Shostakovitsh ja Stalin: Õline armastus.

Õli on kleepuv ollus, jääb külge eriti hästi lindudele.
Siis nad enam eriti hästi ei lenda, sulestik ei pea vett, sest
nende enda normaalne kaitsekiht on kadunud ja linnukesed hukkuvad. Nad ise ei pane õlist ja kleepuvat enne tähele, kui üdini lögaga kaetuna. Süüa on ju vaja. Neid on õpetatud merd mitte kartma, toitma end kaladest. Meri aga petab, sillerdab vikerkaarevärvides, aga katab linnukese imeliku kleepuva limaga,mis enam normaalselt elada ei lase.

Õline ja kleepuv võib olla ka inimkultuur mingil ajastul ja selle ajastu ruuporid. Selle aja kõrgustes lendlevatel geeniustel on alati saatuseks jääda aeg ajalt õlirünnakute alla, kuid erinevalt lindudest saavad nad nagu fööniksid sellest ollusest siiski puhtaks ja tõusevad jälle taevasse.
Vahel on see siiski vaid tõus post mortem.
Ajastu võimurid on alati vajanud kultuuri, kedagi, kes neid ülistaks ja seetõttu mõned linnud päästetakse, pestakse puhtaks ja pannakse lossi, kuldsesse puuri. Mõnele see mugavus meeldib, temast saab õuelaulik. Ta peab oma kohastumiste tõttu ajastu oludega ennast armetutest merelindudest kõrgemakski. Tema teada on õukonnaintriigid, tema teha õukonna parimad moosekandid, tema pärjata parimad kunstimeistrid lossi kapellis.

Kuigi enamik õuelinde kodustub, jääb mõnele külge vabadusearmastus. Kui ükskord vabanetud, tõustakse nii kõrgele õhku, kui saab ja jäädaksegi sinna.
Puuris aga peab laulma ajastu laule. Vaid tämbri värina, isegi plärina, vahel ebakohase vile ja natukese tühjavõitu õõnoptimismi veidi, väga veidi häälest ära tonaalsusest leiad üksildase puurilinnu tegelikult kammitsetud tunded ja mõtted.
Nii peaksime lugema nõukogude kirjandust, heliloomingut ja kunsti. See teeb selle omamoodi huvitavaks õukonnaikonograafiaks, eriti siis, kui selle all on peidus kannatav inimene. Tavaliselt muuseas nii ei ole, tavaliselt on tavaline täiesti tavaline limukas, kes kannatuse vaid hiljem enesele külge poogib, et pesta puhtaks sorakil sulestik.

Dmitri Shostakovitsh on üks selliseid Nõukogude Impeeriumi puuri pandud õuelaulik, kelle kannatused on siirad ja tämbrid tõsised. (vt.bibliograafia lõpus).
Kummaline, aga Shostakovitshi muusika tegelik tähendus oma ajas ja ka nüüd hakkas avanema alles pärast tema surma 1975, aastal 1979. Siis avaldas Solomon Volkov oma vestluste põhjal Shostakovitshiga raamatu "Tunnistus". Kohe pärast avaldust kuulutati Venemaal teos kibekiiresti võltsinguks. Lääne muusikakriitikud uskusid seda meeleldi. Muidu nad oleksid pidanud kõike Shostakovitshi kohta kirjutatut ju hakkama ümber hindama. See oleks olnud väga ebamugav. Lisaks kõigele ei tiku "Tunnistus" Lääne humaniste üldsegi mitte kujutama ülistavas valguses. Ühesõnaga, ebamugav teos. Kuid mõra oli löödud ja selle mõra süvenemine viimased 25 aastat jätkub. Vaidlus Shostakovitshi olemuse üle jätkub erinevates vormides. Üheks sellise "poststalinistliku" lahingu kajastuseks on ka ETV-s hiljuti näidatud "Shostakovitshi sõjasümfooniad". Shostakovitshi elust ilmus täiendavaid uurimusi ning kõik kinnitavad ehmatava tõsikindlusega: Tunnistus on autentne. Shostakovits ei olnud oma elu ühelgi hetkel vähimalgi määral kommunst. Tema ideaalid, kui "Tunnistuse" keelt kasutada, mädanesid koos temaga, nagu nad vist mädanevad igaühes, kelle ideaalid elu ümber lükkab. Nad ei purune, nad käivad õnnetuga kaasas kogu elu.
Shostakovitshist ei saanud nõukogude helge süsteemi raames ometi küünikut. Ta jätkas pigem vene muusikute traditsioone, omal moel eitades ja ümber lükates, muusikalise keele kaudu stalinistlikku reaalsust kirjeldades. Viies sümfoonia on hauasammas terrorile, seda pidid pärast "Tunnistust" tunnistama ka Lääne muusikakriitikud. Arhipelaagi autu tõde, mille ees Lääne humanistid nii Stalini ajal kui pärast seda silma kinni pigistasid oli siiski raudse kardina tagant välja pääsenud.
Kuid tänaseni ei taheta ebameeldivaid tõdesid tunnistada.
Shostakovitshi päästis ja samas mattis pikaks ajaks sõda. Sõda andis talle võimaluse kõnelda kannatustest avalikult. Tema hauasammas Leningradile, seitsmes sümfoonia sai ikooniks, ikooniks, mis varjas ära stalinliku päikese all toimuva halastamatu reaalsuse. Sümfoonia ajendiks olid Taaveti psalmid ja idee selleks sündis muidugi palju varem, enne sõda. Stalin alustas, Hitler viis Leningradi hävituse lõpule. Õnneks mitte täielikult - see maagiline linn, mis algas terroriga, elab siiski tasapisi edasi.
Shostakovitshi suhtest leninliku, stalinliku ja nikitalik-brezhnevliku rezhiimiga saaks ilmselt kirjutada palju põhjalikumalt ja seda ongi tehtud, eriti Läänes. Selle suhte teine külg on meile ka kindlasti teada - filmimuusika, mis sm Stalinit ülistab, või sundfunktsionääri seis 60-ndatel.
Samuti see, et vananev Shostakovits ei tikkunud eriti agaralt võitlusse kommunistliku värdsüsteemiga, vaid kuidagi mugandus sellega. Arvatavasti ta tundis oma võimete piire. Tema suurimad võitlused jäid 30-ndatesse ja 40-ndatesse aastatesse.
Vaid enne oma surma tajus ta, et vajab peale muusika veel ka lisaselgitusi, selles sündiski "Tunnistus". Mina pean seda kaitsekõne veenvaks. Ma pean seda ühtlasi ka süüdistuskõneks paljudele, kes mugandusid lootusetult ja kellel ei ole moraalselt mingeid vettpidavaid põhjendusi oma mugandumistele selles süsteemis. Mitte ainult eesriide taga kannatajaid, vaid ka teisel pool kardinat, seal, kus valitses enam-vähem vastuvõetav vabadus. Mida ütleks nüüd Shaw nälja kohta Venemaal? 1937 ütles ta pärast Moskvast naasmist, et nälg Venemaal on täielik väljamõeldis, ta polevat mitte kuskil mujal nii hästi süüa saanud.
Või need "neznaiki", kes Valge Mere kanalit ülistasid? Malraux näiteks? Või Rolland?
Lääne nn. "humanistid" põdesid siis ja ma arvan, põevad tänini sama haigust: nad on valmis kalamarja eest maha müüma IGASUGUSED PÕHIMÕTTED.
See muuseas kehtib ka Eesti esieetikute kohta!
Ausat, siirast patukahetsust esineb harva, üks selline usutav paistab olevat Arthur Koestler.
Süsteemi seesolijate hea jaotuse liikideks on esitatud Miloszhil, tema alfa, beetade ja gammade kirjeldus on aegumatult ajakohane.
Kuigi hirmutav, on stalinlik eksperiment inimhingega avanud meile lihtsa tõe: inimene on tavaline ahvlane, põrmlane ja selle orjahinge, lakeihinge igasugune ülistus lõpeb alati halvasti.

