaatuse jätma Tartu meestele veel kord täie rauga, kuna sellest punktist sellise automargiga vist läbi ei lastagi!
Igatahes leidsin ennast üle mitme aja jälle päris põhjalikult väljavihastatuna.
Kuid igast asjast on ka kasu.
Leidsin maalt Luule Viilma ellujäämisõpetuse raamatud ja kuna olin tõesti korralikult raputada saanud, hakkasin eneselegi üllatuseks neid lugema.
Ning loen tänase päevani, praegu on nina ees osa III.
Eks ma siis üritan Viilmaast ka kirjutada, kui kõik VI osa läbi saavad.
Praegu ma vaid pealkirja kohaselt ütlen, et Luule diagnoos eesti rahva osas keskmiselt on üliõige ja väga kahju, et see suurepärane, karismaatiline inimene lahkus meie keskelt ja rohkem ei jõudnud ravitseda.
Iga lehekülg Viilma teoses viitab eestlase ühele põhihaigusele - stressile. Kogu raamat ongi tõtt öelda stressi entsüklopeedia.
Seesama diagnoos mõlkus mul meeles maale sõites ja nii meie arvamused põhiliselt langevadki kokku.
Viilma diagnoos aga põhineb tuhandetel haigetel, nii on tema hinnang igal juhul statistiliselt pädevam.
Viilma õpetuse meditsiinilises küljes ma ei julge nii veendunud olla, kuid ka siin võib tal olla väga paljuski õigus, õigem, kui ma julgen uskuda.
Kaks eesti tippsportlast on muuseas praegu hädas põlvedega. Äkki on soovitus oma suhteid ja nende pingestumist üle vaadata õige: põlvi võib kõll õigeks ajada tavameditsiiniga, aga paigast lähevad nad ära ikkagi stresside tõttu.
Ma ei julge küll väita, et need suhted mõtete ja keha vahel nii ühesed on, nagu Luule postuleerib.
Aga korrelatsioone tasuks võtta tõsiselt ja põhiline korrelatsioon on vaieldamatu:
on hoiakud halvad, läheb tervis ka käest ära. On meelelaad positiivsem, saab tervise ka korda.
Kuidas eestlane sellest nõiaringist võiks välja pääseda?
Ma ei tea, ikka vist nii, et üritada alustada iseendast. Esimene asi, millest sõge peaks kohe loobuma, on tegelemine naabriga.
Peaksime ka üle vaatama oma arusaamise headusest. Vaikimine ei ole ilmtingimata hea. Ega halvasti rääkimine ka kindlasti mitte, kuid tegutsema siiski peab. Vaikimiega kogunenud stress on ehk hullemgi, kuna avaldub varjatumalt.
Kahjuks räägivad need, kes peaksid vaikima ja neid kuulatakse.
Igas külas leidub tegelikult küllaga täiesti normaalseid, heatahtlikke ja elurõõmsaid inimesi.
Kahjuks leidub igas külas vähemalt kaks lolli, kes omavahel kindlasti läbi ei saa.
Nagu iga küla visiitkaart on tavaliselt kusagil külapoe ees tuiav joodik, on tema varjatum visiitkaart mingi komplekt lolle, kelle kõige iseloomulikum tunnus on pidev omavaheline jagelemine. Tõtt öelda oleksidki need inimesed täiesti targad, kui jagelemise lõpetaksid. Kuid jagelemise tõttu nende mõistus on blokeerunud.
Elasin töötasin õpetajana kunagi ühes Lõuna Eesti külas ja seetõttu tean, millest räägin:
Selles külas olid jagelejateks kaks koolimeest: kooli tööõpetuse õpetaja ja joonistusõpetaja. Ei olnud ühtegi koosolekut, kus ei oleks nende vendade jagelemisest juttu. Püüdsin mõlema härrasmehega hästi läbi saada ja vahel see õnnestus. Omas põhiolemuses olid need inimesed täiesti head, kuid jagelemine tegi nad pimedaks ja põikpäiseks!
Kuid vihamehe suunas suunatud tiraadidest ma muidugi ei pääsenud.
