Fernando

Ühel päeval avastab Fernando armastatu, et nad on vanaks jäänud.
Õieti sellest see laul ongi.
See laul kordub iga inimese elus vääramatult ja meil ei ole selle eest iial pääsu...
Veelgi eksistentsiaalsem ja väga, väga mõtlemapanev just nüüd, suvel 2014, on
Georg Otsa viimase esinemise salvestis:



... igihaljas Pali Racz-i nostalgia....

...

Ja siin laulab Fischer-Dieskau "Rändaja" laulu...








Kus oled, kus oled, mu tõotatud maa?
kus küll?...
Seal, kus Sind ei ole, seal ongi õnn ...

PS!
Aga selle  üle aegade geniaalseima romantikuga ma sellel suvel tegelen,
tegelen, tegelen.
Kuidagi lükkas Schubert natukeseks kõrvale mõne muu projekti...
Praegu kuulan Maria Joao Pires-i esituse eksprompte.
Millegipärast just tema.
Ja sonaat-fantaasiat 18 Richteri esituses.
Ja sonaati D 960 jälle Richteri majesteetlikus esituses, juba siis, kui Richter oli vana mees.

 Ja siis võtan ette laulud, kahjuks ei ole vähemalt netis nende eestikeelseid tekste,
kui üldse enamikku on tõlgitud ja peab leppima saksa ning inglise ja prantsuse tõlgetest
kokkupandu kokkutraageldamisega.
Goethe tekstid vist leiab raamatukogust. Aga täna vähemalt ei leidnud ma mitte ÜHTEGI
 SCHUBERTI lauluteksti netist.
Vähemalt netis meie suur muusikakultuur küll kuidagi välja ei paista.
Möönan: Ehk ma lihtsalt ka ei trehvanud.