Jälgides paralleelselt Impeeriumi tsentrumis toimuvat meie oludega võib öelda, et
Arvo Pärt oli Eestis Shostakovitshile sarnane laulik, kes ei kodustunudki.
Ning see kõik toimus mitte kusagil kolmekümnendatel, vaid 1979-1980.
Nõukogude süsteem oli vahepeal vastu võtnud dodekafoonia, igasugused avangardistid ja pagan teab mida veel. Kuid Credo, see tekst, vastandades "Silm silma ja hammas hamba vastu" Kristuse tekstiga "Aga mina ütlen teile, kurjale ei tule kurjaga vastata",
see oli kultuurihärgadele punane rätt, mida niisama ei jäetud.
Kui Arvo küpsemine 1976 lõpuks teoks oli saanud ja uus tintinnabuli stiil küpseks sai, selgus ehmatav tõsiasi: Arvot hakati välismaal liiga palju mängima.
Sellest saadi meie toredal ENSV-s lahti järgmiselt - ma tsiteerin siin veidi Nora Pärti, see katkend siiski tuleb siin ära tuua, hoolimata sellest, et see meie armast Eestit üldsegi mitte väga heas valguses ei näita:
Niisiis. Nora Pärt, (Arvo Pärt Peeglis, lk. 73-74):
"Üks partei keskkomitee juhtiv liige külastas meid sügisel kodus ja soovitas meil riigist lahkuda. See pidi jätma mulje meie vabatahtlikust otsusest, aga see oli tegelikult maalt väljasaatmine, tol ajal sisuliselt igaveseks. Selline "viisakas" käitumine oli võimudele mugav, sest nende käed jäid puhtaks, aga avalikkuses sai meid tembeldada kodumaa reetjateks. Pärast seda külaskäiku hakkasime kohe tegelema kodakondsusest loobumise dokumentidega, sest meil polnud enam võimalik kauemaks jääda.
Varsti pärast seda soovitati Arvol Heliloojate Liidust välja astuda, loomulikult jälle vabatahtlikult. [ märkus: Pärdi liikmestaatus taastati 25. mail 2005 ].
Niisugusel vaiksel ja proosalisel moel, ilma koosolekute ja protokollideta toimusid tol ajal need dramaatilised sündmused. Niimoodi see süsteem töötas. Sellise taktikaga saavutati märkimisväärseid resultaate - asjade tegelik käik jäi varjatuks nii oma aja kui ka tänase päeva eest, nii Eestis kui ka läänes. Selle tõestuseks on mitmed hiljuti läänes ilmunud tekstid, mis "dokumenteerivad" Arvo Pärdi head elu Eestis. Seega on võltsimise pisik kandunud ka läände ning selle vastu on praktiliselt võimatu võidelda.
Kui ta tookord Heliloojate Liidust koju tuli, oli ta nii kahvatu, nagu ma teda veel kunagi polnud näinud, ja mul tekkis esimest korda tõsine mure, kas ta kodumaalt lahkumisest üldse üle saab. Läks ainult kaks-kolm nädalat, kuni me oma ärasõidu korraldasime ja tegime tühjaks korteri, millele oli juba pikk nimekiri tahtjaid (SIC!).
Me ei teadnud absoluutselt, kuhu me võiksime minna, aga meil polnud igatahes kavas jõuda Iisraeli, kuhu me väljasõiduloa saime. Kiirustamise ja erutusega jätsime mõned partituurid maha ja me ei mäleta enam, kelle kätte nad jäid. Kindlustamaks, et saaksime kaasa võtta need käsikirjad, mida me kõige tähtsamaks pidasime, läksime Kultuuriministeeriumisse, et lasta neile vastavad templid peale lüüa, piiril öeldi meile aga, et just nende templitega paberid ei tohi iialgi üle Nõukogude Liidu piiri saada, sest neid käsitletakse riigisaladusena (vt. töövihikud lk. 209). Õnneks lasti meid siiski kõigi asjadega üle piiri. Polnud aega nostalgiaks ega emotsioonideks - me pidime ära sõitma. Kõik meie sõbrad tulid meie juurde koju ja Mustonen isegi kogu ansambliga.
Siis me tegime kõik uksed lahti ja terve maja koridor oli muusikat ja pisaraid täis. Ma mäletan ühte suurt, tugevat meest, kes väga nuttis, kui ta meiega hüvasti jättis, ilma mingi lootuseta taas kohtuda. Üks mu tädi (Gruusiast) aitas meil pakkida ja toetas meid ka rahaliselt, sest meil polnud sellise reisi jaoks küllalt raha. Mu tädi saatis meid rongis kuni piirini ja kinkis mulle ühe sõrmuse ja paar puulusikaid, mida ma ei saanud aga endale jätta, sest selliseid asju ei tohtinud riigist välja viia.
Tallinnas me võtsime kaks taksot ja ütlesime lastele, et me läheme ümbermaailmareisile, aga lõpuks jõuame samasse kohta tagasi. Balti jaama oli meid varahommikul saatma tulnud üks inimene, Helju Tauk. Kõige erilisem lugu juhtus Brest-Litovski raudteejaamas, kus toimus piirikontroll. Kui me tulime oma kahe lapse ja väheste pakkidega, mida pidi kontrollitama, siis küsiti: "Kus teie pagas on? Kas see on kõik?". Teised inimesed, kes jaamas ootasid, olid nimelt tulnud kõikvõimaliku pagasiga, seal oli ka mööblit ja koguni üks klaver. Meil oli ainult veidi kohvreid ja needki pooltühjad! Me pidime need siiski avama ja sealt tulid nähtavale kassetid Arvo esimeste teoste salvestustega. Siis ütles üks kontrollidest: "Ah te olete muusikud! Mina olen ka Eestis mänginud." Siis tahtsid nad kohe neid kassette meie magnetofoniga üle kontrollida ja nii me kuulsime "Missa syllabicat", siis "Arbost" ja lõpuks ka veel "Cantust". Raudteejaam oli hiiglaslik kõrgete võlvidega ehitis nagu kirik ja meie olime selles tohutus ruumis parajasti üksi. Seal kogesin ma tõeliselt seda mõju, mida see muusika inimestele avaldab: äkitselt oli kõik nii normaalne, nii rahulik, nii ilus. Meie Miikael oli vankris, üks sõber oli meile tema jaoks kudunud uue kombinesooni, millest kõik naismiilitsad püüdsid lõiget võtta. Üks nendest viis meid teise ruumi, kus Miikael riidest lahti võeti, et kontrollida, ega midagi pole peidetud tema mähkmete vahele. Kõigist ikoonidest, mis meil kodus olid, olime ainult ühe kaasa võtnud, mis oli nii pisike, et mahtus Miikaeli jaki taskusse. Seda nad üles ei leidnud. Miikael hakkas aga nutma ja too miilits lasi meile tuua küpsiseid. See oli unustamatu stseen, pealegi saatis seda kõike Arvo muusika. Kõik läks hästi ja mõne minuti pärast astusime Viini rongile, teadmisega, et meid ootab emigrantide kogumise laager, kus oodatakse Iisraeli väljarändamise võimalust."



