Neljas revolutsioon tööstuses

Mis saab homme?
Olen püüdnud mingeid pilguheite tulevalale siin blogis aeg - ajalt teha ja need vaated ei ole kahjuks kuigi innustavad mitmes mõttes, kuigi võiks olla otse vastupidi.
Inimkonna enamus on kahjuks tänase päevani käimas väga väheste lõa otsas ja ka tehnoloogia ei ole siin palju muutnud. See köis, mille otsas keskmine inimene on, on endiselt hästi hoitud, kuigi mingid muutused siin käivad. On olemas šanss, et ka mediaaninimesed saavad siin ehk kaasa rääkida, aga selleks ei piisa meile ettepandavatele lööklauludele kaasalaulmisest, me peame siin otsima ise aktiivset osalust ja leidma probleemidele lahendusi.
Sellele homsele on on Klaus Schwab andnud nimeks "Neljas tööstusrevolutsioon".
https://www.amazon.com/Fourth-Industrial-Revolution-Klaus-Schwab/dp/1524758868
Selle visiooni kriitika on minu arvates küllalt hästi esitatud siin:
https://oecd-development-matters.org/2019/02/28/can-digital-technologies-really-be-used-to-reduce-inequalities/
Mina ei tekitaks "uut" revolutsiooni sellel lihtsal põhjusel, et see on vana, s.t. 3-nda jätk, kuigi kiirenevas tempos.
Samas on see uus revolutsioon küpseks saanud viljade koristus ja uute istutamine. Lõpuks ometi on arvutitehnoloogiad saanud piisavalt küpseks, et lõigata vilju.
Näide: Kui enne puudus arvutil väljund, siis nüüd piisab näiteks Cheopsi püramiidi .STL failist, ja te saata omale välja trükkida selle püramiidi miniatuurse väljaande. Kui see kõik (tulevik, ulme praegu) skaleerida PIISAVALT, siis on täiesti võimalik seda teha näiteks Marsil. ... ja nii edasi ...
3. revolutsioon, mille jätk võiks siis olla see Schwabi 4. on kahjuks ASENDAV revolutsioon. Väga paljud töökohad lihtsalt kaovad ära või asendatakse väga madalapalgaliste töödega.
U-kujuline tööturg vormub veel selgemalt: L (madalapalgaline, väheste oskusnõudlusega töö)
ja H (kõrgpalgaline, kõrgeid oskusi nõudev töö) ots eemalduvad üksteisest kosmilisel kiirusel.
L ossa paisatakse uute töökohtade puudusel veel ja veel rohkearvulisi "Kriimsilmasid" "uusi väljakutseid" otsima ja need väljakutsed ei pruugi olla need, milleks need "Kriimsilmad" on oma eelneva elu jooksul hästi kohanenud - s.t. ei vasta nende haridusele, isegi kui see kunagi on olnud kõrgem või isegi praegu piisavalt hea.
See kõik veeretatakse eufemistlikult nende "kriimsilmade" kaela, olgu nendeks siis noor Z põlvkond, kes alles omandab uusi oskusi, või vana 50+, mille kohta praegu kahjuks kehtib tõestatult tees:
meil on tõesti praegu olemas selline asi, nagu vanuseline diskrimineerimine.
Lisaks kõigele on 50+ võimekus neid uusi revolutsioone taluda silmanähtavalt madalam, sest vanuselised iseärasused ka lisanduvad. Nii võibki olla, et Z saab ehk hakkama, kuigi vanemate toel,
ja sageli maabub kuhugi väga halvasti tasustatud punkti, nagu näiteks kohviku teenindaja, aga 50+ näeb isegi selliste kohtadel konkureerimisel vaid äraütlevaid vastuseid.
Aga üldine käik on sama: tekkivaid töökohti on vähe, need nõuavad tõsist investeeringut haridusse s.t. aega ja raha, mida näiteks parajasti koondatud kalatehase tööstuse töölisel ei ole, ta lihtsalt on sunnitud leidma lühikese aja jooksul elamist võimaldava töökoha ....
See investeering tuleb Z -l kindlasti teha ära, teisi võimalusi teil ei ole, vana Juhani soovitus teile praegu (isiklik kogemus). Juhanil ei ole enam kunagi seda aega ja ressursi õppimiseks, mis Jukul.
