november 05, 2006

Eikultuur

















Eestlane on eiardrahvas, üleni täidetud negatiivsustega. See probleem on üldine ja ometi eriline eestlaste jaoks. Üldiselt Õhtumaa kultuuri osana ei saa muu käitumistüüp siin kuidagi võimutsedagi. Sellest hoolimata on meie eikultuur sügavam, kui mujal,kuna oleme enamik aega viibinud hämarolekus, orjaseisuses ja eituste mentaalne surve seetõttu tugevaim.
Võib-olla on eikultuuri mõjutajaks kliima? Ei tea. Üks eikultuuri moodustaja on judaismist väljakasvanud kristlus ise oma käskude ja keeldudega,mida aga dialektiliste mõtteupperpallidega eitatakse ja eiratakse.
Teine haru pärineb mõisatallist. Hea pärisori ei räägi palju, ei eita, ei logele palju,aga ei mõtle ka palju. Selg tuleb hoida terve ja mõtlemisega tegelevad teised.
Just mõtteeitus, mõtlemata mõtete must ja sügav meri aga on mentaalsuse kummuli keeranud. Meie vaimne kultuuri narrilaev triivib täies kummuliolekus ilma sihi ja suunata.Mõtlemata mõtted kogunevad ja masendavad, ootavad väljamõtlemist ja väljaütlemist. Ütlemata ja öeldu kaalukauss on sügaval kinni mõttelaiskuse kaalukeelel. Mõtlemata ei saa aju toimida ja areneda. Mõtlematuse tulemiks on ajurakkude vähenenud aktiivsus ja suurema tarbe puudumisel nad võivad koguni atrofeeruda.See on tegelikult isegi tõestatud tüvirakkude uuringutega. Inimese aju on struktuur, mis ise kasvab vastavalt nendele nõuetele, mis inimese vaim oma peale peale paneb. Mida rohkem sinna paned, seda rohkem peab see ka edaspidi meeles, seda rohkem see mahutab. Nii kujuneb mõtlemata mõtetest, käimata mõtteradadest väljapääsmatu ummik ja mõttetu keskond, soomaastik oma mõttemülgaste ja neeludega.
Hooldamata vaim ja hooldamata kultuuris võimutsevad rumalad ja nende kohal veidrad patoloogilised tüübid, kellele mõtlemisaktiivsus on üdini seotud võimuga,võimu ja kontrolliga, alateadlike loomainstinktide salaliku laiutamisega. Selliseid inimesi on väga raske mõista.
Ma ei ole kunagi aru saanud patoloogilistest valetajatest, kuid jõuga tunnetan iga päev üha selgemini, kuidas selliste tüüpide kriminaalset mõtlemismalli üritatakse istutada ka meie, tavalammaste ajudesse. Osalt on see õnnestunud süükoorma ladestamisega, osalt keeldude ja käskude abiga, kus mõned mõtted koguni kriminaliseeritakse, mõningaid eriti terroriseerivaid mõtteid aga ülistatakse kultuuri tähtteosteks või ajaloo tipphetkedeks. Ainult üdini patoloogiline inimene saab ülistada maailmasõdu, massilist langetõvelaadset hullust, mis algatus seniilsete monarhide poolt, täitis aga üleni terve kunagi kultuurse Euroopa vihkamise ja hirmu karjetega. millele järgnes jakobiinlike massimõrvarite hirmuvalitsus Venemaal ning teinegi ilmasõda.
Teise ilmasõja ajaks oli inimeste mentaalne ruum juba eilse turvalisusetunde niivõrd unustanud, et tekkinud tühiku sai kiiresti täita õuduste kanoniseerimisega. Et kanoniseerimine iga idioodi teadvusesse jõuaks, oli vaja kaotajad demoniseerida määrani, mis nende tegelikud kuritööd sisuliselt peaaegu olematuks muutis. Seetõttu tundubki normaalne ajalookirjutus neist vereorgiatest lausa kriminaalne, lausa leebe. Asjaolust, et oritöölaager on täpselt sama kuritegu, kui tapmine, vaikitakse täiesti. Tõesti, vereorgiate selline võimendamine muudab totalitarismifakti täiesti tähtsusetuks pisiasjaks. See polegi nii suur probleem, kui paistab, istutada inimene laagrisse või mõtteeituse pärast vangipanek.Nii valmistub tasapisi vaim ette ka tulevaseks orjapõlveks, kus eituse eitus, massimõrvade, vereorgia ülistuste eitus koguni kriminaliseeritakse. Kafkaimpeerium on sellega lõpule viidud.