Arvo leidis sellele konfliktile võika süsteemi ja oma muusika vahel lahenduse ometi teisiti. Ma tsiteerin:
(Arvo Pärt Peeglis, lk. 43):
Enzo Restagno:
"Teie sõnad kõlavad otsekui parafraas kõige ilusamale Gustav Mahleri Rückerti laulule: "Ich bin der Welt abhanden gekommen" [Ma olen maailmale kaotsi läinud]
See teie idee varjatud konfliktidest all ägavast uuest muusikast tundub mulle väga huvitav. Oleksin tänulik, kui te seda lähemalt käsitleksite.

Arvo Pärt:
"Tegemist on täiesti isikliku küsimusega: ma olen jõudnud järeldusele, et minu ülesanne ei ole võidelda maailmaga ega ühe või teise asja kohta hinnangut anda, vaid eelkõige tuleb püüda näha iseennast, kuna kõik konfliktid saavad alguse meie seest.
See ei tähenda, et ma oleksin ükskõikne selle vastu, mis minu ümber toimub, aga kui keegi tahab maailma muuta või parandada, siis peab ta alustama iseendast. Olen selles täiesti veendunud. Kui me ei alusta iseendast, siis esimene samm, mille me astume maailma suunas, sisaldab suurt valet ja samas ka võimalikku agressiooni, mida me kaldume enda ümber külvama. On iseküsimus, kuidas seda oleks võimalik saavutada, aga kui lähtuda sellises ideest, omandab kõik uue vaatenurga, ja jus sellest tähenduses asun ma otsima teistsuguseid helisid. Sel juhul saab minu tee ise inspiratsiooniallikaks: see ei kulge mitte väljapoole, vaid sisemuse suunas, selle keskme poole, millest kõik alguse saab. Tegutsemise mõte on minu jaoks ülesehitamine ja mitte lammutamine.”


See lahendus on oluliselt erinev kui konflikti ületamine konflikti abil.
Pärdi muusika jätkab oma tasast teed inimeste südamesse ning vahest ehitab jälle üles need inimhinges õhitud katedraalid, mida inimene ometi vajab oma teel.

Kuid nüüd võrrelda meie aega Stalini ajaga, siis täna on kõik oluliselt ja otse vastupidi. Ometi on sellegi aja õdusas õhustikus õõnest õõva.
Öööördajate aeg selle kummalises kulgevas kultuuris on ümber.
Ometi on asju, mis tõusevad kui fööniks tuhast, omandades sedapuhku vaid konsumerismile iseloomulike sulgi, läikivaid ja ilusaid, ometi samadest juurtest kasvanud.
Õliste juhtkirjade järgi enam ei tulda öösel järele, õlised ööbikud ise ülistavad vabaduslaule. Kuid need laulud on kängitsetud nende kitsastesse käikudesse, mis õukonnas lubatud ning tahtmatult meenub "volno dõshit tselovek" fraas laulukesest
"Suur ja lai on meie maa".
Ei saa keelata muude laulude laulmist, neid lihtsalt ei panda tähele. Kes aga juba on sellele teele jäänud, neid tabavad ekskommunikatsioonide võlud ja vaevad.
Esimeseks argumendiks, kui mõni tüütus tähelepanu pälvibki, on alati psühhiaatria. Kas kirjutaja psühholoogiast teragi taipab, pole oluline. Meil on ju nii kaua sellel kaardiga löödud suud kinni ja miks mitte lüüa edasi?
Miks mitte nautida karistamatut ad hominemi viisil ja moel, millele reageerida ei ole ei eriti tark ega eriti tulus?
Mida enam aga ma sellise õukonnaööbikute tasase tsunfti sisemisse ilusse süvenen, seda kindlamaks saab mus veendumus, et tõsiseltvõetavuseks omasuguste kiidulaulust veel ei piisa. Teie verifikatsiooniks on vaja aega ja ebamugavust, enesest erinevatega suhtlemist samadel alustel, kui oma õukonnas või kambas. Kui sellest reeglit kaldutakse kõrvale ja algab gängide vaheline võitluse ilus elu, pole mistahes kiidukõnede saatel esitletud tunnuspabereist kasu: tõe soosingut sellega ei pälvi.
Eesti tillukese maamõisa õukonna kapell on väiksearvuline ja väheste arvu pillidega, neist pooledki häälest ära ja ammu roostes.
Õuelaulikud võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, neid on vähe. Neid puuri pandud linde, kes ennast selles maamõisa ülbes üksluisuses veidi halvasti tunnevad, täna õieti ei olegi.
Kunagi vahest oligi, praegu pole. Praegu on õukonna õuel õnn ja mõttetühjus õnnelikus sümbioosis seentega. Produktsiooni mõttes pole sellel sümbioosil väga vigagi, seen on seen ja kasvamiseks palju ei vaja.

Kuid loota, et sellelt pärmilt kasvab mõni tormilind, on vist liialt hiline. Varemalt, kunagi, kui painajad lihtsalt tegid mõne tugevamaks oma saatusest, polnud meie kultuuri seis sugugi nii hale. Praegune Eesti kultuuri topeltvõimetus seisneb juba pigem selles, et selle mõistjaid, aja olemusliku võimetuse mõistjat mõista, et öelda ju võib, aga tegelikult ollakse võimetu, selle mõistjaid õieti ei olegi.
Selleks peab olema natuke erilisel moel häälest ära, just nii palju, et selle kaudu väljendada öeldamatut, vaikust, ajastu kõige paremat ilmestajat.
Igal ajal on vaikus natukene isemoodi. Shostakovitshi aja vaikus oli kurjaendeline,
öö tühjus, milles kaugelt kajasid sammud.
Sada aastat tagasi kajastas vaikus tulevase tormi märke, tormihoiatusi.
Mida ütleb meile tänane vaikus? Kes suudaks selle helidesse panna nii, et selle pausides suudaksime mõista aja nägu?
Mulle tundub, et selleks on kaugelt kõlav vaikne liturgia kõige sobivam.


Bibliograafia:
1. http://www.siue.edu/~aho/musov/dmitri.html

2. Dmitri Shostakovitsh , "Tunnistus", eesti keeles 2002, ümber pannud Solomon Volkov
3. Shostakovich against Stalin: War Symphonies (vt. illustratsiooni).

4. Shostakovitshi kogu helilooming, näiteks 5.,7.,9. sümfoonia.
5. Taaveti psalmid).
6. "Arvo Pärt peeglis" .....ja tema muusika.