See ei muuda aga põhitõdemust: meie ühiskonna väljavaade pakkuda kõikidele või vähemalt enamusele noortele rahuldavat töökohta ei ole hea. Tööd lihtsalt ei ole tulevikus nii palju, nagu oleks vaja 40 tunnise töönädala jaoks.
Reguleerida seda aga saab vaid sotsiaalsete meetmetega, mingi tehnoloogiline iseregulatsioon ei tööta. See iseregulatsioon töötab täpselt vales suunas, nagu ta töötas ka ESIMESE tööstuserevolutsiooni ajal, kus õppinud käsitöölised virelesid aastkümneid ja lapstööjõud pidi töötama tehastest (oskusteta tööjõu kasutamine). Praegu toimub see mitmeti ja mitte ainult tööstusrevolutsiooni tõttu - iga teine revolutsioon ka sobib, kui ta genereerib kaost naabermaal, tootes odavat tööjõudu -  näiteks näide meil Eestist - need ehitajad, kes meie ümber agaralt toimetavad, ei ole sageli meie rahvuskaaslased.
Teine hea võimalus seda reguleerida oleks VASTUTUSTUNDLIK ettevõtja, kes mitte ei virise riigi kallal, et talle ei koolitata piisavalt täpselt seda, mida ta vajab, vaid tegeleb ise ka koolitusega ja kes ei lähe kohe nõudma naabermaalt suuremaid kvoote, kui parajasti siin veel ei ole piisavalt teatud oskustega inimesi ...
Revolutsioonis 4.0 on positiivset kindlasti on ka palju, aga vaid siis, kui oled maksujõuline tarbija, s.t. valge inimene.
Paradoksaalsel kombel saab siin tekkivaid pingeid paremini lahendada mitte isereguleerivas kauboikapitalismis, vaid näiteks Hiina - laadses totalitarismis. Isegi siin põrub "demokraatia" täiega.
Eufemismid meid ei päästa. Peame nägema seda, et meile söödetakse ette mitte tulevik, vaid programm tulevikuks ja see programm lihtsalt näeb ette, et lambakari oleks paremini tarastatud.
Kõik tehnoloogia rakendub sujuvalt selle teenistusse
Isegi kõik need hüsteeriad on hästi kavandatud viis potentsiaalseid protestijaid segada ja  laiali paisata.
Planeedi kliima on hävimas - mis muud mured võivad veel inimesi segada! Ärge kasutage kilekotte! Tegelge veganlusega. Abistage vähemusgruppe ja toetage igati neid (peamine selles sõnumis on nn. seksuaalsus). Tooge siia võimalikult palju migrante ja unustage abi kohapeal (saavad ise hakkama). Täielikult defokuseeritud programm, mis paistab juba ette hägustavat reaalsetele probleemidele reaalse lahenduse otsimise kavasid ....
Ma ei usu tegelikult, et inimesed ei näe läbi nende programmide totrusi.
Ei näe aga kedagi, kes võtaks vastutuse nende totruste tagajärgede eest.
Uups - oi, ei saagi sugu igal aastal muuta. Uups - kilekottide kaotamine ei päästnudki midagi. Uups - kliimat ei saagi muuta, vähemasti tagasi pöörata.... Kahjuks on alati hea hulk inimesi, kes aga kasutavad neid totrusi oma huvides.
Samas mulle meeldib tehnoloogia. Mingis mõttes on vapustav, aga ka hirmutav kvantarvuti, või 3D printimine, kus ma eile lugesin uudist, prinditi välja väikene maja -  või droonid - või AI.
Tegelikult võib sellest kunagi ka mediaaninimesele olla kasu, aga ärge petke ennast ideega, et see kõik laheneb iseenesest.
Ilma sotsiaalsete muudatusteta muudab see paradoksaalsel kombel maailma mitte paremaks paigaks, vaid kohaks, kus võivad alguse saada uued kataklüsmid, nii nagu 20-ndal sajandi 3 korda juhtus (I Maailmasõda, 1929-33 majanduskriis, II Maailmasõda, ja rohkearvulised väiksemad kriisid). Inimesed on enam väärt, kui väga väiksearvulise eliidi visatud kontide närimine. Me võiksime saavutada ehk rohkem?

