Wasa esimene ja viimne reis

Katsun ülaljärgnevalt hakata kirjeldama mõningaid laevade põhjamineku lugusid.
Need lood on huvitavad selle poolest, et laevad nendes lugudes ei ole läinud mitte lihtsalt põhja mingi augu või tabamuse tõttu, vaid et laeva on tabanud palju salalikum õnnetus:
ta on muutunud püstuvuse suhtes mittestabiilseks, seetõttu pöördunud küljeli või kummuli ja seejärel uppunud. Eks ma jõuan jälle välja ka meie laeva, Estonia juurde, see on ka paratamatu.
Üks kõige märkimisväärsemaid selliselt ümberläinud laevadest on „Wasa”. See laev ehitati ajal, kui Rootsi riik oli oma hiilguse tipul. Gustav II Adolf sõdis lakkamatult oma naabritega, laiendades riiki tublisti ja tahtis saada ka ülivõimuks merel. Kahjuks oli Rootsi laevastik üsna nigelas seisukorras ja oli vaja tellida Hollandi laevaehitusmeistrite käest uusi laevu. Niisiis leppiski Gustav Hollandi laevaehitusmeistrite Arent ja Henrik Groot-dega (rootsi pruugis Hybertsonidega) kokku, et tuleb valmis ehitatada uusi laevu.
1625 algasid intensiivsed ehitustööd ja esialgu võeti plaani ehitada valmis 4 laeva, 2 suurt, „Wasa” ja „Tre Konor” ning 2 väiksemat.
Kuningas ise siirdus varsti uutele sõjakäikudele, tema sõjalaevastiku ehituse plaanide üle järelvaatajaks jäi admiral Fleming.
Ehituse tarbeks raiuti maha 16 ha. pealt kuninglikud tammed, umbes 1000 puu jagu. Tollane laevaehitusmaterjall oli tammepuu. Ehitamise käigus jõudis üks ehitusmeistitest, Hendrik Hybertson, surra. Nii jätkas tööd Hein Jakobsen.
Tollal ehitati laevu üsna paljuski „tunde järgi”. Plaanid olid olemas põhiliselt laevameistrite peades. Sellest hoolimata paljud laevad isegi ujusid ja ei läinudki ümber. Ka see laev ilmselt oleks jäänud ujuma ja saanud Rootsi laevastiku uhkuseks, kui Rootsi kuninga mania grandiosa ei oleks olukorda mõjutanud. Saanud valmis laevakere, selgus, et sellele oli vaja püstitada 2 tekki 64 kahuriga. Kahuritega oli ilmselgelt mindud liiale, kõik need kaalusid üsna palju ja vähendasid kõvasti laeva stabiilsust. Seda mõistet teoreetiliselt veel ei osatud hästi kirjeldada, praktiliselt teati aga küllalt hästi, paljud vrakid merepõhjas olid selle reegli vastu eksinutele head õpetajad.
Kuid mingeid konkreetseid rehkendusi siiski teha ei osatud, nii ehitatigi laevu õndsas usus, et kuna eelmine laev juhtus püsima püsti, siis küll seegi püsib.
Laevast pidi saama Rootsi lipulaev ja seetõttu lisandusid rohkearvulised kujud ja kaunistused.
Suurtükke tollased sõjalaevad muidugi vajasid ohtrasti, et vastast võimalikult kiiresti enne kaaperdamisi kahjustada ja põhja lasta.
Aga 64 kahurit oli sellele laevale liig mis liig.
Hoolimata sellest oli admiral Flemingil siiski võimalus katastroofi välitda – ta korraldas nimelt laeva valmimise järel laevale ka stabiilsustesti: 30 meest pandid jooksma laeva ühest pardast teiseni. Juba siis paistis silma, et laev kaadus silmapaistvalt kergesti küljele.
Ometi ei teinud Fleming sellest tarvilikke järeldusi.
Wasa esimene reis algas väga rahuliku ilmaga, pühapäeval 10 augustil 1628. Tuule kiirus oli kusagil 4 m/s ning esimesed meetrid kulgesidki päris edukalt. Esimene suurem tuulepuhang laeva siiski juba kallutas, seejärel aga õnnestus augpaugud kuninga auks siiski ära anda.
Laeval oli ka ohtrasti kõrgeid külalisi, mitte ainult madruseid.
Jõudnud seilata umbes 1400 m. jagu, juhtus aga see, mis oleks võinud juhtuda ka varem, aga ka hiljem – veidi kõvem tuulepuhang puhus laeva kiirelt külili. Laeva stabiilsus oli ilmselgelt olematu, olles kergelt negatiivne-neutraalne. Veepiirile lähedal olevate suurtükiavade kaudu imes laev kiiresti enese sisse ohtralt vett ja läks seejärel kiirelt põhja. Vee tõttu pööras laev ennast veel vee all püstigi, sest teatavasti stabiilsus tõuseb siis, kui laeva ballast suureneb.
Uppus ubes 170 inimest, õnneks kalda ligidaloleku tõttu paljud siiski pääsesid.
Kuningas käskis pühas vihas kohe korraldada ka uurimist, et selgitada süüdlased.
Raha kulus laevale ju üsna ohtralt, 5% riigieelarvest hinnanguliselt!
Süüdlasteks üritati algul teha küll kaptenit, seejärel aga laevameistrit. Mõlemad aga kinnitasid pühalikult, nemad ei oska küll seletada seda ümbermineku lugu.
Lõpuks asi soikus kasvõi seepärast, et laevu tuli edasi ehitada ja Hollandi laevameistritega tülli minna ei olnud võimalik.
Wasa väärt kahurid päästeti juba 1664 aastal tuukrikellade abiga.Seejärel laev unustati nii täielikult, et isegi koordinaate järeltulevatele põlvedele ei jäädvustatud.
1956 leidis laeva taas üles Anders Franzen. 1961 tõsteti laev üles ja tehti temast muuseum, Stockholmi üks suuremaid vaatamisväärsusi.
Wasa praegune seis on paraku jälle suures ohus, sest puu sees elanud bakterid on seal 3 sajandi jooksul vee alla tegutsedes ladestanud suures koguses väävlit. Väävlist saab aga sinna löödud laeva koos hoidma pandud raudpoltide mõjul väävelhape ja see pudistab laeva sõna otseses mõttes laiali. Keemikud on praegu agaralt töös laeva päästmise kallal. Kas sellest midagi välja tuleb, seda näitab aeg. Laeva elusoleku õnn on aga Läänemere väike soolsus, suurema soolsuse korral pääseks tegutsema rohkesti puitu kiiresti lagundavaid baktereid, seeni, molluskeid....
Ka hapniku vähesus vist oli päästev, igal juhul oli laeva seisukord väljatõstmisel üsna hea.
Moraal sellest loost on lihtne:Archimedes seaduse toime eest pole kaitstud isegi mitte kuningas.
Selle seadusega peavad aga tänini võitlust paljud inimesed, lootes laevade ohutusnõudeid eirates enesele suuremat pappi teenida või võimsamaid sõjakahureid laevale paigutada.
Järgmistest lugudes vestamegi mõnest sarnasest loost, jõudes ka lõpuks saladusliku Archimedes seaduse uurimiseni ja sellenigi, milline pidanuks olema Estonia saatus, kui tema uppumine toimunuks komisjoni lõpparuande versiooni kohaselt.
Wasa lugu on üldistatud ja seda peetud suure põrumise sünonüümiks. Halb kommunikatsioon projekti põhiliste osaliste vahel, infrastruktuuri ülekoormamine (laeva korpus) liigse tekikoormusega on iseloomulikud kogu Lääne praegusele eufemeersele majandusele ja mõtlemisele. Panustatakse lühiajalisele, kiiret kasumit tõotavale, lõhkudes hoolimatult sajandite jooksul loodud infrastruktuuri.
Ühe sellise mullipuhumise tulemina on meil näiteks peaaegu täielikult ära hävitatud laomajandus, kõike minnakse juba tellima ookeani tagant. Selle optimiseerimise triki üheks soolapuhujaks oli muuseas keegi Goldratt. Tänu temale ei ole majanduses enam üheski sõlmes olemas varusid, need tõstavad vaid kulusid ja on tänapäevase mõtteviisi kohaselt vaid igandid. Mis aga juhtub siis, kui algab kriis?