MÄSS JA MEELEHAIGUS

19. sajandi lõpp oli degenerantne või vähemasti nii ajalookirjutajad seda aega kujutavad. Kõige märkimisväärsemaks selle aja vaimu kandvaks teoseks oli Spengleri "Õhtumaade allakäik". Teiseks tähelepanuväärseks raamatuks, millega tasuks ka tutvuda, on Max Nordau "Degeneration". Selle raamatu põhiliseks sihiks on kultuuri analüüs psühhiaatri vaatevinklist. Kuigi meile, igat sorti kultuuriveidrusi täiesti loomulikuks pidavale 21. sajandi alguse põlvkonnale tundub Tolstoi liigitamine psühhopatoloogiliste tüüpide valda lausa naeruväärne, on Nordaul tollaste vaatevinkli kohaselt pigem õigus.
Praegu paneks iga psühhiaater ilmselt sama diagnoosi praegustele kultuurikandjatele, kes hiljem mütologiseerimisfaasis kujundataks jälle pühakuteks.
Kuid ühes ma pole Nordauga nõus. Wagner, Verlaine, Tolstoi j.t. ei olnud tegelikult sugugi olulisemalt patoloogilisemad tüübid, kui omal ajal Shakespeare.
Diagnoos võis olla ometi õige, kuid diagnoos tuli ometi panna kultuurile, mitte selle kandjale. Kultuur oli juba tollal nakkunud, kultuurigeenid ehk meemid vigased ja nende vigaste meemide võimendajateks ja väljendamine on ajastu tundlike isiksuste paratamatu väljund.
Tõsi, vigaseid meeme kopeerivad ja edastavad ning võimendavad-moonutavad kõige meelsamini selleks juba kalduvusi omavad isiksused.
Järelikult kultuuri reprodutseerimine ja uuendamise ülesanne langeb tõesti enam patoloogilisi hälbeid omavatele isiksustele, kui tervetele "normaalsetele".
Normaalne isiksus ei leia sellises värdkultuuris enam kohta, ta peab selleks, et Parnassile üldse pääseda, kasvõi jõuga omandama mõne veidruse.
Praegu, 100 aastat hiljem, nähes veelgi veidramat kultuuri, kui kunagi varem ja veelgi patoloogilisemat isiksusekäsitlust pühitsetuna kultuuriks, tuleb õudusega tunnistada, et jah, nii see on: vana, seniilse organismi kultuurimeemid on haiged, neid kopeerivad ja võimendavat protsessi kontrollivad aga mängurid, kelle peamine ülesanne ei tundu olevat mitte ülesehitustöö, vaid lammutamine: kõikide normide, väärtuste ja hinnangute kummutamine ja negatiivse kuulutamine pühaks ja sakraalseks.
Keskajast alguse saanud kangelasetüübi järk järguline alandumine patoloogilise mõrvaritüübini on hästi jälgitav oma mitmesugustes avaldusvormides.
Näiteks selline rida teoseid: Dante "Põrgu". seejärel Cervantese "Don Quijote", Flauberti "Madame Bovary", Tolstoi "Anna Karenina", lõpuks
Capote "Külmavereliselt".
Neis kõigis kangelase ideaal järk järgult on madaldunud üllast rüütlist, mida Don Quijote juba naeruvääristas, heitliku naiseni või aferistist seiklejani.
20. sajandi lõpus aga on põhiliseks kangelastüübiks saanud seriaalmõrvar.
Samalaadne protsess on toimunud muusikas - Gregoriuse missast Bachini, Bachi Wagnerinie, operetini, 20. sajandi muusikalises mõtlemises on juba valdav
niinimetatud "kerge" muusika, dzäss ja rokk, millele enam ei olegi muusikaliselt vähegi rahuldavat järge tulnud, pärast 60-ndate aastate rokistaare on kogu
helituru vallutanud täielik kitsh.
Tagaplaanil vana klassikaline muusika kohati veel mängib ja vana, "raske" muusika loojad üritavad uutes moevooludes teed leida ja omale nime teha.
Laiemalt võttes laieneb see vaimline-meeleline üleminek ja langus kõige labasema kommertsliku prostitutsioonini kogu kultuurile.
Loomulikult on see väga üldistatud, lihtsustav lähenemine. Ilma selleta aga üldtendentse fikseerida ei ole võimalik.
Max Nordau fikseeris selles languse reas koha, kus kangelase tüübiks said reaalsed, oma eluga kimpus kangelased (Bovary, Karenina) , luules ülistati hälbelist ja pahelist (Baudelaire "Kurja lilled"), kunstimailmas aga kerkis esimeseks määrajaks emotsioon, mulje (impressionism).
See tähelepanek kangelastüübi madaldumisest on tehtud mitte minu, vaid Pitirim Sorokini poolt ning tehtud mitte mõne teose või kunstisuuna pealiskaudsel kirjeldamisel, vaid süstemaatilise sotsioloogilise analüüsi käigus.
Ideatsiooniline, idealistlik üleminek meelelisele, materiaalsele, sensuaalsele on tsivilisatsioonide tekkimise ja hävinemise käigus palju kordi korratud protsess.
Kreeka - Rooma tsivilisatsioonis Rooma tsivilisatsiooni faas on valdavat sensuaalne, meeleline faas. Selle faasi lõppmäng on meil, Õhtumaa tsivilisatsioonil veel tulemata.
Umbmäärase võrdluse mõttes paigutaksin meie tsivilisatsiooni praeguse seisu kuhugi Roomas I sajandi lõpu kanti.
Rooma ajal just siis pani Nero oma linna põlema, just siis Caligula valis parlamenti hobuse. Kõik meil toimuv on kuidagi väga sarnane tollal kirjeldatule.
Kultuur kui tsirkus, vaatemängulisuse ainuvaldavus ning selle kõige keskel mingit sorti sektandid oma tõde, oma kogudust otsimas ja loomas.
Meelehaigeid meeme kopeerivad isiksused tikuvad ise olema ka haiged, mässajalikud, destruktiivsed. Molotovi kokteilipudelite loopijad on tegelikult alati olemas olnud, kuid mitte igal perioodil ei lasta nendel nähtustel vohada.
100 aastat Nordaust hiljem näeme jälle sama mudeli kordumist - mässajate massiliste esiletõusu, destruktsiooni võimendumist, massi kaasaminekut kihutuskõnedele.
Praegu on mässumõtted veel idanemas, uued Marxid sündimas, kuid nad on olemas, meie keskel. Demokraatia on ennast sellise destruktsiooni ees võimetu kaitsma, vähemalt sellel kujul, kui ta praegu paistab toimivat. Näiteid ei pea kaugelt otsima, Eesti nukuriigis toimuv on nutumaiguline absurdifarss, selle nukuriigi valitsejate peaegu olematu vaimukapatsiteet võimendab absurdinähtusi provintsiaalse totruseni.
Taanieli raamatus kirjeldatud imperiaalne koloss, pea kullast, keha pronksist, all raud ja kõige all savijalad on veel tugev, selle valitsejapõlve peab impeerium ehk veel vastu. Kuid järgmise valitseja jaoks on kiri seinal juba reaalsus, mitte prohvetlus.
Mässajaid mina võrdleksin organismis võõrkehade, parasiitide - haigustekitajatega. Nende rolliks on kontrollida organismi tervislikku seisundit. Depressiivne, vanurlik, kõikeandestav, kõikemõistev kultuurinägemine neelab alla kunstina isegi purki tehtud kaka. Ka poliitikas neelame alla asju, mis peaks tooma terve organismis rahva tänavale, puhastusele, iseregulatsioonile. Selle asemele neelame korruptandi, parasiidi limukaliku laiutamise alla ja kannatame verekaanid vapralt välja.
Mäss ei ole väljapääs, see on väljapääsuta inimeste olelusheitlus. Nendega liituvad auahned manipulaatorid, patoloogiliste hälvetega, edevust, võimu ja au ihaldavad aferistid, kurjategijad, mõrvarid. Seda toormaterjali on igas ühiskonnas alati olemas ja seniilses eas toodab iga ühiskonna hingetõmme selliseid järjest juurde.
Mässu saab tõrjuda, kui põhilised väärtused on paigas. Meie riigi ja rahva jaoks on selleks üheks põhiliseks mõisteks meie iseolemine. Kuid just iseolemine on müüdud maha, nagu ka muud varad. Eestluse elujõud on surmaohus ja halastuslasu sooritavad sellele meie enda soost renegaadid.
Sellises Esimese Sajandi õhustikus on kõige õigem hoiak vahest kristlaste laadse kogukonna moodustamine, nende äratundmine ja äratamine, kes võiksid toru lõpus näha valgust. Rumaluse vastu mässates saab üles kergitada veel suuremat rumalust, veel destruktiivsemaid hoiakuid.
Revolutsiooni ülistajad peavad olema tõesti kurjast vaimust vaevatud - meil on ometi väga hästi teada, mis toimus Oktoobrirevolutsiooni Venemaal ja meilgi.
2 Maailmasõda ja Vene revolutsioon aga ei ole massidele ikkagi midagi õpetanud.
Vähemalt jälgides põgusalt Internetti, seda tänapäeva kõrtsi, kus lapse suu kõige avameelsemalt kõik välja ütleb, ei saa midagi muud arvata.
Toormaterjali, kes on valmis ristisõjaks islamiga, või mistahes vennatapusõjaks siin Eestimaalgi jagub.
Ei saa kahjuks võtta mässaja ja meelehaige suhtes vaid negatiivset positsiooni. Nende esiletõus ja arvukuse kasv on indikaator, nagu haigus on teatud probleemi indikaator. Haigus ei saa tulla tervesse organismi. Korruptsioon ja riigivargus ei saaks meil takistamatult vohada, kui ühiskond oleks terve, see omakorda loob hulga väljapääsu mitte nägevaid inimesi. Triin ja Sille on selle nähtuse üks väljund, kusagil tagatoas kõige olemasoleva alustalusid kõigutavast plahvatusest unistavad intelligendid teine, kolmas presidentiaaliapalagan. Viimane hakkab omandama sarnaseid jooni Vene tsaari õukonnas toimuvaga enne revolutsiooni. See tagab kindlasti selle, et kui seesama poliitik, kes täna absurditeatrit teeb, tõesti vajab rahva abi ja kaastunnet, seda enam ei leia.
Kuidagi paratamatu on, et tegelikult kõdunud organismi, hoolimata selle kunagisest mugavusest, turvatundest ja paljudest muudest headest omadustest ei igatse ühel hetkel keegi tagasi. Alles pärast plahvatust, tuhaväljade tuules nutetakse taga vanu degenerantseid aegu ja inimesi, keda kogemata liiga palju maha löödud.
Tuhaväljadel kasvab küllalt lopsakaid efemeerseid taimi. Utoopiad mängitakse kiiresti läbi ja leitakse kergekaalulised olevat. Järgnev farss ja sotsiaalse struktuuri ja võrgustiku taasteke võtab aega, tavaliselt mitu inimpõlve. Kui see toimunud, ei meenuta keegi enam revolutsiooni sõnaga Suur, välja arvatud kitsas kiht ajaloosoperdajaid, kelle elutööks selline suuruse ülistamine oli.
Muidugi võib ajalugu siiski kulgeda oluliselt erinevalt. Just 20 sajand tõi dissonantside keskelt välja ka palju uut ja positiivset: tehnoloogia, enneolematult tasemel arusaamise looduse käitumisest.
Kahjuks arusaamad ühiskonna toimimisest ei ole minu arvates nii palju arenenud ja inimene on säilitanud siin üsna mütologiseeritud arusaamise. Kõige suurem oht meile on tekitatud meie endi poolt. Ökoloogiline kriis on selle asja väline tulem, sisemine kriis algab kõrgematelt tasemetelt, eetikast, kultuurisfääri moonutustest ja
defektidest. See moonutatud kultuur kleebib ennast inimestele külge, muutes nad patoloogiliselt käituvaks, patoloogia on suuremalt jaolt väline, omandatud, mitte seesmine. Paremini võtavad patoloogilise meeme patoloogilised isiksused, võimendavad nad üles ja moonutavad veel kord, viies degeneratsiooni uuele ringile.