Nii on igas külas ja linnas. Põhilised vastasseisu allikad on igaühele hästi teada:
keskerakondlane - isamaaliitlane muidugi esimesena pähetulev, venelane eestlane teisena, siis veel vahest ka militarist - patsifist.
Kõik see jagelemine käib meie ees hommikust õhtuni ja normaalsed inimesed ei suuda selle vastu mitte midagi korda saata.
Nii peangi ma teise vahendina soovitama eestlastel kõigepealt suu kinni panna külalollidel ja hakata oma peaga mõtlema. Tehke silmad lahti, sõgedad! Oma vihavaenus ei näe te mitte midagi enda ümber, ei suuda tähtsat ebaolulisest eraldada ja lasete aidameestel oma riigi paljaks varastada!
Kahju, et see mudel, kus joonistusõpetaja ja tööõpetuse õpetaja jagelemise nahka igasugune muu konstruktiivne tegevus sageli upub, toimib kõige kõrgemal tasandil ja seda peetakse tunnetatud paratamatuseks.
Oleks vaja selliseid inimesi mitte valida volikogusse, aga sageli toimib valija lihtsalt selle järgi, kes kõige kõvemini häält teevad. Tühjad tünnid teevad ja siin me siis jälle oleme!
Niisiis, eestlased, tehke oma külas, peres, tööl selgeks, kes kõige suuremad jagelejad on ja paluge neid visalt ja kindlalt vait jääda.
Ärge lugege lehest vihavaenu õhutavaid autoreid, tõtt öeldes ärge üldse lehti lugege:
kogu eesti meedia mudel on sellesama külalollide jagelemise mudel. Kogu meedia elabki vaid jagelemisest!
Millest oleks kirjutada Juku Kallel, kui mitte Keskerakonnast. Muust kirjutamisest on mees lihtsalt liialt rumal!
Millest kirjutaks või mille eest võitleks härra Juske või Toomepuu? Muuks te ju võimelised ei ole, härrased. Konstruktiivsest tegevusest olete ammu võõrdunud, kuna olete toitunud ja toitute, nagu parasiidid ikka, konfliktidest!
Muuseas, selle fooni taustal toimetavad korruptiivsed poliitikud rahumeeli edasi. Nad teavad liigagi hästi, et kui keegi ka tegelikult korruptsiooniga hakkaks võitlema, süüakse ta kiirelt välja. Nii juhtus ju Respublicaga, mis pärast Isamaalaste allaneelamist enam sellist juttugi ei räägi!
On ka selliseid näiteid, kus jagelevad inimesed on suhteliselt mõistlikud, välja arvatud siis, kui jutt läheb nende peale, kas ühe või teise peale. Kuid ka sel juhul on nende inimeste IQ tase nende normaaltasemest vähemalt 10 palli allpool, sest nii toimib igasugune konflikt, nüristades mõistust.
Igasugused negatiivsed emotsioonidel, hirmul, vihal, kadedusel on imeväärne omadus inimese muidu suurepäraselt toimivat ajusüsteemi blokeerida.
Arvutispetsialistina näen seda küllalt sageli, kuna pean abistama professoreid oma ettekannete ajal. Kuna ettekande ajal on inimene üsna suure stressi all, võib ta osutuda lausa abituks oma mikrofoni sisselülitamisel või presentatsiooni käivitamisel topeltklõpsu abiga.
Raske öelda, kas eestlane sellest nõiaringina toimivast ahelast ennast vabastab. Kui ka keskmiselt see ei õnnestu, on igaühe enese asi, kas ta laseb ennast kaasa haarata jagelejatest ja ennastki lollide tasemele kisub.
Valikud on teie teha ja selleks teile läbinägelikkust ja tahet!
Vabandan kirjutuspausist tuleneva pisut lohiseva maast ja ilmast stiili pärast, kuid ehk on selle loo läbilugemisest mõnele siiski kasu!
Võtke vahel kätte Viilma kuus ellujäämisraamatut (ehk piisab ka ühest).
Lugege ja kui te ka ei jaga Viilma meditsiinilisi vaateid, siis tasub see töö ikkagi kuhjaga ära, sest Viilma psühholoogiline analüüs on üsna sügav ja pädev.

Head suve jätku siis!