Viimane vabadus

Karl Ristikivi, kelle sünnipäeva ma alati meeles pean, kuna see miskitpärast ühtib minu enese sünnipäeva ajaga, on kirjutanud ilusa, sümboolse essee viimasest vabadusest. See on see vabadus, mida inimeselt ei saa ära võtta. See on südametunnistuse vabadus.
Inimesi võib panna avalikult valetama, sundides neid selleks või meelitades neid hüvedega, viimane vabadus oli, on ja jääb.Isegi kõige ebamoraalsematel aegadel jääb see vabadus alles ja on kasutatav. Isegi kõige ebamoraalsemad inimesed tajuvad vähemalt selle ära, kas südametunnistus kellelgi olemas on. See võib väljenduda ootamatus õeluses heatahtlike inimeste suhtes, muidu seletamatus tigeduses, altkulmu hoiakutes.
Kui aeg sunnib väga palju valetama või mugandab meid valetajatega kohanema, siis lööb see südamesse sageli nähtamatu haava. Haav armistub ja et seda kaitsta, kasvab selle ümber ego enesekaitseks ehitatud paks kude. Eestlastel on selline tihe barjäärette ehitatud paljude põlvkondade jooksul, pärandatav isalt pojale, vaaremalt lapselapselapselegi. Inimesi, kes teistele südametunnistuse põhimõttelises olemasolu meelde püüavad tuletada, ei ole iialgi nii vastikult süüdistatud, naeruvääristatud, kui praegu. Ma isegi julgen ütelda, et see õelus ja tigedus on suurem nüüd, kui nõukogude ajal. Nõuka aja iseloomulik tunnus oli vahest see, et vaenlane oli natuke väline ja selle taha sai peitu pugeda. Dissidente kiusasid taga volitatud organid, tavainimesed suhtusid neisse hästi, isegi austusega.
Täna millegipärast on otse vastupidi. Organid õieti ei tegutsegi, aga maamõõtjatele, Kafka Lossi meenutades, veeretavad oma küla juhmid karjakaupaette kõikvõimelikke takistusi või naeravad laginal. Maamõõtjad on isoleeritud nii Külast kui Lossit. Lõppude lõpuks, just siis, kui lootus kaob, aga avanebvõimalus oma mure rääkida ära Lossi alamametnikule. Ainuke, kes loobub, täpsemalt, uinub, kui peab tema probleemiga tegeleva ametniku avameelset ja lõputut loba kuulama, on K ise.