"Õndsad on need, kes vaimust vaesed!"

See lause on meie kultuurispämmist üdini ägisevas maailmas omandanud uue tähenduse: saada vigasest vabaks, saada puhtaks, vabastada vaim mõteluseks.
Lülitage välja teler, keerake rulli ajalehed, ärge peatage pilku kroonikariiuleil, et mitte lugeda mõttetusi (näiteks muidu meedia mõttes saastavabast puhkusest nii umbes kolmveerand tundi rikkus täielikult ära korraks meediariiulile lennanud pilk, mis oma õnnetuseks luges läbi Anu Saagimi põhiprobleemi: miks ta ei päevita alasti.
Imelik, aga inimesed on vaimu vaevate värdmeemide osas täiesti kaitsetud, neil puudub igasugune immuunsüsteem. Vanade religioonide kütkeis olijatel on see kaitse olemas, selleks kaitseks on nende sakraalsed tekstid ja nõuded. Ilmlikel inimestel see kaitse puudub. Kaitse leidmine sellise värdkultuuri eest on selle sajandi painavam ülesanne. Kui ei ole võimalik päästa kõiki, saab ometi teha see vähene, mis võimalik - luua oma kogukond, oma kindlaid käitumisreegleid jälgivate inimeste grupp filosoofilisi, eetilisi, väärikaid inimesi, kes järgivad reegleid ajal, kui enamus neid järjekindlalt eirab.
Surnud matku oma surnud ise, vana tsivilisatsiooni ei pruugi praegusel kujul olla võimalik päästa. Üleminek võib toimuda aga vähemate valudega, sünnitus väiksema piinaga, kui selleks on ette valmistatud.
Seni on vana tsivilisatsioon uue tsivilisatsiooni idud munenud kuhugi kõrbesse ja jätnud omapäi. Uuemal ajal võiks üleminek toimuda nii, nagu imetajad ikka teevad -
ema kasvatab ja arendab oma järeltulijaid emapiima abiga üles, toidab ja poputab ja õpetab ja seejärel, surivoodil annab õnnistuse.
Mingil määral Rooma impeerium oma lõpu eel juba nii tegi, kristlus sai oma õnnistuse Constantinuse käest.
Selleks peaks aga seniili tugevalt turgutatama, praeguses seisundis ei ole ta selleks lihtsalt võimeline, geront on oma võimetest üliheal arvamusel ja on nõus lahkuma areenilt vaid jalad ees.
Võlusõnaks ravil võiks olla Adam Smithi igiliikur: võtaks võimu turgutamisel lõpuks ometi appi mõistuse ja kasutaks ära tööjaotuse eeliseid??
Demokraatita saaks turgutada vaid kompetentsinõuete kehtestamisega valijatele ja valitavatele, vandemeeste-valijameest süsteemi loomise läbi, kus kõik on teatud funktsioonide täitmise eest ka vastutavad ja informeeritud.
Praegune demokraatia mängimine on oma aja ära elanud ja kui seda tugevalt ei reformeerita, saab järgmine põlv omale saatuseks taluda ära järjekordne seeria uusi türanne ala Turkmenbash.
See ravi on siiski väline, tablett võib toibutada küll, aga sisemiseks raviks on vaja uus või uuendatud kultuur ja eetika.
Selle eetilise vaateviisi aluseks saab olla enamike religioonidest ennast õigustanud aluspõhimõtted, millega peavad aga harmoneeruma ka meie tsivilisatsiooni ratsionaalsed saavutused.
Variserlik tagatoaline demokraatia asendugu avaliku, informeeritud demokraatiaga,
variserlik valetamiseetika aga Tõde kõige tähtsamaks pidava hoiakuga, mis on jälle orienteeritud taevatähtede, mitte aga omasuguste ahvlaste poole mõõdu võtmisel.