Beethoveni populaarseim kontsert nr 3

Beethovenil on üldse 5 klaverikontserti. Neist ei maksa kõrvale jätta ühtegi.
Nii nagu pianisti 5 sõrme on nad kuidagi üksteisega seostatud.
Ma sätiks  sõrmede ja  kontsertide vastavused oma meeles kuidagi tagurpidi,  5. sõrmele vastaks  2., 4.  sõrmele 1., 3. kontsert 3, 2. sõrmele kontsert 4 ja pöial oleks nr. 5.
! 4. ja 5 sõrm, nagu iga teinegi, on äärmiselt tähtsad, tegemist ei ole mingi tähtsuse järjestusega,
 Aga siis see kolmas kontsert oleks siis ikkagi keskmine ja selles mõttes kõige "tähtsam".
Tegelikult on kuidagi nii välja kukkunud, et vähemalt 3. kontserdi 3. osa teab peaaegu iga tsiviliseeritud maailma surelik kuidagi (kuigi võib -olla ei aima, et see ongi Beethoven). Tõenäoliselt on 3. siis Beethoveni kontsertide "edetabeli" tipus.
Esitajate valikuga olin hädas - kõik pianistid, kes arvavad ennast selle elukutse esindajaks, on seda kontserti mänginud ja loomulikult teevad kõik seda väga hästi. Valisin välja Brendeli koos Abbado-ga ja Alice Sara Ott'i koos Mikko Franckiga (märkus sept. 2020: Mitsuko Uchida 3 kontserdi link on haihtunud, aga see ei ole suur probleem, esitajaid on väga palju ja valida raske. Sara Ott on noorema põlve pianistidest tõeline naisgeenius!)
Kontserdi 1. osa teema on võetud Mozarti 24. klaverikontserdist. Beethoven oli sellest kontserdist väga vaimustatud. Tegelikult ta lausa jumaldas seda.
Nagu paljud teised Beethoveni teosed, on ka 3. kontsert kirjutatud mitmes jupis.
Mõned motiivid on olemas juba kusagil 1796, 1. osa on kirjutatud 1800, lõpetatud on see aga 1803, seejuures hirmsa kiirusega, sest Beethoven oli suures ajahädas.
Ignaz von Seifert, Viini teatri dirigent, keda paluti Beethoveni partituurile lehti keerama, oli selles mõttes püstihädas - Beethoveni lehtede peal EI OLNUD kohati peaaegu midagi, v.a. mõned Egiptuse hieroglüüfidele sarnanevad sümbolid.
Pärast kontserti, kus esitati veel nii 2. sümfooniat ja veel ühte oratooriumi ja kus nii esitajad kui Beethoven olid kindlasti kurnatud (öö läbi noote kirjutanud Beethoven eriti) olevat see Beethovenile palju nalja teinud. Ta lihtsalt ei jõudnud noote oma 3. osale kirjutada!
Järgmistes esituses hakkas see geniaalne klaverikontsert aga populaarsust juurde võitma ja nii see on kestnud tänase päevani.