Miks inimesed säherdused on ja mitte teistsugused? Ma jagan siin ühe minu kunagise tuttava seisukohta: inimesed kardavad valu, kardavad haiget saada. Okas hinges on vaja välja saada, selle kalla urgitsemine on aga valus ja see mädaneb, mädaneb, mädaneb.
Mädanenud hingede õelust on vaja õigustada ja see ajendab okkaid teise hingedesse edasi torkima, et enda mädandunud olekut õigustada. Et enda ja teiste eest varjata oma hinge mädanenud olukorda, on vaja teise hinge uurida ja kõigile näidata, kui õige ollakse ja kui mädanend on keegi teine.
Sellest meie aja suur huvi psühhiaatriateaduste vastu, eriti õukonnas. Kuninga alastioleku koha pealt on tänapäeval juba kõik ära õpetatud riided ise juurde mõtlema,vaid pisike kahtluseussike on vaja vaigistada. Selle kahtluseussi vaigistamine aga ei ole kerge, ta ajab omi käike südames ikka edasi. Nii polegi imestada, et 20. sajandi eriline huvi on huvi eetikaõpetuse vastu. Lihtne asi on aetud keeruliseks, koguni nii keeruliseks, et igaüks võib veidi sorides leida enesele sobiva eetikaõpetuse. Kui mitte eluajal, siis pärast surma pead omi maised säilmed ilusa eetikaõpetuse abiga ometi pühaks kuulutatud saama, tehes pühaks niimoodi elugi.
Eetikaõpetuste veider komme on leiutada kunstlikke situatsioone, kus inimesed on säetud deemonlike valikute ette. Näiteks trammijuht, kes peab valima kahepöörangu vahel, mõlemal pool rööbastel mängivad lapsed, ühel pool oma laps, teisel poole 10 võõrast. Elu võetakse kui malemängu ja igale probleemile peab saama vastuse. Eetika kui malemäng, kus iga käiku saab kuulutada eetikavastaseks või eriliselt eetiliseks, elu kui mäng, kus alati leidub väljapääs.

Epikuurlik malemäng, kus avantüristid, patoloogilised avantüristid juhatavad ülistuskoore, dirigeerivad ja mängivad moraalseid kompasse.Unustatakse vaid see, et moraalses magnetosfääris on parajasti vaheaeg. Ei ole välja, ei ole õpetust, mille järgi oma nõela sättida. Nii laperdamegi avantüristide taktikepi juhatuse all siia ja sinna ja laevakene ei jõuda kuidagi sadamasse. Trammijuhi dilemmale ei ole vastust. Mõistate! Ei ole ega tulegi.
Vaid Meister ja Margarita deemonlik satiir võiks olla üheks vastuseks neile dilemmade üle mõtisklejatele, teiseks vastuseks on nende asjaolude uurimine, kuidas selliste pööranguteni ja deemonlike valikuteni üldse on jõutud. Igal ajal ei ole selliseid valikuid indiviidile ette säetud. Miks tramm üldse on pidurita, miks lapsed mängivad trammiteedel, miks trammijuht peab tegema kellegi teise eest valikuid ja otsuseid, kandma vastutust selle eest, mille eest tema ei saa olla vastutav? Miks ta on pandud mõtlema nii, et ta peab ennast vastutavaks selle eest, mille eest ta vastutav pole, miks on tema eest peidetud ja varjatud seda, mille ees ta on vastutav, mida ta saab muuta ja mida ei saa? Miks ta on pandud enesele mittejõukohase ülesande ete, miks ta peab ennast jumalaks, miks ta püstitab enese ette vale maailmanägemuse? Pojmanid võivad rahul olla. Selliselt uimastatud eetikaõpetuste abiga saab ka edaspidi masse edukalt valitseda, nimeta vaid võlusõna ebaeetiline ja ori on endisest alandlikum, töökam ja rabeleb oma edurattas edasi....