Ma loodan väga, et ma ei tea tulevikku, s.t. minu poolt joonistatud skeem, mis lähtub Rooma ajaloost, on vildakas. Selle aluseks võiks olla inimkonna suuremad teadmised, tehnoloogia, Internet ja võime ratsionaalselt juhtida ühiskonna toimimist. Kuid tuleb meeles pidada ,et poliitikateadus on vähemalt 2 sajandit olnud suuremata muudatusteta, et ühiskonna mõistmise tasemelt me ei ole oluliselt targemad, kui 200 aastat tagasi. Me endiselt mütologiseerime masse, pidades massi hääletust jumala hääleks, jumalustame ja demoniseerime ajaloolisi sündmusi ja isiksusi. Tsivilisatsiooni saaks ravida vaid haigusetekitajaid teades-tundes uurides,
seda aga ei paista kusagilt.
Olen koos Erich Frommiga selle üle üsna hämmastunud, aga nii on. 1976 aastal avaldatud "Omada või olla" on üks selle väljapääsu otsimise katseteks ja
saab vaid tõdeda - väliste muutuste teostamise teel struktuurinihkeid ei tule. Inimkond ei ole selleks ilmselt lihtsalt võimeline. Mõningaid reforme, natuke ravi,
veidi turgutust ehk tuleb, aga üldiselt surnud jäävad matma omi surnuid.
Ometi ma Frommiga ei ole täielikult päri apokalüpsise osas.
Senini pole inimkonna ajaloos apokalüpsiseid täheldatud. Suuri vapustusi aga küll, suuri, pikaajalisi üleminekuid samuti. Üheks kõige tähelepanuäärsemaks sündmuseks sai Rooma impeeriumi tõus ja langus, pikk, paljusid sajandeid kestnud protsess. Ka I sajandil ennustasid kristlased apokalüpsist ja Jumalariigi saabumist. Seda aga ei tulnud. Tuli kristlaste kogukondade arvukuse kasv, samas impeeriumi degenerantsuse-dementsuse edasine areng, mis lõppes vaikse
sujuva hääbumisega kusagil 400-500 vahepeal. Mingeid apokalüpsiseid ei tulnud, selle asemel ühed barbarid vahetasid välja teisi, üritades üksteist üle trumbata halastuslasu sooritamisel Rooma impeeriumile.
Tervikuna Rooma päästis ennast küllaltki leidlikult: viies üle pealinna Konstantinoopolisse jäi pool impeeriumi terveks.
Teise poole päästsid misjonärid, kelle töö tulemina ristiusustunud barbaririikidest said ajapikku Õhtumaade uue tõusu lähtepoolused.

Jätkan seda kirjatööd päev pärast 11. septembrit. Sellel päeval tähistame meie patoloogiliste mõrvarite tapatöö "juubelit". Peetakse kõnesid,
ajalookirjutajad võitlevad üksteisega, kuidas seda päeva kirjeldada, avatakse sambaid, arutletakse tuliselt, kes, milline kurjategija selle sooritas.
Kurjategija karistamine on muidugi oluline. Normaalne ühiskond tagaks selle suurema kärata.
Kuid meie, Õhtumaade inimesed olene negatiivsest nii läbi imbunud, et me ei taba isegi seda, et midagi on viltu sellise kultuuri ja ajaloomõistmisega,
mis ajastute lähtepunktideks paneb süüdimatult kriminaalkuriteo.
Midagi on viltu sellise kultuuriga, mis paneb kirjutama ja hiljem ülistama Capote "Külmavereliselt" nimelises teoses seriaalmõrvarite tegevust, nende hingeelu eripärasid.
Kusagil laupäeval ma vaatasin vist Eesti Televisioonist tapeedina lahti ununud telekat. Hajameelne pilk telekasse tabas hetke, kui seriaalmõrvar virutas kirvega vastu bensiinimüüja rinda ja tema kangestunud pilku pärast verepurset. Selline lihunikutöö jookseb õhtul televiisoris. Panin teleka kinni ja mõtlesin, milline variserlus on lihtsat suguakti kuidagi keelustada-tõrjuda pornograafia peletamise näol, mis ometi tagatoas on jälle levitatud, ja samas näidata sellist lihunikutööd kultuuri pähe.
Kogu inimkultuuri vältel on inimeste suguelu olnud intiimne, väga isiklik, peen, meeldiv toiming, mis ei kuulu jagamisele. Samas võib elu edasikestmist ka ülendada ja kujutada, ma ei näe selles midagi häbiväärset, India kultuuris on see parimini väljendunud.
Meie, Õhtumaa kultuuri eripära on algselt olnud äärmine vaenulikkus inimkeha suhtes üleüldse. Praegu väljendub see vaenulikkus oma keha vastu aga selles, millise õhinaga ja samas "oih, kui jube" pilguga sooritav kitshi propageerimine. See on kõige õudsem pornograafia juures. Müük, kommerts, ilusa ja hea madaldumine
poolidiootidele vastuvõetavale tasemele, nende loomalike instinktide tasemele, mida ei ole veel pääsenud õilistama mitte mingi mõtlemisvõime.
Kahjuks on ka kogu sotsioloogilise ruumi toimimine taandunud negatiivse ülevõimendusele.
Meile ei tule pähegi see, et midagi on väga viltu meiegi meedias, kui me unustame peaaegu täielikult Arvo Pärdi, eesti ühe suurima helilooja sünnipäeva ühe jälestusväärse tapatöö tõttu kusagil New Yorgis.
Meil ei tule pähegi mõte sellest, et kõik elud on sellelt kõrgelt, ülendavalt ja puhastavalt vaatepunktilt üheväärsed ja järelikult kui juba negatiivset hoida meeles, siis tuleb seriaalmõrvarite tapatöö kõrval New Yorgis pidada silmas ka süüdimatut Aleksandrit, kes jagas tollal meile Eestis metanooli, ja kus 100 vähemalt ära suri,
süüdimatuid kiremõrvu, süüdimatuid enesehävitajaid, süüdimatuid liiklejaid, kõike pahelist.
Ning kui jõuad selleni, taipad ka seda, et paha on määratu palju, liiga palju. Ning kui selleni jõudes taipad, et selle vastu on ainuvõimalik vaid positiivse leidmine,
ülendamine ja tähistamine, siis saad aru, et ainukene võimalus on jätta surnud matma omi surnuid ning eemalduda sellest sansaarast,
saada vaimust vaeseks ja vabaks, et võimaldada kultuuri uuestisünd.

PITIRIM SOROKIN JA LENIN

Praeguse tõlke originaal
pärineb saidilt .
http://www.newtimes.ru/eng/detail.asp?art_id=342

See väljapaistev sotsioloog püüdis oma (allpool osaliselt tõlgitud ) artiklis matta maha ka bolshevismi, kuid nii nagu paljude teistegi tema kaasaegsetega juhtus, osutus see vaid soovmõtlemiseks.
Nõukogude Venemaalt pagendati septembris-novembris 1922 suur hulk intellektuaale. Kõigist väljasaadetuist vahest kõige nimekamaks võib lugeda sotsioloog Pitirim Aleksandrovits Sorokinit (1889, Vologda, Komimaa - 1968, Wincester, Massachusetss, USA).
Tegelikult olid just Sorokini artiklid Petrogradi Ekonomistis intellektuaalide pagendamise üheks vahetuks põhjuseks.
Ühte nendest artiklitest lugenuna ründas V.I.Lenin nii Sorokinit kui ajakirja oma artiklis "Võitleva materialismi tähtsusest", mida praegu nimetatakse tema "filosoofiliseks testamendiks".
Uudis Lenini surmast jõudis Sorokinini Illinoisi ülikoolis, kus ta luges loenguid Venemaa tollasest olukorrast.
Sorokin kasutas juhust ja kirjutas diktaatori surma puhul alljärgneva artikli.
See oli avaldatud 1924- aastal ajakirjas "Current History", USA.
(kommentaar Juri Doikov-lt).

