Planeet Uraan

Ühes järjekordses 100000 Euro saates hävinesid noored õnneotsijad küsimusega, mis puudutas ULMET.
Küsimus puudutas järgmisi sõnu ulmekirjanduses: „Lend Kuule“, „Planeet Uraan“, „Ajas rändamine“ ning „Kapitalistlik tulevik“.
Küsimus oli – mis sõnapaari NL –s oli ulmekirjanikel koguni keelatud nimetada, seda vastavalt ulmekirjanike Strugatskite väitele. Õige vastus oli: planeet Uraan
Hävisin ka mina oma virtuaalunistuses rikastuda – nii loll ei võinud see riik ju olla, et ühe tühise planeedi nimetamise keelustab, pigem siis ikka „kapitalistlik tulevik“.

Aga oli nii loll, kellelgi glavliti tsensoril oli selge, et mida vähem räägitakse URAANIST, seda vähem on nõukogude kodanikel ka põhjust muretseda aatomienergia ohutuse pärast.

Mida ei tea, seda ei ole ka olemas.

See planeet Uraani kompleks jälitab maailma ka tänase päevani, nii uskumatu kui see ka ei tundu.
Jälgigu selleks vaid seda, mis toimus ja toimub Fukushima tuumajaama ümber. Kokkulepitud vaikus, eriti kõiges, mis puudutab plutooniumi, kooriumi, põhjavett ning kriitilisuse jätkumist.
Vaid väga vähese loetavusega portaal enenews.com korjab kokku seda näpuotsatäit radiatsioonist, mida siit ja sealt kuuldub. Kuid see on tilk meres, sest enamik inimesi on aheldatud peavoolu meedia külge.
Viimane uudis „planeet Uraan“ seeriast, oli säärane: Tsehhid mõõtsid omal maal mitmes linnas jood 131 jääke. On võimalik, et see pärineb nende oma tuumajaama sisemusest Sloveeniast. Kuid on võimalik, et tsehhid mõõtsid Fukushima jätetest siiajõudnud kübekesi, mida teiste maade paremini kasvatatud füüsikud, ei mõõtnud.

Planeet Uraani kompleks jälitab meid mitte ainult tuumatehnoloogias. Mistahes tehnoloogiast saab meile alati järjekordne egiptuse nuhtlus, kui seda saab mingil ettekäändel salastada (ärisaladus või riiklik saladus, kuna saab valmistada tuumapomme).

Nuhtluse all kannatavad kõik, isegi selle tehnoloogia väljatöötajad. Isegi need tuumatehnoloogid, kes praegu säravail silmil räägivad radiatsiooni kasulikkusest saavad ükskord oma doosi kätte. See on nagu karma, mille eest ei pääse.
Ärikate ja militaristide poolt hallatavate tehnoloogiate puhul ei ole mingit lootust, et need võiksid hakata inimkonnale tooma kasu. Kogu selle „rahumeelse“ aatomi ilus jutt oli tegelikult ju välja mõeldud AINULT selleks, et „rahumeelselt“ valmis vorpida suuremas koguses aatomipommi valmistamiseks vajalikke materjale, eriti plutooniumi. Praegu paistab seda sodi olevat aga koguni siin seal üle jäänud, nii et osa sellest saagisest on leidnud tee „rahumeelsete“ reaktorite sisemusse, näiteks Fukushima tuumajaama reaktorisse 3, MOX kütuse näol. See lendas sealt suure pauguga atmosfääri ja just see aine, plutoonium on praegu muutunud tabusõnaks, nagu ulmekirjanikel oli sõna „Uraan“.
On ka teisi tabusõnasid, näiteks sõnad PÕHJAVESI ja Koorium. Jaapani põhjavee suureulatuslik saastumine pika aja vältel paistab olevat juba asi, mis on vältimatu. Kooriumide jätted saavad kokku põhjaveega ja siit uhutakse see laiali, s.h. Vaiksesse ookeani, kus elunevad organismid hakkavad seda bioakumuleerima ehk võimendama. Teine, veel hullem võimalus ka terendub – see kriitilisus võib minna nii suureks, et see reaktorisodi suudab maha panna suuremahulise plahvatuse. Ka sellest ei räägita meie nii hea kasvatuse saanud lääne ühiskonnas, isegi wall streeti okupeerijatele ei ole keegi taibanud rääkida, et see nagu võiks peale raha olla oluline probleem.
Kuid praegu juba paratamatuks saanud saastumine on kindel tulem. Kõik, mis vähegi toiduahelas kõrgemal, kõike seda tuleb hakata vähendama ja lõpuks vältima: piima, liha, rasva, tuunikala, lõhekala, räimi… Kõik see on varsti vältimatult saastunud sajanditeks.
USA välisministri Hillary Clintoni ühe Jaapani visiidi käigus aga suudeti kokku leppida selles, et toiduainetest vastavat radioaktiivset saasta ei hakatagi määrama.