Punases daamid Beethoveni 1. kontserti esitamas

Lingin siia noore Beethoveni 1. klaverikontserdi kaks toredat esitust.
1. klaverikontsert oli tegelikult TEINE kontsert ja seda Beethoven enam poole hinnaga ei pakkunud.
Huvitava kokkusattumusena mängivad seda 2 noort daami, mõlemad punases kleidis!
Ei varjagi, et see võib sisaldada suurt kallutatust. Klaverit mängivad mõlemad geniaalselt.
Esimeses esituses mängib noor hiinlanna Zee Zee ja dirigeerib meie Paavo Järvi ja see toimus Pärnu muusikafestivalili 2016.
Allpool esitab seda aga Alice Sara Ott, selleks lihtsalt peate aga jutjuubi minema,
et seda kuulata.
Klaverikontsert 1. on noorel Beethovenil täis pikitud mitmesuguseid virtuoossusi, aga ka mõningaid päris huvitavaid vigureid. Ma jätan huvitatutele võimaluse need ise välja uurida, aga on näha, et muusikutele teevad nad teose veelgi nauditavamaks.
Ühtlasi annab klaverikontserdi 1. partituuri uurimine vastuse minu kunagisele küsimusele, miks muidu väga, väga tõsise sonaadi nr. 31 keskele 2. osas lisas Beethoven lihtsa lööklaulu ümberpaneku.
Beethovenile lihtsalt meeldis naljatada.
Viitena märgin vaid, et 1. osa kadents on ebaloomulikult pikk - lausa naljakalt pikk. Nii peabki olema!
Ja nii edasi ...
Kõigile ühtlasi rõõmsat jõuluaja jätku!

Kubitite maailma terendus

Senini suurim arv on 1 099 551 473989,  mida
 kvantarvuti on teguriteks lahutanud. ( 1,048,589  *1,048,601)
Seda on juba küllalt palju, et hakata tõsisemalt järele mõtlema:
nendel kvantarvutite tegijatel võibki tõsi taga olla. Üsna peab võib meie avaliku võtme krüptograafiaga olla aamen, kuigi silmapiiril terendabki seda asendav kvantkrüptograafia (ja mis üldse jääkski muidu üle).
Üks kvantarvutitüüpidest omab varsti ligikaudu 100 kubitit (biti analoog kvantarvutite maailmas),
ja natukene lihtsamatele tulemitele orienteeritud kvantarvuti 2000 kubitit. Sellega saab lahendada küll spetsiifilisemaid probleeme, aga tegelikult saab seda teha juba päris reaalselt (nagu ma sain aru, liikluse optimiseerimisel, robotite töö koordineerimisel ...).
Samas on see kõik väga toores, nõuab väga spetsiifilisi kvantsüsteeme, kohati väga madalaid temperatuure  (millikelvinid) ja nii edasi. 
Samas käib selles vallas armutu võidujooks ja me kõik teame, kui armutu oli enne sõda tuumavõidujooks pärast neutronite avastamist. 15 aastaga tehti pomm valmis.
Suurriik Hiina poolt publitseeritud patentide arv kvantarvutuste vallas ületab teiste suurriikide patentide arvu oluliselt, nagu ka mõned Hiina teadlaste saavutused, mis võivad üsna pea viia revolutsiooniliste läbimurreteni kvantarvutite olukorras.
Google väitis, et sai valmis kvantarvuti, mis lahendas spetsiifilise probleemi (s.t. mille kirjelduste lihtsurelikele siin välja panna ei saa) superarvutist miljoneid kordi kiiremini. Ja superarvutid liginevad kiiresti eksakompuutri tasemele, s.t. 10**18 operatsiooni sekundis. Vist 2.5 korda on veel puudus.
Moore'i seadus "lõpuajad" tõotavad pigem tulla veel hullumeelsemad IT vallas, kui keegi julges eeldada. AI kiipidest ma kusagil selle aasta sees veidikene nagu sekeldasin, nüüd siis see kubitite teema, mis asju jälle täiesti uues valguses lahti muugib ...
Kõige selle juures inimkonna moraalne tase on täpselt sama ja hullemgi veel, kui 2000 aastat tagasi.
Ma ei tunne harrast vaimustust seetõttu kõige selle suhtes, lähtudes sellest, millega saadi hakkama just enne II Maailmasõda. Aga nii nagu ei saa muuta Maa orbiiti, on väga raske muuta inimloomust,
kes ei jäta kasutamata vähimatki võimalust konkurendile ära teha.
Seda kõike reklaamitakse meile hardalt teaduse rüüs, mis pidavat sellele kõigele andma moraalse puhtuse ja pühaduse. EI USU seda teaduse pühaduse juttu!