Hooldamata vaim vajab näiliselt värske püsimisesks pidevalt süste nii hirmu kui naudinguteljele. Leiba ja tsirkust vajatakse üha suuremates kogustes, aga üha vähemat mõtlemist nõudvana. Kõige huvipakkuvam asi gladiaatorivaatemängudes siiski koondub hirmuteljele, selle väikeaju osis on peaaegu hävimatu, aga freudistlik sugutungi telg kindlasti on teine samane. See tore ja hingestav tunne mandub absoluutseks ajuinvaliidsuseks.
Eilse ja tänase maailma piiril seisja ei tea tõenäoliselt isegi, kas ta peab olema õnnelik või õnnetu. Ajal, kui kultuuri meemid ja märgid madalduvad ja deformeeruvad, jätkub uskumatu tehnoloogia edukäik. Nende kahe võimsa vastandfaasis oleva võnkumise ühissurves ja pinges me vaevleme, kord lapselikult õnnelikud uute leludeüle, mis iga päev meie igapäevaelu tühisust täiustavad, kord masenduses ja vaevas.
Selle ajaraevu kesköötunni kuuvalguses on ometi võimalik luua ja laulda laule, nautida laulu puhkemist kahe valuhoo vahel.Selline kunstilise eskapism on ilmselt ainuke võimalik variant vaimseks ellujäämiseks.

Mis võimalused on meil näha ja prognoosida nende kultuuri ja tehnoloogiavõngete ühistegevuse tulemeid? Kas me mandume või koguni kirgastume?Kultuuri kõrgehitiste seisukohalt on hinnang kahjuks ühene: ülemistest kihtides käib degeneratsioon. Tervenemise idud on juba olemas, näiteks Arvo Pärdi muusika,kuid need on juba olemuslikult uue kultuuri lätted. Vanast kultuurist võetakse üle teatud kultuurikeel, gregoriaani missa keel, täites selle olemuslikult värske sisuga. Allpoololevas ehitises, materiaalses sfääris käbi aga vilgas ehitustegevus edasi. Tõsi, kas siin on teatud mandumise ilmingud nähtavad, kuid kui ühes teadusharustekib seisak, võtab teatepulga üle järgmine.
Ometi minu arvates humanitaaria ala kiratseb juba pikemat aega, ma pean silmas sotsioloogiat ning filosoofiat. Aja märgina täidavad tühiku naivistid, kui nii võiks väljenduda, "akadeemiliselt" eiratud eiardid, näiteks Ken Wilber. Nende kõik konstruktsioonid ei pruugi olla vahest vettpidavad, kuid need inimesed vähemalt otsivad, ei tegele kanoniseeritud ja absoluutselt viljatute skolastiliste moevoolude harjal mõtteakrobaatika harrastamisega, vaid millegi olemuslikuga.
Inimese mõtlemise keel ja selle uurimine ongi väga paradoksaalne tegevus. Me mõtleme ju kogu aeg fantaasia, kujundite, kunstiliste ja väljaütlemata märkide keeles. Meie närvikogumites toimuvad alateadlikud ja teadlikud hävimised ja sünnid. Kuidas saab mittekunstiliste vahenditega seda kultuuri kõrgkihile tähtsat märkide triivi, meemide transporti üldse uurida? Nii tundub mulle semiootika sageli ka natuke religioosse tegevusena ja religioon peaaegu teadusena, kuna nad tõepoolest kajastavad omal moel ja viisil ajus toimuvat paremini, kui "objektiivse" reaalsuse uurijad, kes tahavad aju vaid elektroodide keeles kirjeldada.
Kahju, et 20 sajandi alguse sotsioloogilised programmilised põhipunktid on tänaseni täitmata. Sotsioloogia ei ole enam integreeritud teadus inimühiskonnas toimuvatest sotsiaalsetest liikumistest, vaid ainult teatud formaliseeritud viis teada saada, mida keegi arvab mõnest võimurist. Selle programmilise töö tegematajätmise tõttu olemegi ikkagi seisus, kus näeme intuitiivselt ja kaudsete tunnuste abil oma kultuuri mandumist, ometi ei oska seda hästi kirjeldada.
Üksikuid erandeid on, näiteks Juri Lotman ja tema loodud semiootika. Semiootilise analüüs võiks olla üks võimalus märgisüsteemide triivi uurimisel.Lotmani "Kunstilise teksti struktur" jäi mulle praeguseks küll liialt krütpiliseks, ometi sain tema põhilisest sõnumist omal moel aru: kunstiline tekst on inimesele olemuslik meetod informatsiooni kontsentreeritud ja muus keelse väljendamatuks edastamiseks. Tavakeele kohale ehitatatakse veel üks kiht ja selles kihis edastatavad sõnumid, kas luule, pildi või hääle imelisse sümbioosi kodeerituna.See informatsioon on omal kombel kokku pakitud ja lahti muukida saab ainult seda vastuvõtja, kellel on olemas selleks eeldused. Kunstiline eskapism hoiab oma sõnumi niimoodi tervena, kaitseb selle lahtikiskumise, purustamise eest. Sellisel moel kodeeritud kõrgtekstid elavad üle isegi kultuuride hävingud, vahetavad sõnumeid erinevate kultuuride vahel. Selles keeles analüüsituna tunduks mulle väga oluline jälgida järk järgulise madaldumise protsessi Lääne kultuuris: kusagilt valgustusajastu kõrguselt (Shakespeare) jõudmine "reaalsete" kangelasteni,("Anna Karenina"), sealt jälle patoloogiateni ("Külmavereliselt"). Mul puudub selleks eruditsioon ja aeg, kuid jälgin huviga, kas selliseid analüüse peale Sorokini üritatakse ette võtta.
Kuid kultuuri kõrgkihis toimuv on ka ühe vaatega hinnatav - otsige plaadipoest Bachi. Te ei leia, te leiate vaid teisejärgulist spämmi, vaniljasid ja ninjasid leiate sealt karjakaupa ja leiate ka karjakaupa sellise spämmi tarbijaid. Vaadake, mis toimub telekapurgis. Seal ei toimugi ju üldse mitte midagi! Ometi kinnistuvad miljonid inimesed igal õhtul ennast mingite "kiirabihaiglate" või õnnede närvilise ja sihitu sõnumi jälgimisele, sõnumi, mille kunstiline kodeering on tegelikult olematu ja reaalsusele võõbatakse peale teatud kitshilik näivus, mis üritab näidata kunsti isegi seal, kus seda ei ole. Mingi sõnum on seegi, kui näed kiirabihaiglas inimesi närviliselt jooskvatena ja pidevalt rahuolevate agressiivsete neurootikutena askeldamas.