Fanaatiline ja antisotsiaalne ekstremist


Kohe pärast mu saabumist siia maale kaks kuud tagasi esitati ühel dineel, kus osalesid väga tuntud Ameerika teadlased ja õpetlased, väga palju küsimusi Venemaa kohta.
Üks küsimus puudutas Lenini seisukorda. "Lenini juhtum on lootusetu ja ta võib iga hetk surra. Tal pole elada jäänud mitte üle 1-2 aasta.", oli mu vastus.
"Kuidas? Ajalehed kirjutavad, et tema tervis on paranemas ja varsti on ta võimeline jälle jätkama poliitilist tegevust?"
Naersin ning ütlesin: "Inimene, kes on progresseeruva paralüüsi viimases staaadiumis, kes pole rohkem kui kaks aastat olnud võimeline kirjutama, rääkima ega liikuma, selline inimene saab tagasi pöörduda ainult maamulda, kust me kõik pärineme."
Kui ajalehed teatasid Lenini surmast, tuletas üks dineel osalenu minu avaldust meelde.
Tegin selle "ettekuulutuse" kahe tuntud meditsiinispetsialisti privaatse tunnistuse põhjal 1922. Neid paluti Leninit ravida.
Hoolimata sellest, millise progresseeruva paralüüsi vormiga tegemist, oli tema abitu seisund teada mitte ainult kommunistidele, vaid ka paljudele teistele venelastele.
Lenini haiguse akuutne periood algas 1921. aasta lõpul. Ühel sellal toimunud konverentsil muutus tema kõne nii segaseks ja ebaloogiliseks, et tema kaaslased
olid sunnitud teda katkestama ja ta eemaldama kõne pidamisest. Hiljem
avaldati kaks või kolm tema väidetavat kõnet bolshevistlikes ajalehtedes, kuid me teadsime, et tegelikult ta ei viibinud neil koosolekutel ja tema kõned olid kirjutatud teiste kommunistide poolt.

Sel ajal levis Vene inimeste seas kuulujutt, et Lenin oli läinud hulluks, et ta haaras kätega peast ja jooksis ringi mööda Kremlit, karjudes "Suur Jumal! Mida ma olen teinud Venemaaga ja Venemaa inimestega!"
Varsti pärast seda viidi ta Moskvast Gorkisse, tööstur Savva Morozovile kuulunud majja. Ümber maja ehitati väga kõrge müür. Lille- ja köögiviljapeenarde, koerte, kitsede, lindude ja meetarudega loodi
maja ümber idülliline ja rahulik keskkond selle rahutu inimese jaoks.
Müür peitis Lenini maailma eest ja maailma tema eest.
Tema tegelik lugu oli lõppenud. Siin veetis see poolidioodist inimene, kes ei suutnud ei rääkida ega kirjutada, ega isegi aru saada millestki, v.a. väga vähesed momendid mõnigase paranemise perioodidel oma elu viimased 2 aastat lootusetus ja abitus olukorras.
"Jumal ise karistab teda!"
Nii mõistid parimad Vene inimestest tema olukorda neil aastail.
Nüüd on see agoonia lõppenud. See oli sümboolne, märkimisväärselt sümboolne.




Lenini võigas isiksus

Mis tüüpi inimolend oli Lenin? Mul pole kahtlust, et väga palju Leniniga samalaadse isiksusetüübiga inimesi ülistavad teda kui jumalat, "inimkonna päästjat".
On selge, et paljud naiivsed ja rumalad inimesed, kes hindavad asju kõlavate ilukõnede põhjal, mis tema surma puhul peeti, peavad teda suurimaks oma aja positiivseks kangelaseks.
Olen veendunud, et ka tuleviku ajaloolaste keksel, saavad olema "elutargad" õpetlased, kes, kui kasutada Taine terminoloogiat, "teevad sellest krokodillist pühaduse".

Jätaksin siiski kõrvale kõik need fantastilised kontseptsioonid ja katsuksin analüüsida Leinin proosalisemast, aga teaduslikumast vaatevinklist.

Tema loomus bioloogilisest ning psühhiaatrilises mõttes on selge.
Mania grandiosa, optimism, hoolimata kohutavaimaist tingimusist, mis valitsesid Vene inimeste keskel tema valitsusaastateil, kinnismõte maailmarevolutsiooni vältimatusest, võimetus aru saada oma aktsioonide tegelikest tulemitest. Selliseid tunnused on iseloomulikud progresseeruva paralüüsi viimastele staadiumitele.
See tähendab, et Lenin oli juba tagasipöördumisel Venemaale haige mees.
Vaadake Lenini nägu. Kas pole see üks sellistest, mis on võetud Lombroso "sündinud kurjategijate" albumist?
Äärmine julmus, mis väljendus halastamatutes massimõrvades,
vaibumatus otsustavuses purustada kogu maailm tema enda isiklikel motiividel on märgistatud näkku.
Täielik moraalsete, religioossete ja sotsiaalsete põhimõtete puudumine,
absoluutne künism, mida ilustavad kõlavad fraasid "kodanlikest eelarvamustest, reedavad iseloomulikku antisotsiaalse inimolendi märke. Tema metsik purustusenergia, tema kalduvus "otseseks aktsiooniks", tema fanaatiline efektiivsus vihkamise levitamisel ning täielik võimetus igasuguseks loovaks tegevuseks on edasised näited Lenini antisotsiaalsest ja ohtlikest kalduvustest.

Uurige Lenini teoseid. Tema esimeses raamatus, Kapitalismi areng Venemaal" , nagu ka tema hilisemates artiklites ja broshüürides leiame ainult nürimeelseid, kitsarinnalisi ja ebaoriginaalseid Marxi 2-3 põhilise idee kordusi, millele järgneb palju jõhkrat nääklust oponentide aadressil.
Ühekülgsus, võimetus mõista antud olukorra olulisi jooni, samas väljendades intensiivset kibedust ja vihkamist, sellised on tema raamatute ja artiklite põhilised tunnused.
Need jooned on eriti selgelt näha tema viimastes kõnedes ja artiklites. Ma mäletan kahte artiklit, mis kirjutati tema poolt minu vastu 1921, avaldatud Pravdas ning ajakirjas "Marksismi standardi all". Neis artiklites sildistas Lenin mind "reaktsiooni ideoloogina", "ametnike teenrina, "orjuse kaitsjana",
"kogu reaktsioonilise intelligentsi ja kontrrevolutsioonilise talupoegkonna juht ", ja nii edasi...

