Pöörlev hambahari

Selle seadeldise idee pärineb Kaido Reilt, vt. veel http://www.fyysika.ee/fyysika/meistrimees/?details=1&id=1106

Kui võtta mobiili vibramootor ja paigaldada see hambaharja peale koos vastava patareiga,
peaks hakkama see edasi liikuma, vt. linki, kust leiate näidisvideo.
Meil Tõnise ja Elleniga eile nii hästi ei läinud. Minu meisterdatud riistapuu hakkas nagu güroskoop hoopis ringi keerlema, aeg ajalt kukkus ümber ka (seda video ei kajasta).
Videoga kaasnevad häälitsused tshh moodi kuuluvad Tõnisele, keda ei õnnestunud sundida olema need tähtsad hetked vait.

Issil laiskuse tõttu eile rohkem aega "ei olnud", et asja parandada ja riistapuu ootab "meistrimehe" kätt, et liigutada vibramootor massikeskmele lähemale.

PS
(Edasisest võib laisk lugeja loobuda, kuna tekst ei räägi mitte ainult füüsikast)

Aga selgus paar momenti, mida meistrimees peab arvestama:
a) massikese võiks paikneda igal liikuva seadeldisel madalamal, et tõsta seadme stabiilsust
(selle nahka läks Rootsi kuninga laev Vaasa, kuna kuningas Gustav Vaasa käskis laevale paigaldada liialt palju kahureid. Need tõstsid laeva massikeskme kõrgele ja laev läks kiiresti ümber. Tänu sellele saate seda laeva imetleda Stockholmis ülestõstetuna anno 2009 ( varsti on sellest siiski järgi vaid kõdupuru, käige kiiresti seal ära ja uurige, kuidas vanasti, ca 16xx laevu ehitati)

Tänu sellele tähelepanekule ei saa õige olla ka Estonia aruanne, kuna juba 2000 tonni vett autotekil pööraks selle laeva KUMMULI. Selle asemel laev kaldus kreeni ja tasapisi uppus.
Anders Björkman, elukutseline laevaehitusinsener on sellele asjaolule tulutult tähelepanu juhtinud juba üle 10 aasta. vt. http://heiwaco.tripod.com/

Vastavas tõigas veendumiseks ei pea omama oluliselt rohkem haridust, kui allpool toodud õhupalliülesande lahendamiseks.
(vt. veebruarikuu Tiit Kärneri artiklit Akadeemias.)
Õhupall lendas 1 t. ja 45 minutit ühes suunas kiirusega 20 km/h ja seejärel otsustas pöörduda esialgsest lennusuunast kõrvale 60 kraadi. Seejärel lendas ta veel sama kaua.
Kui kaugele jõudis õhupall oma esialgse asukohaga võrreldes?
Märkused:
a1) cos 60 on 1/2 ja sqrt(3) on 1.732 (ei pruugi olla kõigil prantsuse koolilõpetajatel peas, ma loodan, et sisseastumiskatsetel sai kasutada trigonomeetrilisi. tabeleid vms...
a2) Maa kumerusest tingitud parandeid ja üldrelatiivsusteooria efekte palun mitte arvestada...
See ülesanne olevat antud lahendamiseks Pariisi Curie instituudi sisseastumiskatsetel ja vaid 2 hiinlast olevat sellega saanud toime. Ülejäänud 150-st kes proovisid, said kõik suvalisi tulemeid.
Ma väidaks, et sama kaugele jõuame me kusagil 2020, kui hr. Lukas oma haridusreformiga ühele poole saab, s.t. tõeline õppimine algab alles kusagil 18 aasta vanuselt, kui selleks aju plastilisuse vähenemise tõttu eeldused juba on liiga väikesed.