Millest sai see imelik aeg alguse? Ma kaldun koos Stefan Zweigiga arvama, et hoolimata oma dekadentlikust olekust sai otsustavaks pöördepunktiks allakäigutrepilsiiski aasta 1914. Siis algas sõda. ja uus ajastu. Olukordade järsku muutust on Zweig oma "Eilses maailmas" väga hästi kirjeldanud ja ma kaldun arvama, et tal on täiesti õigus. See maailm, mis oli enne 1914 ja see, mis on praegu, erinevad nagu öö ja päev. Vaid mõlema ajastus elanud inimesed ilmselt oskavad seda kirjeldada, nende hulgas ka Pitirim Sorokin. Isiklikult mina usaldan neid kirjeldusi. Niisiis, vana Habsburgide all elav impeerium, mis ennast ise 1914 tapma tõttas. Aeglane, väärikas, mitte kuhugi kiirustav, turvaline elustiil.
Heatahtlik, tõsi juba esimeste tõsiste vihasugemetega suhtumine üksteisesse. Poliitika, mida ajasid aristokraadid. Võimalik, et täiesti erinevate vaadetegaaristokraadid, aga siiski "noblesse oblige" nõuet jälgivad aristokraadid. Sõjad, kus esialgu naised ja lapsed (mitte alati, kuid siiski enamasti) jäeti ellu. Seetõttu sõjakäigud ja sõdimised sageli jätsid tsiviilelanikud üldse ükskõikseteks.Poliitikast võis ka üldse mitte huvituda. Seda tegid aristokraadid ja monarhid, seda aeti tagatubades, kuid väärikalt.
Esimesed moraalsed mõrad Inglise-Prantsuse revolutsioonide poolt Euroopasse olid küll löödud, kuid päris kollaps ootas veel ees.Niisiis aasta 1914, aasta, kus kõik võinuks siiski minna teisiti ja me ei oleks nii karjuva vajaduse ees uueneda, kasvada välja sellest mädasoost ja umbrohust. Oleks Venemaa jätnud sõtta minemata, oleks seniilne Franz Joseph sõja kuulutamata jätnud, oleks üks või teine mobilisatsioon olemata, oleks ehk maailm teine. Maailmaga aga läks just nii, sest seniilsed monarhid ei olnud võimelised ette nägema juhtuvat. Ka massid ei olnud. On otse jabur, millises meeleolus 1914 mindi sõtta.Eilsed sõbrad said vaenlasteks, eilne Euroopa sai tänaseks, tülitsevaks, üdini amoraalseks kafkaimpeeriumiks.
Millegipärast tabavad just juudid parimini ajastu näo, ma ei tea miks see nii on. Millegipärast pakuvad just juudid välja ka lahendusi, mis hiljem osutuvad eufemeerseteks. Ma ei usu selle taga nägevat mingit väga terviklikku plaani peale plaani olla võimul, nautida meepotte, kuniks on võimalusi. Juudid ei ole erandid, nii käituksid kõik, enamik rahvaid on käinud ja jäävad käima avantüristide taktikepi järgi.
Märksõna turvalisus asendub märksõnaga terror, hirm. Hirmu okkad mädanevad hingedes, mädanevad hinged löövad okkaid enda ja teiste hingedesse juurdegi. Ajuti vallandub mäda vereorgiates. Esimese Maailmasõjale järgnes Teine, Teisele järgnes lõputu rida niinimetatud konflikte, kusagil kaugel, kusagil Kolmandas Maailmas, mis nüüdseks jälle otsapidi jõudmas oma algusse, Euroopasse tagasi, sama kurjaendelisse, kui tollalgi. Nüüd osatakse ehk enam karta, sest aja märksõna on ju hirm. Hirmust pääsemiseks ja ülesaamiseks on vaja välja mõelda oma päkapikumaailm. Vahel siiski, öösel näiteks, tuleb unetus. See ongi sellise ju ajastu haigus, kus inimesi sunnitakse paljude asjade eest silmi sulgema. Kes sunnib? Inimese sees peituv hirm. Ta kardab valu saada ja ometi kannatab veel enam selle läbi.

Üheks võimalikuks võimaluseks võrrelda ajastute erinevat nägu oleks võrrelda kahte laevahukku. Ühe laeva, Titanicu põhjaminek oli väga sümboolne oma ajastu lõpou kuulutaja. Ta läkski põhja ülemäärase kiiruse tõttu, aga ometi kuidagi väärikalt.Ta oli ehitatud veel küllalt hästi, veekindlate kambrite jagatuna, mille uksed mis olid kõik kinni. Naised ja lapsed läksid paatidesse esimesena, keegi ei trüginud meestest ennast ettepoole. Titanicu hukk kestis tervelt 2 tundi, mis päästis paljude elud.Mõned mängisid viimse hetkeni hoopis kaarte. Orkester olevat mänginud samuti viimse hetkeni.

Teine laev läks põhja meie oma Läänemerel. Selle laeva sümboolseks nimetuseks oli Estonia.Ta läks põhja vähem kui poole tunniga. Veekindlate kambrite veekindlad uksed olid viimseni avatud ja neid ei püütudki sulgeda. Isegi päästeplaani olid sisse kirjutatud surm, sest kogu päästetegevus seisnes iseavanevate parvede vetteloopimises. Inimestel tuli hüpata jääkülma vette ja kuidagi parvedele ronida. Neidki polnud küllaldaselt. Et jäises vees lihtsalt külmutakse surnuks, selle peale nagu poleks tuldudki?? Imelik, tervelt 12 aastat väldanud uurimise ja teoretiseerimise keskel pole peale Anders Björkmani mitte keegi juhtinud tähelepanu sarnase olukorra jätkumisele Läänemerel. Kogu Läänemere reisijatevedu põhineb avalikul, küünilisel ohutuse absoluutsel ignoreerimisel. Selle asemel, et visiiridega jahmerdada, peaks ometi tagatama veekindlate kambrite vaheuste pidev suletus avamerel. Tänaseni seda nõuet ignoreeritakse julmalt. Raha eest saab kõike osta, ka ohutussertifikaate. 1914 -ndal alguse saanud vereorgia lõi segi igasugused moraalsed tõed. Näiteks Lusitania reisilaeval veetud relvade abiga meelitati sakslased seda laeva uputamaSakslased seda tegidki ning selle abiga loodud meediahüsteeriaga suudeti Ameerika viia sõtta, nii et massid jäid koguni uskuma sakslaste üliinimlikku kurjust ja omaenese maailmapäästelist missiooni. Nad usuvad seda tänaseni, omakasupüüdlik avantüristlik kamp eesotsas oma maad hukutamas ja põhja laskmas.

