veebruar 24, 2007

ÕNNE KÕIGILE, TASUTA!



Täna hommikul üles ärgates leidsin ennast riigis nimega Eesti Vabariik.
Selgus, et see riik tähistas oma aastapäeva ja kuidagi olen ma saanud selle riigi kodanikuks.
Põhjuseks kodanikuksolemisele oli sünd selles riigis, täpsemalt, selle eelmises veidras kehastuses, mis tollal kandis nime ENSV.
Mida sellele riigile ja rahvale siis sünnipäeval soovida? Mida talle sünnipäevaks kinkida?
Kui meie apteekides oleks leida head hingepalsamit, siis vahest seda.
(Näiteks aegiseendaga.blogspot.com-l on seda leida!)
Seejärel üritaksin leida rohkesti tüvirakke, et meie rahva nendele poegadele ja tütardele, kelle mõtlemine vaid selle väikese maalapi väiklaste asjade ümber keerleb, laiemalt vaatamise võimet ajju istutada.
See pole küll lihtne, sest mõistuse ravi küll vajatakse, ometi keeldutaks kindlasti.
Võib-olla ainuke, keda üldse ravima olekin suuteline, olen mina ise ja selle läbi on võimalik lappida sassiläinud suhteid selle riigi ja rahvaga?
Seda olen üritanud ennegi teha - seal kus viga näed laita, mine ja aita. Õigemini mine ja laida. Seda olen ma rohkesti teinud ja laiduväärset leidnud oma riigi ja rahva poegade tegudes niivõrd rohkesti, et ei pea kohaseks neist väikest kübetki üles loetleda.
Kahjuks viib laitmine ja isegi parima äranägemise järgi aitamine vaid vihameeste lisandumisele. Kesse ikka tahab teada, et tal tolmurull on diivani alla ja lapsed halvasti kasvatatud. Kes see ikka tahab teada, et tegelikult on ta miskit sorti foob või snoob.
Isegi kui ma kindlalt tean, et mul ehk on õiguski niimoodi öelda, pean ikka ja jälle õppima vaitolemist.
Keegi ei saa teist terveks teha, kui see ise ei taha. See, kes sedaviisi tervendajaks tahaks saada, on tavaliselt selle läbi lahendamas vaid omi sisemisi probleeme.
Kõlab küll karmilt, aga nii tegelikult on.
Järelikult jätaksin tänasel sünnipäeval iga eestlase oma suure sisemise kiiksuga täiesti omapäi ja teeksin ettepaneku ka teistele suhtuda ükskõikselt teistegi kiiksudesse.
Mul on seda täna siiski ikka veel raske teha. Võimalik, et olen natukene liialt terava nägemisega ja vajan prille, et mitte tähele panna neid asju, kust tuleb mööda vaadata.
Paljudel sellised prillid on olemas ja ma tean, nad on õnnelikud. Nad on õnnelikud oma demokraatliku, vaba riigi vaba targa hea rahva müüdist ja las neil olla. Milleks päkapikumuinasjutte lõhkuda! Küll aeg küpseb sellekski, et jõuluvana müüdi valutult ära lõhkuda saab. Mitmendas elus see saab toimuma, ei oska ennustada.
Kuid neid prille ei ole nii kerge tagasi saada, neid Ozi prille. Tegelikult on see võimatu.
Võib-olla aitab rännak teise riigi ja rahva sekka, lootes sealt leida tarkust, tervemat vaimu ja mõistmist? Esialgu aitab ka see, et teises kultuuris kannad esimese hooga paratamatult uut prillikomplekti niikuinii ninal ja kui olla piisavalt tähelepanematu, võib sellega lahendada oma elu elamise mured.
Vene aadlikke aitas näiteks müüt prantslastest kuni Napoleoni vallutuskäiguni.
Siis tuli karm kainenemine ning leiutati müüt müstilisest vene talupojahingest.
Ka siin tuli pettuda. Nii on ajalugu täis müütide hauakääpaid.
Kuid oma elu on nad aidanud ometi ära elada.
Millegipärast aga tulevad teise rahva ja riigi keskel elanud mulle arusaamatul põhjusil ikka siia maakolkasse tagasi. Näiteks üks minu kunagine tuttav teadur töötas küll mõnda aega välismaal ja tegi koguni mõne uurimisegi ära, täna aga leian ta ikkagi kallil kodumaal askeldamas.
Epp, minu üks lemmikblogija, on tänaseks tagasi Eestis, koguni Tartus ja on osanud isegi Justinit osaliselt eestlusega nakatada!
Vahest ongi meie rahva ainuke võimalus ellujäämiseks oma kadunud hing jälle üles otsida, ära käia diasporaas, võõrsil ja siis tagasi tulla.
Omakeskis olema õpitakse vaid diasporaa läbi. Siin oleme me natuke sarnased juutidega, keda vaevavad samasugused paradoksid: juudi leiab tavaliselt lakkamatus liikumises maalt maale. Kuid oma elu lõpuks peab juut kasvõi ideaalis, vaimus, oma Tõotatud Maale tagasi jõudma.
Soovitan tänasel vabariigi aastapäeval kõigil, kes tunnevad, et siin maal on asjad halvasti, võtku oma seitse asja ja käige ära kusagil välismaal. Veenduge, et seal on parem või halvem ja tooge see veendumus siia tagasi, õpetage siinsedki kolumatsid nii elama, et siin oleks parem ja näidake näpuga - nii ei tohi, nii elasid nemad seal, nii meil ei tasuks elada. Näpuga näidata soovitan küll mõõdukalt.
Vastupidine, jätta inimesed siin oma kibestumistega (väga põhjendatutegagi) üksi oleks ebaõiglane.
Kes aga siia tahab jääda, sellele üks fundamentaaltarkus: pole olemas eestlast ilma oma suure fundamentaalkiiksuta. Kes tahab siin maal kuidagi ära elada, peab teadma, et igal inimesel on vähemalt üks põhiline, totter ja rumal kiiks kusagil peas ja ärgu ta vähemalt seda puudutagu. Kui ta seda teeb, saab kohe vihameheks.
Rohkem ükskõiksust teiste suurte kiiksude suhtes ja paremaid võluprille kõigile!