Pole mõõtmisi, ei ole ka probleemi.

Miks inimkond oma kõige väärtuslikumad teadmised on andnud üle pättidele kasutamiseks ja usurpeerimiseks?
Miks me seda nii rahulikult pealt vaatame? Mis moraalne õigus on meil selliseks käitumiseks?

Teadusajakirjanikele oleks siit ka mõtlemisteemat – selle asemel, et sinisilmselt helge tuleviku visioone manada rohketes teadust populariseerivates ajakirjades või pikalt laialt hoiatada vitamiinide kahjulikkuse eest (!!), mis igal tervemõistuslikul biokeemikul ajaks juuksed püsti, oleks vaja inimestel silmad lahti teha: hakata lõpuks ometi rääkima ka riskidest. Kuid suud ja silmad on kinni vajutatud korporatiivse raha raske taagaga. Sellest taagast vabanemiseks ilmselt peavad paljud inimesed maksma oma tervise ja elukvaliteediga veel paljude, paljude põlvkondade vältel.
Ja selle üle võiksid ka mõelda kõik emad ja isad, kellel on lapsed, kellel kogu elu veel on alles ees. Mina , mul ehk ongi ükskõik, see vähk 20 aasta jooksul, sest selle aja vältel olen niikuinii millessegi surnud või haigestunud.
Aga lapsed, 1, 10, 15 aastased?
Esimene asi on kogu tuumasüsteem keelustada, selleks on vaja väga palju vaeva näha, kuna selle taga on kõikide suurriikide sõjalis- industriaalne kompleks kõrvuti ärikatega, ja lõputud võimu – ja sõjamängud, mida on viimaste sajandite jooksul maailmas imperialistide ja kommuniste poolt mängitud.
Kuid ukse taga ootavad uued võimuinstrumendid, näiteks geenitehnoloogia, nanotehnoloogia, robotid - ja nende puhul kerkivad üles täpselt samad küsimused.
Ning need ikka optimistlikud teadlased - selle asemel, et välja mõelda paremaid ahelaid meie endi orjastamiseks, peaksid ka nemad mõtlema rohkem selle peale, kuidas tehnoloogiaid kasutada nii, et see tooks inimestele kasu, mitte kannatusi.
Kasvõi vanadusegi üheks võimalikuks tegevussuunaks võiks olla hoiatamine, aus riskianalüüs.
Aga ei: lord Kelvini sarnased skeptikud on minevik. Kohe kohe võidame vähi, ütleb Nobeli preemia laureaat Edmond Fischer PM usutluses, meenutades mulle kuldseid kuuekümnendaid, kus kohe kohe oli kommunism käes.

Vähemalt 50 aastat oleme neid kohesid oodanud termotuumasünteesi ja vähi alal.

Ja äsja antibiootikumide poolt võidetud bakterid on jälle hoopis pead tõstnud.

Lühike periood meditsiini ajaloos, mil neid sai tappa karistamatult antibiootikumidega, on lihtsalt ümber saanud. Ja isegi see, mida inimkond võiks RAUDSELT teada, nimelt teadmine vitamiinide vajalikkkusest ja kasulikkusest, isegi selle on meditsiiniärikad suutnud kahtluse alla sättida – ei ole selline käitumine ju kasumlik.
Ilmselt on see nende laureaatide lapsepõlve taak, selline kustumatu optimism ja samal ajal pimedus tehnoloogilist ohtude ees.
Ja seda võimendab ka korruptiivne ajakirjandus, sest teadlane, vaadake, tema on marsielanik planeedil Maa ja ei pea ise neil teemadel sõna võtma, seda teevad nende asemel teadusajakirjanikud. Nemad aga teavad täpselt, nagu ulmekirjanikudki omal ajal teadsid, milliseid sõnapaare tohib kasutada ja milliseid mitte.