Midagi sarnast toimus ka Estonial. Reisilaevadel ei veeta sõjakaupa, see muudab laeva automaatselt sõjaliseks objektiks. See elementaarne tõde ei ole jõudnud avantüristideni, kes tollal omi asju kavandasid. Vaid ühe tolliametniku ausus tõi esile: Estonial veeti relvi. Mis relvi, see on veel teadmata, aga et relvi veeti, on nüüdseks selge, nagu ka see, et asjasse olid segatud nii Rootsi kui Eesti valitsused ning nende üle veel suuremad jõud, üliriikide huvid ja mängud.
Ka hiljem toimunu kinnitab täielikult ajastute erinevat nägu. Turvalisusemaailmas ei taibata valetada. Titanicuga toimunu kohta on olemas tõepärased tunnistajad,tõepärane uurimine, teatakse täpselt, miks ja mis juhtus. Hirmu maailmas valetatakse pidevalt, enesele ja teistele, muud ei osatagi enam teha.
Vale ülistatakse hädavajaduseks, ülimaks kavaluseks, ülimaks mõistuseks.Sellest hoolimata jääb rumalus rumaluseks, ümarda ja ülista seda palju tahad.
Kogu Estoniaga juhtunu uurimine on üksainus valetamiste ja vassimiste lõputu lugu. Sellel traagilisel lool ei ole ega vist ei tulegi niipea lõppu, vähemalt mitte senini,kui võimul on need, kes seal praegu on: patoloogilised valetajad. Turvalisuse asemel hirm, hirm genereerimas tarvidust valetada, tarvidust valedesse uskuda,tarvidust päkapikumuinasjutte uskuda. Alles nüüd on mõned neist valedest hakanud välja ujuma.Ometi otse meie silma alla, kohe pärast päästmist kadusid ära inimesed: kapten, vanemmehaanik, kõik vähegi aukraadi omavad inimesed, kes oleks ehk midagi teadnud ja ka need, kellel oli õnnetus viibida kapteniga või mõne kadunud meeskonnaliikmega ühel parvel.On olemas isegi tunnistus haiglasolu kohta, on olemas videolõigud. Kõik aga mätsiti kohe alguses kinni, kuna esimeses shokis inimestele on võimalik väga suuri valesid kergelt ette sööta. Ometi otse meie silma all keelduti Norra tuukrifirma koostööpakkumisest juba oktoobris hukkunud üles tuua. Selle pakkumise hind oleks igal juhul jäänud kümme korda madalamaks sellest hinnast, mida maksti laeva betoneerimistööde eest juba ette. Betoneerida laeva ei suudetud, küll suudeti valada ümbrusse ohtralt liiva. Rohkem kui 200 miljonit Rootsi krooni kulutamine Mona Sahlini poolt ei olnud Rootsi maksumaksjale mingi probleem. Sukkpüksid hiljem olid küll, nii et Sahlin oli "sukkpükste" skandaali pärast olnud sunnitud koguni tagasi astuma. 3 aastat väldanud uurimise esimeseks vassimistööks oli korraldada sellised tuukruuringud, kus kaptenisillal ei käidudki. Selle asemel otsiti üles küll kellegi Voronini kohver. Kapteni tegevuse kohta huku ajal on tänapäevani puudu igasugune informatsioon. Ka teine kapten, Piht, kes algul päästeti, on jäljetult kadunud.Arvatavasti lõplikult, sest Ameeriklaste eriteenistused ei erine ilmselt millgei poolest oma vene kollegidest. Parim tunnistaja on surnud tunnistaja. Kuhu kadus päästepaat nr 1, täpsemalt, miks see leiti nii kaugel laevast? Kust leiti Estonia Mayday viimset kutsungit andnud tüürimees? Mis imelikul põhjusel visiiri poldid merre visati? Mis imelikul viisil Lehtola pidas vajalikuks vraki kohta anda avalikkusele teada valed koordinaadid (nii et Jutta Rabegi om uuringute alguses läks valesse kohta laevavrakki uurima)? Haurahu veel ei kehtinud, ometi peeti vajalikuks jäälõhkujaga takistada ühe hukkunud naise mehe aktsiooni oma naise põrmu ülestoomiseks. Kogu komisjoni lõpparuanne kujunes mütoloogiliseks tambovi tööks. Mitte eriti hästi tehtud minu kui füüsiku vaatevinklist.Laeva trajektoor oli ilmvõimatult silmus. See ei ole võimalik, sellised triivi kiirused vett täis laeva kohta!Laeva asukoha kohta puuduvad radarilt mõõdetud positsioonid. Estonia läheduses viibinud laevade positsioonid on radarilt kirjas, Estonia positsioone ei ole.Kogu silmuse lugu, mille laev joonistas (algult täie auruga Rootsi suunas, seejärel pööre ja triiv tagasi füüsikaliselt võimatu triivi kiirusega) on läbinähtavalt väljamõeldud vaid visiiri imeliku asukohaga sobitumiseks. Miks selline visiiri asukoht välja teadustati, pole päris selge. Ilmselt kas näpukas, ülepingutus, et varjata ja selgitada visiiri otsingulaeva tulemusteta tööd (ta otsis kogu aeg vales piirkonnas seda visiiri).Oktoobrist 1994 on meil teada mütoloogiline lugu Estonia väidetavalt trajektoorilt leitud muudest objektidest. Hiljem pole neist enam üldse kuulda olnud. Nüüd kõige olulisemast, laeva uppumisest väidetavalt autotekile tunginud vee tõttu.Ma ei pööranud enne Anders Björkmani sellele asjaolule suurt tähelepanu, ometi on tegemist füüsikaliselt kõige kindlama väitega, mida on väga raske kummutada.Nimelt autotekile tunginud vee tõttu pidanuks laev pöörduma kummuli. Üsna elementaarsed stabiilsusarvutused näitavad seda veenvalt, aga ka paljude teiste analoogiliste juhtumite analüüsid: "Herald of Free Enterprise" kui üks selgemaid sarnastest, või ka Jan Hewelius.Kuid aitab nende asjaolude ülelugemisest. Eestlane, soomlane ning rootslane on ühtemoodi põhjamaine rahvas. Kui talle piisavalt sügavale ajusse mingi vale juba istutad, on seda välja saada peaaegu võimatu. Olen püüdnud ja saanud selle tagajärjel vaid omale vaenlasi juurde. Võib-olla ainuke vabadus, mis selles loos meile veel on jäänud, on anda allkiri, selleks kohaks on http://www.ms-estonia.ee/, näidata, et me ei ole selleganõus, millega meid kostitavad patoloogilised valetajad.Praeguseks on seal 10000 nime ringis. Paljud aga jätkavad endiselt jaanalinnupoliitikat, peites pea liiva tõsiasjaolude eest.Laevast tuleb teha põhjalik tuukriuuring ning seejärel tõsta see ka üles, tuua Eesti kaldale puhkama oma viimset puhkust. Viimased laevaga seotud inimeste hukkumised juhtusid muuseas alles 2005, jälle meie kõigi silme all. Kopteri üheks piloodiks oli üks Estonia päästetöödelosalenud piloot. Just see piloot "kadus" merre algul ära, pärast leiti üles. Isegi kui see oli lihtsalt õnnetus, kordub jälle sama mall, mis Estonialgi: ohutusnõuete eiramistest ei tehta väljagi, kopterid mürisevad endiselt üle lahe ja sõitjaidkijätkub.