Beethoveni 2. kontsert poole hinnaga

Beethoveni klaverikontsertide järjestus kirjutamise mõttes peab ikkagi olema
2, 1, 3, 4 ja 5.
Neist see "2", mis on pigem "1" kirjutamise aja mõttes, on autori enda poolt poole hinna peale hinnatud ühes kuulsas lauses oma nootide publitseerijale,
kus noor mees ausalt arvab, see pole parim, mida ma olen kirjutanud.
Huvitav, et Raveli Bolero kohta avaldatud kohtuotsus selle geniaalse teose esitamisi on vaid võimendanud, Beethoven sai aga hakkama sajandeid kestva hoiakuga - seda evangeelset, optimistlikku, noore Beethoveni elurõõmsat teost, mida B ise armastas esitada, mille esmaesitus tõstis ta Viini hoobilt pianistide tippu ja kus pole veel jälgegi kurtustest, saatuse nootidest, aga kõik see virtuoossus lausa uputab, seda teost lausa tõrjutakse ja ignoreeritakse.
Isegi paljude teiste ettekandmiste korral ei jää see 10 tukati peale hinnatud remark märkimata. Seetõttu valisin tänase B tegelikult esimese klaverikontserdi esitajateks isikud, kes väga selgelt arvavad VASTUPIDIST.
Nautige siin noore Beethoveni määratut elurõõmu  (põhiosa kirjutatud 17-19 aasta vanuselt, hiljem täiendatud, ümber tehtud, siis avaldatud) ja muusikalist virtuoossust.
Ülal Marta Argerich, (märkus sept. 2020 algne link hävitatud, uus koos Abbadoga) allpool
Glenn Gould koos dirigent Bernsteiniga
Puhas rõõm ja nauding!

Aastaring

Tšaikovski "Aastaaegade" ilus ja elegantne esitus Olga Schepsilt.
 Sobib hästi oma olnud aasta üle järelemõtlemisel.

Mozarti Fantaasia ehk prelüüd ilma fuugata

Väga nukker fantaasia / prelüüd. Alles 1944 märkasid musikoloogid, et 10 viimast takti ei kuulu Mozartile ja see fantaasia on tegelikult lõpetamata: Mozartil teose päris esimeses väljaandes ei ole takte 97-107 [välja anti see fantaasia alles peale 1800 ].
Selle teose komponeerimise ajale langeb aga Mozarti tegelemine fuugadega Bachi teostega tutvumise mõjul.
Seetõttu on päris usutav väide, et Mozart tahtis lõpetada teost fuugaga. Need puuduvad lõpetatud 10 takti kirjutas Mozarti asemel tõenäoliselt August Eberhard Müller ja Kempffi esituses on need vaid viimased 10 sekundit sellest loost (alates 5:24).
Mitsuko Uchida esitus läheb siin "kanoonilisest" lahku. Tema lõpetab fantaasia (alates 5:50 ) selle algusega ja teeb seda väga veenvalt.


Aga D minoor on Mozartile midagi sarnast, nagu G# -s komponeerimine Beethovenile.
 See lõpetamata fantaasia jääbki selliseks looks, mida iga pianist teab viimse noodini, meie aga otsime endiselt seda "viimset" tõde parimatest parimate esituste juures.
Õnneks jääbki see leidmata ja tegelikult nii ongi parem.
Tõeliselt geniaalne meloodia jääb painama igas esituses, isegi täielikult läbipõruva pianisti koolieksamil, sest ta valgustab läbi selle pala esitaja nii või teisiti.