Tema enese ja tema järgijate egotistlik loomus väljendub väga selgelt Buhharini ühes ütluses:
"Me saavutasime oma eesmärgi. Me
sisenesime ajalukku ja jätsime oma jälje sinna. Kõik muud asjad ei ole tähtsad."
Aga Lenini väidetav pühendumus töötavate klasside huvidele, tema soov neid vabastada, tema väidetavad kõrged idaalid? Kuidas saab kõik see olla lepitatav selle fanaatilise visionääri loomusega?
Iga inimloomuse tõsisem uurija, võib siiski seda vastuolu kergesti selgitada. Kõik need leegitsevad kõned ja hullumeelne "superidealism" on lihtsalt kaunid kardinad, mille taha seda tüüpi inimene peidab oma alateadlikud primitiivsed loomalikud impulsid ja petab ennast nagu ka teisi inimesi.
Sellistes niinimetatud superidealistlikes tüüpide taga on peidus kõige ohtlikumad antsisotsiaalsed ekstremistid.

Normaalsetel aegadel ei ol sellised inimesed väga ohtlikud ning ei saa omada tõsist mõju. Patoloogilistel revolutsiooniperioodidel tõusevad sellised inimesed sotsiaalse püramiidi tippu ning saavad kogu sotsiaalse elu desorganiseerimise ja purustuse liidriteks. See seletab, miks Lenin, hoolimata selgelt väljendunud kalduvusest armututeks repressioonideks ning verevalamiseks, sai revolutsiooni teise staadiumi kangelaseks ja miks vene revolutsiooninäärid valisid oma liidriks füüsiliselt haige ja mentaalselt tasakaalustamata inimese.
Lenini ja tema kaaslaste tegevuste tulemid kinnitavad täielikult seda interpretatsiooni. Kogu Venemaa majanduselu destruktrioon, inimeste ebainimlikud kannatused, vaimne ja moraalne pankrott, täielik inimeste huvide ignoreerimine, s.h. töölised ja talupojad.,nendelt kõikide poliitiliste õiguste võõrandumine ning verevalamine, lõputu verevalamine - sellised on on selle "inimeste huvidele pühendumise" objektiivsed tulemid ja sellised on sellise "inimkonna päästja" saavutused.
See hinnang kõlab karmilt, aga see on tõsi.

....
järgneva osa jätan tõlkimata, pealkiri kõlab

Nõukogude valitsus on hukkumisele määratud.

siin viitan edasi originaallingile, keda huvitavad Sorokini tollased hinnangud
bolsevistliku rezhiimi kehtivuse osas.

Mulle see osa ei paku erilist huvi, kuna prognoos osutus absoluutselt vääraks.
Nõukogude valitsus püsis ja tugevenes, Stalin suutis veel pool Euroopat omale allutada. Vaid seejärel hakkas rahva mentaalsus muutuma ja Gorbatsovi sulaajaga täitusid kõik Sorokini ootused.
Kuid selleks tuli varuda kannatust, palju kannatust.

Lisamärkus: juba 1924 oli niisiis enam-vähem avalik saladus Lenini abitu seisund tema viimasel kahel eluaastal.

Muusika kolmes noodis

Mul kummitab kusagil 2003-st aastast peas üks muusikaline fraas, üks valge ja kaks musta klahvi.a, gis ja cis.
Need on Rahmaninovi kuulsa Prelüüdi 2 avatakti, sama salapärased ja deemonlikud, kui Taanieli raamatu Mene mene tekel upharsin.
Kirjutatud 1892, geeniuse noorusajal, 19. aastasena, on need noodid osutunud prohvetlikeks.
20. sajandi maailma vallutanud mäss ja meelehaigus, igatsus, tragöödia, valu ja vaikus on siin väljendunud parimal võimalikul moel.
Selle järsuks kontrastiks on Bachi "Ave Maria" saatemuusika, valgete klahvide muusika, sõnum tulevalast, millele vist ei ole veel minugi eluajal antud võimalus realiseeruda.Nende tonaalsuste, C ja Cis järsk dissonants on meie ajastu nägu, koletislik, ometi lootust andev.

Kolm nooti, kolm plahvatust, mille olemuslik tõde on tänini talumatu. Iga aasta septembris võimendub see muusika peas, nende akordide eest ei ole võimalik põgeneda..
Prelüüd on alanud, kooda aga veel kaugel kaugel.
Andke andeks neile, kes seda hullukannelt näiliselt teadjameestena tinistavad, jumal pole neile andnud mõistust. Nende saatuseks on kunagi süüfilisest vaevatuna ajuhaigusse kooleda..
Andke andeks neile, kes seda kannelt kuulavad, sõgedusele kaasa laulavad ja midagi ei tee selle peatamiseks. Neile ei ole antud mõistust taibata.
Head kõrva ei ole jumal igaühele andnud. Kahjuks lauldakse aga meelsamini kaasa valedele nootidele, tõde ei taha keegi kuulda.
Kuulda tahetakse roosat, sillerdavat ja petlikku. Isegi kui kuulatakselõpuni, peetakse teksti vaid atraktiivseks, veidraks meelehaiguseks,mitte sõnumiks seinal, mis kuulutab teiste aegade tulekut.

PS!Palve neile, kellel Prelüüd mingil elektroonilisel kujul olemas on - saatke või linkige sinna, kus on.
Leidsin vaid ühe lehe avanootidega ja sellegi pildi on reklaamikärblased ära solkinud.Eesti raamatukogudes Rahmaninovi noote ei paistnud esimesel kammimisel leiduvat, kolklus ruulib siin ikka täiega.

Ma samba püstitin

Ma samba püstitin
mis pole tehtud käega ....

See Aleksander Sergejevitsch Pushkini luuletusest võetud fraas on saanud iga eestlase kinnismõtteks. Ka Andrusele. Rõõmustagem ja hõisakem siis üheskoos, kallid hõimuvelled - sedapuhku hakatakse pronkspuusliku ausammast ehitamaÕPETAJATELE. Sellise väärtmõtte esitles Andrus esialgu siis veel selle pushkinlikus, mittemateriaalises vormis uue koolimaja avamisel ning miks ka mitte!Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb SAMMAS tunnistada ja selle kõige juures riigieelarve hõbe ja kuldvara jääb ilusti alles, ei jagata missioonitundeliste vahele asjatult laiali, tüli tekitama ja kadedust kiskuma.Sellise väärtustuse peale ei ole vist küll enam kuidagi paslik palka juurde küsida, eks?Kui kõht on hele, muremõtted peas, lapsed lollid, siis armas vana pedagoog,võta tee ette Ansipi samba poole, tõenäoliselt meie suurvormide skulptor Kangro kaunilt kujundatud õpetaja Lauri hiidskulptuuri poole, kes näiteks Palamusel mõne kõrge künka peal tulevastele viioldajatele viiulit õpetab (miks ei võiks selline monumentaaltaies olla Palamusel?).Mõtiskle hardalt oma väärtuse üle eesti ühiskonnas nüüd ja praegu ja ka saja aasta pärast tulevalas ning kui sa juhtud olema noorem kui 45, siis sammu tasa, aga kindlalt sellest sambariigist minema, kus lollide laiutustel ei paista vist küll iialgi lõppu tulevat. Sinna, kus sambaid vähem, aga palka rohkem, sinna, kus ka naistele (kes peaasjalikult lastekarjatamise rasket tööde teevad) ka võrdset palka makstakse,sinna, kus jutumullitamise asemel soolisest võrdõiguslikusest tegelikult ka osatakse enda eest seista.Rahvarada selliste sambapuuslike juurde rohtub peagi, olgu nad rukotvornõe või nerukotvornõje. Viimaseid mäletatakse kohati enamgi, kuigi selliste puuslike püstitajad meelsasti tahaksid, et kunagised sohiteod ununeksid.