ÕNNE KÕIGILE, TASUTA
JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!







veebruar 23, 2007

Lenini haiguse saladus


Selle kirjutisega panen punkti "Pitirim Sorokin ja Lenin" tõlketööga alustatud probleemile: mis juhtus Suure Juhiga 1922-1923.
Mis haigust põdes Lenin?
Küsimus ei oleks eriti oluline, kui sellega seoses poleks tekitatud ja tekitatakse jätkuvalt mitmesugustel eesmärkidel uusi müüte ja valesid.
Kõigepealt tegi nõukogude propaganda suhteliselt naljakalt ja abitult katseid Juhti muuta kõige osavamaks ujujaks, kõige korralikumaks gümnasistiks, kõige geniaalsemate ajudega isikuks Venemaal, kes iial elanud.
Nende muistenditega olen päris põhjalikult tuttav, kuna kohusetundliku raamatukoguhoidja pojana pärast kooli ema töö lõppu oodates lugesin läbi kogu lastekirjanduse kuni 6. klassini ja Volodja lapsepõlvest ja noorusest oli seal kirjutatud omajagu põnevat.
Nii hoian tänini hardalt oma riiulil kõrvuti selliste teostega, nagu Valgus Koordis, Olaf Kuuli "Maakera pöördub itta" jpm... lihtsat ja klassikalist lasteraamatut, mille on kirjutanud laste suur sõber ja Lenini võitluskaaslane Bontsh-Brujevits pealkirjaga
"Meie Lenin".
Ei saa enne Lenini Gorki kahe viimase eluaasta kallale asumist lahti kiusatusest pasteerida siia üks lugu, mis Leninit päris tänapäevases valguses üsna rohelise maailmavaatega isikuna näitab.
Jutt on Lenini emigratsiooniaastatest ja pealkiri on:

"Ema kingitus".