Niisiis, kuigi alumises kihis, inimese tarvilike kaupade ja mugavuste produtseerimisel oleme enneolematut edu saavutanud, jääb ikka küsimus: mis edasi? Miks see kõrgemates kihtides niisama õhku lennutatakse, negatiivseks moondatakse? Me võime ju geenide uurimise teel õppida inimesi ravima imehästi, kuid kui see muudab inimesed veel suuremateks ja sõltlaslikemaks laenuorjadeks, mis see siis annab? Ma pean täiesti võimalikuks filosoofilist lähenemist, kus lihtsalt selleks, et säilitada oma vabadus või sõltumatus, jäetakse pill või tablett hankimata, kuna puudub raha ja vabadus on tähtsam, kui elu, tühine orjaelu.
Ilma kõrgemate moraalsete väärtustega materiaalne kultuur lõpuks laguneb ja hävib, muutub iseenese vastandiks.
Apokalüpsist ostakse prognoosida madalamal tasandil, näiteks roheliste poolt. Kõrgemate kihtide liikumised on sellise mõttelaadi puhul täiesti nähtamatud, sotsioloogilises ruumis toimuv madaldumine ja saastumine jätab rohelised ükskõiksetks. Ka see on iseloomulik sellistele aegadele - oodatakse mingit päästvat, kohutavat, aga siiski päästvat apokalüpsist.
Apokalüpsist e tule, toimub vaid tasane mädandumine ja võõrandumine.Kuigi tahaksin ehk näha teistsuguseid arenguid, tundub mulle seetõttu olulisem keskenduda uute idudele, uute vaateviiside seemnetele, kui püüda seda kultuuri-tsivilisatsioonimonstrumit ravida.
Eikultuuri väärtus ongi liialt küsitav, et seda üritada vägisi püsti hoida ja turgutada. Õnneks need uued vaateviisid tekivad, vana tsivilisatsiooni sisseehitatud teedel saavad ringi askeldada ka teistsuguse kunstilise ja religioosse sõnumi kandjad, uue kultuuri uued prohvetid ja pseoudoprohvetid.
Olen sellest omal moel oma blogis ka kirjutanud, kasvõi kunagine ammune "Hiirte patune laul" tuleb meelde. Tundub, et blogimine, internet on ka üks väljapääsu otsimise võimalus, hiirte võimalus ellu jääda.Küsimus on uue informatsioonikanali arendamises, vahetus ja hõõrdevabas. Siin puudub vahendaja, toimetaja, kultuuriõukonna kriitik või produtsent ja seetõttu pole raske mõista ignorantsi, mis selliseid naiivikuid saadab: blogikeskkonda kas ignoreeritakse või käsitletakse masside uue "reality show" lõbustuskanalina. Tegelikkuses ei ole see ei üks ega teine, tegelikult leiab siin nii masside reality show laadset sihitut sõnumitust, aga ka olulisi kirjatükke ja vaateviise. Vähemalt võimalus postituseks on olemas ja seda ei tohi jätta kasutamata. Ma võin jätta oma raamatu avaldamata, aga kui mul on midagi öelda,tuleb see postitada. Vastupidine oleks ehk ka õige, kahjuks räägivad kõige enam need, kellel midagi öelda ei ole. Aga see on paratamatu ja blogijate suure arvu tõttu on loomulik filtratsioon parim tee olulise setitamiseks.