Ärgake inimesed oma unedest, ärgake!

Müüt suurest akõnist Dzhambulist

Alma Ata-s on tänini au sees tähtis mälestusmärk Kasahhi esilaulikule, Dzhambul Dzhabajevile ning rahvarada ei rohtu ka temale pühendatut muuseumi juurde. Kes oli see kasahhi rahva suur poeg ja laulik? Kuidas elas, mida tegi?
Suur kasahhi laulik sündis 1846 ja ime küll, elas selle karmil ajal peaaegu saja aastaseks. Dzhambul suri 1945 ja maeti vägevate austusavalduste saatel maha.
Terve Nõukogude Liit leinas seda papit siiralt.
Mis tingis akõni tähelennu? Arvatavasti oleks ta jäänudki vaid kohaliku tähtsusega dombratinistajaks, kes tõesti teadis palju kohalike laule ning ilmselt võitiski mõne akõnnide võistlusegi, kui appi poleks tulnud stalinlik rezhiim. (juba viljastava revolutsiooni ajal 1917 oli papi 71 aastane)
Tänu selle rezhiimile hakkas kasahhi steppidesse jõudsalt rahvast juurde siginema. Sinna saabus igasuguseid, Tarazi linn ja selle ümbruskond (mida tollal nimetati Aulie Ata, hiljem juba poeedi enese järgi Dzhambul, veel hiljem Zhambyl ja lõpuks jälle Taraz) täienes pidevalt uute tulnukatega. Seetõttu võis tollast Kasahstani nimetada lausa rahvusvaheliseks multikultuuriliseks regiooniks, seal oli kõiki: juute, mustlasi, venelasi, sakslasi....
Kõik tegid tööd suure Stalini auks ja Suure Venemaa hüvanguks, mõni tegi kultuurigi. Mõni taipas sinna tulla ise, vabatahtlikult ja seetõttu pääses okastraadiga piiritlemisest. Nii sigines sinna üsnagi kultuurseid inimesigi, näiteks poeete. Kuigi harva, külastas Pegasus ka tollal mõnda pagenud poeeti, eriti siis, kui kõhutäide kippus lahjaks jääma. Head kõhutäidet pakkus tollal aga ainult see, kui kirjutasid laule Suurele Stalinile. Teistele laulude kirjutamine oli juba veidi ohtlikum, mõni tobu sai selle eest sugedagi. Ometi kirjutati teistele ka, vahel läks halvasti, kui see, kellele ood pühendati, osutus rahvavaenlaseks.
Nii ilmuski algul Kasahhi kohalikus provintsilehes mitmeid "tõlkeid" kasahhi rahvalaulikute loomingust, kus laulikud laulsid ülistusi Stalinile, Kaganovitshile, Jezhovile ja kellele kõik veel. Alla oma nime autor aga ei tohtinud kirjutada, sest siis oleks organid kohe tabanud, et seal eluneb mõni ärakaranud literaat ja tema territooriumi veidi enam piiritlenud.
Provintsilehekest sattusid aga lugema ka pealinna propagandistid ja neile oli väga vaja näidata, kuidas kasahhi steppides rahvakultuur õitseb ja kuidas akõnnid kooris Stalinit ülistavad. Nii oligi ühel korral anonüümse akõnni asemel vaja alla kirjutada ka mõne vanamehe nimi. Selline papi steppidest leitigi, ta oli väga, väga vana ja õnneks ei osanud mitte sõnagi vene keelt. Ühte sõna ta teadis, see oli tasu. Tasu eest sai kõigest laulda ja seda see papi ka tegi. Dzhambuli kuulsus kasvas kiiresti, tema oodid avaldati sageli Ogonjokis, Pravdas ja neid jagus igaks elujuhtumiks.
Kolmekümnendad aastad, aga ka retrospektiivselt hilisemad ajad on kurguni täis selle akõni luulet ja laule. Vene keeles, kasahhi originaalid ei huvitanud kedagi. Suur Dzhambul kutsuti muuseas kord Moskvasse, kohtuma Kalininiga, kes talle ordeni andis. Vist Tööpunalipu, aga võib-olla sai Leninigi. Üheksakümne kolme aastane papi tinistas kadestusväärse energiaga terve päeva Moskvas dombrat, käis metroos, sõitis autoga, kohtus teiste suurte nõukogude juhtidega, aga ka pioneeridega. Blogi pildil näemegi suurt Kalininit, kelle naine muuseas ju ka kasahhi steppides aitas kodumaad üles ehitada, talle (vist) Tööpunalipu Ordenit üle andmas.
Sellest sündmusest sündis laul "Ya pesnyu poyu v Luchezarnom Kremle".
Lugege ja nautige selle marsirütme allpoolt, keda vaimustavad tollase nõukogude luule parimad palad.
Müüt suurest poeedist, kui kord sündinud, on visa kaduma. Tema kuju seisab tänini puutumatus pühaduses Alma Ata-s, sealt leiab ka tema muuseumi, temanimeline on Kasahhi suurim provints, Dzhambuli nime järgi on saanud nime tänav Petrogradis, mitmed teatrid ning arvatavasti veel jumal teab kui paljud asjad, kujud, kohad, jõed ja mäed endises Nõukogude Liidus.
Suureks saamiseks peabki olema väike, väga väike, lihtne ja ahne inimene, selline kes oskab vaid ühte sõna - tasu. Ja vähekene dombrat ka mängida.
Mine tea, äkki laulis veidi ka oma kasahhi keeles, kes seda teab. Igatahes tähistati Kasahstanis suure poeedi 160-ndat sünniaastapäeva 2006 väga pompöösselt, kostsid üleskutsed papi koguni 20. sajandi Homeroseks tituleerida.
Noortele tehti luulekonkurss ja võitjad pärjati tasuta piletiga Sankt Peterburgi, linna, millele Dzhambul ka ühe oodi pühendas. Leningradtsõ, deti moi ....
Et aga üks tema ood selle juures selle linna jälgima mõrvari, Jezhovile pühendet oli, nii väga kedagi ei huvita seal idapiiri taga.
Nii meeldiv on uskuda müüte suurtest väikestest, sest just sihukesed väikesed suurekspuhutud kultuurimullid tegelikult laiutavadki KOGU 20. sajandi kultuuris.
Tõelist ongi väga vähe, kogu Lääne kultuur on selliseid tasulisi dombratinistajaid täis, kes kalamarja eest on nõus kõik, ka oma ema, maha müüma.
Näiteks humanist Shaw. Või humanist Rolland. (vt. Shostakovitshi "Tunnistust"....)
Seal Läänes tehakse seda pisut vilunumalt, ütleme siis professionaalsemalt.
Kes müüb keha, kes müüb vaimu. Mis vahet sel on?
Aga kes seda Homerostki tea, kas papi ise ikka teadis oma värsse peast, või sokutati tallegi ette see, mida etlema peab?