Viibides emigratsioonis, elas Vladimir Iljitsh mõnda aega Lausanne'is, Genfi järve ääres. Mul tuli tihtilugu teda külastada seoses meie parteitöö ülesannetega. Kord, kui Vladimir Iljitsh oli alustamas kahenädalast ringreisi mööda Sveitsi, saabusin tema juurde, et läbi rääkida meie väljaannete üle ja kokku leppida, kuhu talle saata kõige kiireloomulisemaid postisaadetisi ja ajalehti. Vladirmi Iljits näis olevat millegagi väga rahul.
"Lähme", ütles ta mulle, "näitan teile, missuguse haruldase kingituse ema minule ja Nadjale saatis."
Läksime alla hoovi. Siin seisid kaks äsja lahti pakitud uhiuut imeilusat jalgratast: üks meeste, teine naiste oma.
"Vaadake, missugune toredus. See on kõik Nadja töö. Kirjutas juhuslikult emale, et ma armastan jalgrattaga sõita. Ema võttis asja südamesse ja koos kõigi meie omastega ajas korraliku summa kokku, Mark Timofejevitsh (see oli Jelizarov, Anna Iljinitshna mees) aga tellis meile Berliinist kaks jalgratast. Ja siis äkki - teade Transpordiühingust: kuhu tuleb saadetis toimetada? Mina arvasin, et mingisugune illegaalse kirjanduse pakk on tagasi tulnud, või on keegi raamatuid läkitanud. Tuuakse siia - ja säh sulle illegaalne! Vaadake palun, millised toredad jalgrattad!" Kõneles Vladimir Iljitsh neid vaadeldes, kummidesse õhku juurde pumbates ja mutreid kõvemini kinni keerates. "Ennäe emake! Nüüd oleme Nadjaga iseenda peremehed. Me ei kasuta raudteed, vaid sõidame otse jalgratastel. Reisipaunad seome taha, nüüd pole enam mingit vajadust neid seljas tassida.
Seda pidi oma silmaga nägema, kuidas Vladimir Iljitsh ema ootamatu kingituse üle rõõmu tundis. Ja meile kõigile oli selge, et kõige rohkem rõõmustas Vladimir Iljitshi see tähelepanu, mida ema ja omaksed tema ja Nadezhda Konstantinovna vastu olid avaldanud. See oli talle eriti meelepärane ning liigutav.

Sarnaseid jutukesi mäletavad minuealised, kusagil 45 a, inimesed kindlasti teisigi, kasvõi lugu viltidest, Kuupaistesonaadist, Lenini lastearmastusest jpt....
Selge, et sellise propagandistliku taaga raskuse all oli kuni NL lagunemiseni selle tegelase elust adekvaatse pildi saamine peaaegu võimatu.
Lühike sulaperiood avas mõneks ajaks juurdepääsu arhiividesse ja varem mahavaikitud detailid Suure Juhi elust ujusid päevavalgele.
Kuid pühaks kultuseisikuks on Vladimir Uljanov Venemaal jäänud kahjuks tänase päevani ning enamik mütoloogiat elab nii Idas kui Läänes koos Leniniga edasi.
Üks osa sinisilmseid ikka veel usub, et tegemist oli mingit sorti idealistiga, kelle utoopiad vaid paha Stalin ära rikkus.
Isegi konservatiivsed ajaloolased üritavad seda "krokodilli" inimlikustada. See pole küll eriti veenvalt õnnestunud, aga tänaseks on läbi läinud näiteks müüt Lenini-Stalini suurest vastasseisust tema elu lõpuaastatel ja mingist "Poliitilisest testamendist", mille üheks osiseks on ka "Kiri kongressile".
Seal leidub lühike märkus Stalini aadressil, mida sai tõlgendada kui Suure Juhi geniaalset prohvetlust, milliseks kujuneb Venemaa ja tema satelliitide saatus Stalini taktikepi all.
Siit tulenebki vajadus Lenini haigus, tema viimased kirjatööd lähemalt luubi alla võtta, et haihtuks illusioon mingist leninistlikust sotsialismi ehitamise plaanist, mis nagu oleks erinenud eriti Stalini poolt toimepandust.
Stalinit võiks pigem võrrelda Napoleoniga, kes jakobiinlikele korralagedustele Venemaal vähemalt lõpu tegi (erinevalt Leninist, kes neid süvendas) ning samas jätkas Lenin juhtnööride täitmist ja edasiarendamist.
Üritatakse väita, et kui Lenini järgijaks oleks saanud Trotski, oleksid asjad paremuse poole läinud.
Need kõik on väga sinisilmsed spekulatsioonid ning aeg oleks lõpuks ometi sellealase mütologiseerimise asemel kainelt analüüsida, mis toimus 1922-1924 Leniniga ja kas ta üldse oli võimeline adekvaatselt midagi taipama sellest, kas tema järgijaks oleks võinud saada kas Stalin või Trotski.