Kindlasti ei ole blogi, Internet ja e-meedia ainukesed viisid oma sõnumite edastamiseks. Nagu Roomas teedevõrk aitas areneda kristlusel ja muudel sektidel, aitab see murendada vanu ja idandada uusi kultuurilisi suhtlemise vorme.
Uue aja kultuur minu hinnangul keskendub vähesele, on oluliselt anonüümsem, ei tegele autorsusega peaaegu üldse ja üritab olla moraalne, vooruseeetiline. Siin ei pea leiutama jalgratast, vanade religioonide põhilised ideed ja hoiakud tuleb lihtsalt soojendada üles ja integreerida kokku meie ajale sobivasse vormi. Mitte palju noote, vaid vähe, aga nii, et iga noot oleks täpselt seal, kus peaks olema. Mitte palju mõtteid ja mõttetusi, vaid nii, et mõtete kandekonstruktsioon oleks lihne ja hoomatav. Eikultuuri peab asendama nullkultuur, agressiooni hülgav, eduedetabeleid eirav, olev, mitte omav. Olles oma kultuuriruumi selliselt puhastanud, saame võib-olla järgmise sammuna luua ka positiivse alge kultuurile. Edu ei saa olla kriteerium, kuna edu kaasahvlaste keskel on peaaegu alati vastuolus tõega. Tõde on kriteerium ja mõtlemise omaliikumine peab olema vabastatud nõudest pideva uue, pideva tagajärje järele. Mõtlemise tagajärg on mõte, kui talle kleepida külge teisi tagajärgi ja tulemuslikkust, jõuame absurdi: suhkrutüki nimel müüme maha oma olemuse, saame tsirkusetoladeks.
Eikultuur on müümise kultuur. Sõnum, mis ei müü, ei ole midagi. Müüdud sõnum aga ei saa olla positiivne, müüb ju parimini kõikidele inimestele ühiselt omane negatiivne, hirmutav, erutav, painav.
Müümise aluseks on raha, meie aja rahaühikud on aga ainult negatiivsed, kõik, absoluutselt kõik elavad võlgu. Mida rohkem on sul võlgu, seda rikkam sa oled. Miljonivõlglane on rikkam kui sajatuhandevõlglane, miljardivõlglane on aga elab juba meile kujuteldamatus stratosfääris. Niisiis võetakse mõtted võlgu ja paisatakse turule, mõtlemata, kas sõnumit üldse taga on. Aja paine nõuab võlgade maksmist ja iga päev peab kirjutama millestki. Nii loemegi päevast päeva sõnumeid eimiskist ja olulist nagu enam ei olekski olemas.

Olev nullkultuur väljendab neid mõtteid, mis on olulised. Nende toimumise aeg ja koht pole oluline, ka niinimetatud edu. Alati on olemas kusagil keegi Kaudinja, kes mõistab ja ülejäänud, kes esialgu on mõistmatud. Seda mõistes ei keskenduta edule, küsimusele "kuidas", vaid küsimusele "mis".

Ma ei ole olev inimene siiski täielikult. Omavad instinktid on mulle liialt sisse imendatud.
Hea on siiski näha, et olevat sünnib järjest rohkem ja omavad muutuvad järjest ogaramaks. Meie aja apokalüpsis ei väljendu mitte keskkonnasaastuses, vaid omava ogaruse absoluutses vohamises!

1 Comments:

Blogger Ingrid said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

november 10, 2006 9:09 AM  

Postita kommentaar

<< Home