Akadeemias toodud artikli tsitaat Russellilt
"Most people would rather die than think: many do."
(Enamik inimesi pigem sureb, kui mõtleb, paljud teevadki nii)
aga sobib väga hästi peale prantsuse tudengikandidaatide iseloomustama meie FÜÜSIKUID, kes sellist jama, mida aetakse Estoniaga juhtunu kohta kompileeritud aruandes, püha tõena võtavad.

b) Valesti paigaldatud jõuallikas tekitab süsteemis permanentse pöördemomendi.
Näiteks sellise probleemiga põrkub kokku iga raketikonstruktor, kuna raketimootori asukoht ei saa olla massikeskmega samas punktis. Maalt startimisel on päästerõngaks atmosfäär, õhutakistust saab sobiva tiivaprofiili valikuga panna raketi kurssi stabiliseerima.
Absoluutses vaakumis on see aga on see probleem, nii äralennul kui pidurdamisel, k.a. Apollo LM äralennud Kuult. Kuidas seda Apollo kosmoseprogrammis lahendati, pole mulle selge. LM külgedel paiknevad stabiliseerimismootorid ei saa kuumooduli stabiliseerimisega paraku äralennul toime, kuna nende reaktsiooniajad on liialt pikad, rääkimata vastava juhtarvuti võimetusest vastavaid arvutusi piisavalt kiirelt sooritada
(LM juhtarvutis oli 64K ROM ja 8k RAM-i).

Evolutsiooniline märkus sellesama Akadeemia artikli osas on järgmine. Ma leian, et kui ma saaks lasta oma aju ümber ehitada, ma teeks seda, et mitte iialgi lahendada sarnaseid õhupalliülesandeid, või koliksin ära Hiinasse, kus neid saab lahendada õieti.
Ma põrkaksin paratamatult kokku nähtusega, mida nimetatakse teaduse parteilisuseks, asjaolu, mida minusugustele teadusliku kommunismi loengutes pidevalt pähe taoti.
Kui on vaja, siis kukub tavaline pilvelõhkuja tavalise kontoritulekahju tagajärjel kohe kokku (WTC7). Kui on vaja, ei pea üldse arvestama kõige elementaarsemate stabiilsusarvutustega laeva uppumise pildi kirjeldamisel (Estonia komisjon). Kui on vaja, võivad varjud piltidel olla ükskõik kui mitteparalleelsed (Apollo missioonid).
Kui on vaja, hakkavad krokodillid ka lendama.

Meie maailm on täis imesid stiilis Alice Imedemaal ja nendesse uskumiseks on parem olla üles kasvanud Miki Hiire multifilmide maailmas, kus kõik, absoluutselt kõik, on võimalik.

Valge klaver jõudis Tartusse!

Eile sai Tartu Ülikooli aulas esimest korda avalikul kontserdil kuulata Steinway "Valget klaverit" Kalle Randalu käsitluses.
Nüüd on ime sünniks kõik olemas, saal, klaver ja maailmatasemel esinejad!
Mul ei ole esitada helisalvestust (ja ka luba puudub), seetõttu viitan Youtubest Friedrich Guldale, Mozarti Fantaasiale re-minoor. Seda lugu mängis ka Kalle väga hingestatult.

2. link on kontserdil kõlanud Sumera "1981" mida Youtubes esitab tema tütar, Kadri-Ann Sumera.


Väga kaunis algus sellele klaverile!
Ootan sellele kontserdile sellel kevadel toimekat jätku!
Selle klaveri saabumisele aitasid kaasa paljud tartlased, aga eriti interpreedid, kelle paljude esinemiste tulud on läinud selle pilli tuleku heaks.
Meenutan siin hea sõnaga sügisel toimunud Tanel Joametsa kontserti. Mind vaimustas ja hämmastas tõeliselt Tanel Joametsa suurepärane, väga haarav ja rikas Skrjabini käsitlus.
Väga tahaks kõrvuti kõigi teiste nimedega näha ka meie Tartu esipianisti selle klaveri võimeid proovimas!
Miskipärast ma olen hoidunud klaveri kuulamisest Vanemuise kontserdisaalis - selle saali akustika ikkagi jääb alla Ülikooli aula suurepärasele akustikale.
See paneb nõuded ka kuulajale, kahjuks. Mingite kommipaberite krõbin, mõne lapse nihelemine, kõik kostub ja kuuldub läbi! Aga see käib alati väga rahvarohkete kontsertitega kaasa. Selle kompenseerib peaaegu alati sadade inimeste ühise hingamise ja kuulamise tunne, mida tühjas saalis ei koge.