Dzhambuli mõned tähtsamad oodid:

"Ya pesnyu poyu v Luzhezarnom Kremle"



S kazaxskogo perevel K. ALTAJSKIJ.

Kak s bratom ya vstretilsya snova s toboj
Lyubimyj narodom Kalinin rodnoj!
Ko mne Kaganovich tulpara* poslal
Dzhambul na tulpare v Moskvu priskakal
I pesnyu zapel v luchezarnom Kremle.
Pust' pesnya moya proletit po zemle,
Ya solnechoj rodiny dar prinimayu,
Ya Lenina orden k grudi prizhimayu,
Svyashchennyj podarok lyubimoj strany.


Pust' pesnya do solnca dojdet, do luny,
Sverkaya, kak ix zolotye luchi,
Pust' radost'yu kazhdoe serdce stuchit!
Ya prozhil stolet'e, ya veku rovesnik,
Ya vmeste s narodom poyu svoi pesni,
O stalinskoj pravde, chto s-chast'e dala
Stepyam, vymiravshim ot rabstva i zla,
O stalinskoj pravde, ch'ya vechnaya sila
I pesni i yunost' moyu voskresila.

O svetloj, kak solnce vo vremya vosxoda,
Nemerknushchej stalinskoj druzhbe narodov,
O stalinskom slove, chto v more ne tonet,
O stalinskom solnechnom mudrom zakone,
V kotorom za kazhdoyu bukvoj legli
Mechty i nadezhy narodov zemli,
V kotorom za kazhdoyu bukvoj vstaet
Bessmertnyj velikij sovetskij narod.


Ya pesnyu poyu v luchezarnom Kremle,
Pust' klyatvoyu pesnya letit po zemle.
Poka nad vselennoyu solnce gorit,
Poka moya sila, kak more, kipit,
Poka moe serdce, kak berkut, parit,
Moy pesni svoi ne ustanu slagat'
Tebe, moya svetlaya rodina-mat',
Tebe, moix radostnyx dum vdoxnovitel' --
Moj Stalin velikij, otec i uchitel'!


* tulpar--
legendarnyj krylatyj kon'

Tänuluuletus Stalinile
/Selle luuletuse pealkiri pole teada ja ka allikas senini leidmata. Otsingud jätkuvad./


Spasibo tebe, Stalin moj!
Rasstalsya Dzhambul s gorkoj sud'boj
Edet Dzhambul v bogatom sedle
Edet Dzhambul po rodnoj zemle
Edet Dzhambul po rodnoj strane
Na sytom, stepnom skakune.
S pochetom pevca vstrechaet aul:
«Poj svoi zvonkie pesni, Dzhambul!
V nix molodost', sila, i slava pobed
Za dvadcat' sovetskix let!»


Bibliograafiast (3) leiab veel kaks oodi suurele Jezhovile, kes Kasahstani kusagil kahekümnendatel oma suure juhtimisega õnnistas. Seejärel aitas ta Leningradlasi oma linna puhtaksküürimiselgi tõsiselt. Nii et kangelane missugune!

