juuli 26, 2012

Dilemma
















On vist viimane aeg välja käia oma netist kokkuloetud hirmud. Homme enam ei saa,
täna veel võib.
Niisiis, netis liigub visalt ringi arvamus, et LONDONIS juhtub peatselt mingi hirmus asi.
Tohutud turvajõud seal ei lisa kindlust.
Olukord maailmas ka ei lisa - on vaja ettekäändeid, et minna Iraani. Süüria võetakse niisama,
sellise väikeriigi jaoks ei küsita mingeid lube - maailm vaatas Liibüa hävitamist väga rahlikult pealt.
Ehk on vaja veel enam, et saada veel radikaalsemalt võimule käpp peale.
Lisaks need usufanatismi ilminguid. Kommuniste ei vääranud oma väärastunud tegude tegemisel
miski.
Miks peaks praegust võimul olijaid, ütleme otse, pätikarja, midagi väärama.
Vastutustundlik valitseja mõtleb, enne kui midagi teeb.
Need praegused ei ole vastutustundlikud - neil ei ole vastutust vaja läinudki. Nad on kulisside
taga, täpselt nagu Itaalia maffia. Selles mõttes on võim küll neil peos, aga käitumine on endiselt
nii, nagu pätile omane. Nii et jah, vandenõulased siiski.
Ja kui võimule on lähedale pääsenud psühhopaat, võib oodata peaaegu ükskõik mida. Kui psühhile
on abiks vastavad religioossed veendumused, fanatism, võib oodata igasugust hullust.
Kuigi on ka vastutegutsemisi, on meie määgimised olnud jõuetud, vaid alla kriipsutanud tõsiasja,
et demokraatia on kellegile absoluutne võim. Aga absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.
Loetleksin lühidalt märke, mis midagi võivad näidata:
Igat sorti sümboolika.
Ühesilmalised värdmaskotid.
Veider torn.
Mõne riigipea usuline truudus, mis ei luba avatseremoonial osaleda.
....
Avalikud räiged ennustused millegi juhtumisest Hollywoodi produktsioonis,
sinna sisse peidetud igat sorti vihjed süü veeretamiseks teadagi kellele...
Ütlen ausalt - mul langeks suur kivi (ja midagi ometi jääb, pätid jäävad pättideks,
neid hoiab tagasi vaid vahelejäämise hirm), kui see olümpia läbi saaks viisakalt,
ilusti, nagu homo sapiensile võiks olla kohane, ilma vägivallata, hirmuta, terrorita,
pähemääritud traagikata. Ja kui eestlasel kuldmedal ka veel kaelas, võiks kergendatult ohata -
päriselt kergendatult ehk siis, kui see igat sorti ennustustest täis pikitud aasta vaikselt läbi
saaks. Kuradi hea tunne oleks lolliks jääda vahepeal, tõsiselt.

Miks mitte olla tavaline väikekodanlane, keda põhjas kunagi Exupery, me oleme sellisteks loodud.
Meil on õigus väikesele õnnele ja mingit õigustust mõne psühhi poolt meile pähe määritud suurtele
õnnetustele ei ole ega tule.
Mis kuradi ilmarevolutsiooni mängimine peab siin planeedil kõik see aeg käima?
Selle kõige kõrval on meil vajadus vahepeal unistada ja vaadata tähti.
Sealt ei tule abi. Kõik asjad siin ilmas tuleb endal läbi teha. See on karm ja ainukene
vähekenegi vettpidav õigustus sellele, et ma ei kisa kusagil peaväljakul oma hirmudest
selle asja suhtes. Massi õpetab (ja sedagi harva) väga karm isiklik kogemus.
Naeruvääristamise kartus ei ole argument.
Ebaratsionaalsus KAHJUKS ka ei ole. Vahepeal tuleb visata kivi üles ja loota, et jääbki
sinna, kuigi tead, gravitatsioon (praegu siis massi inerts, juhmus, tuimus) tõmbab kivi
alla tagasi.
Tõsi, meie taustsüsteemis ta natukene on, nii et ka see on põhjendus - mis minu väikse hädaldus
aitaks.
Ei aitanud WTC-de puhul, ei aita muudelgi puhkudel.
Ka kõige räigemad pätid vahel, kui neile anda kätte võimuohjadega koos vastutus, natuke tsiviliseeruvad.
See on ehk õigustus sellele paratamatusele, mille suunas ilm astub - demokraatia mängimise aeg on läbi.
Tagatoaliselt ei saa nõuda vastutust, diktaatorilt saab - lööge tal pea maha, kui muu ei aita.
See ei ole uus tõdemus, ilma ajaloos on nii kord olnud - Keesar, keiser tuli nägi ja võitis.
(kirjaoskamatud ja juhmid ladina mungad on meid õpetanud hääldama tseesar, aga lähtugem sellest,
mida roomlased tegid...).
Ilmselt ei ole väga suur tõdemus see, et 2012, lõppegu see aasta kuidas tahes, on teelahe, suur teelahe,
mis on tekkinud mitte maiade kalendri lõpust, vaid kõikide otsade jõudmist äärmusteni.
Tehnoloogia dikteerib ühte, religioon teist, ökoloogia kolmandat. Me peame inimkonnana hakkama
vastutama, laps peab hakkama vaatama, mida ta teeb.
Lelulugude aeg on läbi.



2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Vastutada ju võib, aga siis ei saa enam süüdimatult teiste arvel rikastuda. Ning just kellegi teise arvel rikastumine on olnud kapitalistliku demokraatia põhiline mootor. Kui see otsa saab, siis kust hea elu tuleb?

juuli 26, 2012 1:41 PM  
Blogger Sekeldaja said...

Vähemalt avamine kulges vastu mõne netiennustajale - kõik oli väga tore, ei tundu küll, et Müncheni olümpia moodi asi peaks korduma ...
Et ennustaks praegu pigem edasi seda, kas tuleb kuld või ei tule. Peaaegu võib arvata, et medal on küll väga võimalik. See karv aga, mis määrab värvi, see karv on kõik selle võistluse, närvi, kokkuvõtmsie, vedamise, konkurentide käes....

juuli 28, 2012 7:18 AM  

Postita kommentaar

<< Home