Nautigem:

NARKOM EZHOV

V sverkanij molnij ty stal nam znakom,
Ezhov, zorkoglazyj i umnyj narkom.
Velikogo Lenina mudroe slovo
Rastilo dlya bitvy geroya Ezhov.
Velikogo Stalina plamennyj zov
Uslyshal vsem serdcem, vsej krov'yu Ezhov.
Kogda zasiyali oktyabr'skie zori,
Dvorec shturmoval on s otvagoj vo vzore.
Kogda zhe vojnoj zapylal gorizont,
On sel na konya i poexal na front.
Shel klass protiv klassa. Zemlya polyxala.
I rodina krov'yu v te dni istekala.
Szhimali vragi nas zloveshchim kol'com --
Zhelezom i stal'yu, ognem i svincom.
Ya prolshloe pomnyu. V zakatax bagrovyx
Ya vizhy skvoz' dym komissara Ezhova.
Sverkaya bulatom, on smelo vedet
V ataki odetyj v shineli narod.
On b'etsya, uchas' u velikix batyrov,
Takix, kak Sergo, Voroshilov i Kirov.
S bojcami on laskov, s vragami surov,
V boyax zakalennyj, otvazhnyj Ezhov
Kogda nad stepyami podnyalsya vosxod
I plechi raspravil kazaxskij narod,
Kogda chabany protiv baev vostali,
Prislali Ezhova nam Lenin i Stalin.
Priexal Ezhov i, razveyav tuman,
Na bitvu za s-chast'e podnyal Kazaxstan,
Auly splotil pod znamena Sovetov,
Dal silu i mudrost' kremlevskix dekretov.
Vedya za soboyu kazaxskij narod
Na baev i bekov, vozglavil poxod.
Narod za Ezhovym poshel v nastuplen'e.
Sbylis' nayavu zolotye viden'ya.
Ezhov miroedov prognal za xrebty,
Otbil tabuny, ix stada i gurty.
Rasstalis' naveki my s bajckim obmanom.
Vesna rascvela po stepyam Kazaxstana
Pyshnee i krashe bylyx nashix snov,
Zdes' vse tebya lyubyat, tovarishch Ezhov!
Aryki, prudy, golubye ozera
K tebe obrashchayut s-chastlivye vzory.
Zdes' kazhdaya travka, trostnik i cvetok,
Snega na vershinax i gornyj potok,
Prostornye stepi ot kraya do kraya
Tebya ne zabyli, tebya vspominayut.
Kovyl' o tebe svoyu pesnyu poet,
V dvizhenii vetra -- dyxan'e tvoe.

Zvuchnej vodopadov, arykov chudesnej
Stepnye akyni poyut tebe pesni.
I vtorit narod, sobirayas' vokrug:
-- Privet tebe, Stalina predannyj drug!
A vrag nastorozhen, ozloblen i lyut.
Prislushajsya: noch'yu zlodei polzut,
Polzut po ovragam, nesut, izuvery,
Nagany i bomby, bacilly xolery ...
No ty ix vstrechaesh', silen i surov,
Ispytannyj v plameni bitvy Ezhov.
Vragi nashej zhizni, vragi millionov, --
Polzli k nam trockistskie bandy shpionov,
Buxarincy, xitrye zmei bolot,
nazionalistov ozloblennyj sbrod.
Oni likovali, nesya nam okovy,
No zveri popalis' v kapkany Ezhova.
Velikogo Stalina predannyj drug,
Ezhov razorval ix predatel'skij krug.
Raskryta zmeinaya vrazh'ya poroda
Glazami Ezhova -- glazami naroda.
Vsex zmej yadovityx Ezhov podstereg
I vykuril gadov iz nor i berlog.
Razgromlena vsya skorpion'ya poroda
Rukami Ezhova -- rukami naroda.
I Lenina orden, goryashchij ognem,
Byl dan tebe, stalinckij vernyj narkom
Ty -- mech, obnazhennyj spokojno i grozno,
Ogon', opalivshij zmeinye gnezda,
Ty -- pulya dlya vsex skorpionov i zmej,
Ty -- oko strany, chto almaza yasnej.
Sedoj letopisec, svidetel' e^poxi,
Vbirayushchij vse likovan'ya i vzdoxi,
Sto let dozhivayushchij, drevnij Dzhambul
Uslyshal v stepi narastayushchij gul.
Mil'onnogolosoe zvonkoe slovo
Letit ot narodov k batyru Ezhovu:
Spasibo, Ezhov, chto, trevogu budya,
Stoish' ty na strazhe strany i vozhdya!



S kazaxskogo perevel K. ALTAJSKIJ.
translated from Kazakh by K. ALTAISKY



:
Kahju, et ei leidnud Dzhambuli põiktänava sünnitanud luuletust, pühendatud Leningradile.
Tänav ise on senini alles, nagu ka Dzhambuli provints Kasahstanis, vaid selle provintsi pealinn ristiti tagasi Taraz-ks. Mingil ajal vist peale 2000 tekkis Dzambulile Petrogradi ka temale pühendatud memoriaal, siis, kui vene kasahhi sõprus jälle kõvasti üle kinnitatud sai. Mine või uurima, mis seal jälle püsti pandud on.


Bibliograafilisi linke.

1. Zhambyli linnast (nüüd jälle Taraz) http://en.wikipedia.org/wiki/Zhambyl
2. http://expat.nursat.kz/?3648
3. http://www.cyberussr.com/rus/dzhambul.html#biography
4. http://kazakh-books-and-music.netfirms.com/
(saate osta vene, kasahhi või ingliskeelse raamatu ilusate piltidega)
5. Solomon Volkov, Dmitri Shostakovits, "Tunnistus".