Lenini haigus kaasaegsete silme läbi

Pärast NL lagunemist avanesid mõneks ajaks mõnede arhiivide uksed ning selle lühikese avameelsusaja jooksul jõudist ilmavalgust näha palju uurimusi. Tundus, et enam ei ole valgeid ega halle laike boshevismi ajaloos, kuid see tunne oli petlik. Revolutsioon ja Kodusõda on endiselt teatud aspektides tabu teema, samut Lenini "saladuslik haigus".
Pika vaikuse järel söandasid siiski 3 Iisraeli arsti korjasid kokku kättesaadava informatsiooni Lenin haiguse kohta ja näitasid veenvalt, et Lenini diagnoosiks peaks olema "Neuroloogiline süüfilis" elik "Progreeruv paralüüs".
[1]
Huvitaval kombel on need asjaolud olnud väga hästi teada Lenini kaasaegsetele, avaliku saladusena Venemaal ning ka välismaal, eriti meedikute ringkonnas.
Diagnoos oli hästi teada ka Pitirim Sorokinile, kes oli Peterburis isiklikult tuttav füsioloog Ivan Pavloviga, kellele arvatavasti see oli hästi teada (ta tundis neid meedikuid, kes Leninit ravisid, isiklikult, vt. minu blogi vastavat kirjutist "Pitirim Sorokin ja Lenin".
Kuid saladus oli levinud ka mujale. Näiteks Juhan Luiga kirjutas sellest päris avameelselt ja pikalt Vabas Maas" (30 juuni 1922, nr. 149, 1 juuli 1922, nr 150, 15 jaan. 1925, nr. 11, praegu kättesaadav Runneli koostatud kogumikus "Hingejõu ilmed" lk. 154-162).
Tsiteerin mõningaid lõike Luigalt:
I
"Lenini haigus huvitab paljusid: organiseerimata hulkades ripub palju ära üksikust isikust. Nagu vanadel aegadel tõi troonivahetus väga sagedasti endaga kaasa trooni-tülid, sisemised ja välimised vapustused. Asjaolu, et Lenini haiguse tõsiduse juures haigusest endast nii vähe andmeid avaldatakse, näitab et midagi varjatakse ....

.......
Need sümptoomid: möödaminev halvatus ja kõne-rike, millega kaasas üldine ergulikkus, lasevad aga oletada väga tõsist pikaldaselt edenevat erguhaigust, millest mitteametlikud teated juba varem ilmusid: nn. progresseeruvat paralüüsi, s.t. üldist edenevat halvatust, nii kehalist kui vaimlist.
See haigus algab tihti väga varjatult ning on alguses esimese aasta, poolaasta kestel vaevalt ära tuntav, ning üksnes kogenud eriteadlaste jaoks.
Haigus on alguses tihi väga sarnane üldisele ergunõrkusele: kärsitus, rusutud meeleolu, rusutud töövõime tekkimine. Varsti vaheldub rusuvus meeleolutõusuga: inimene muutub sõna ja juturikkaks, liikuvaks, ettevõtlikuks, plaanidetiineks, kuid terav tähelepaneja märkab selle juures kriitikavõime vähenemist haigel: suur enesetundlikkus, suur enese võimete hindamine nõrga arvustusvõime alusel. Hariliku loomuga inimene hakkab kõnelema oma miljonitest, mida kavatsetavasse ettevõttesse tahab mahutada; loodab toetust suurtelt isikutelt; üldse ei arvesta palju tõketega omis kavatsusis, missuguseid tal palju ....

II
Haigus tekib SÜÜFILISE tagajärjel harilikult 10-20 aastat pärast infektsiooni - tihti ravitsemisest hoolimata. Ta tabab enamasti meestesugu. Koos vaimuhaigusega edenev halvatus on siiski õige haruldane nähtus süüfilise tagajärjel.
Viimastel aastatel, mil selle haiguse rohitsemine täienenud, leidub paralüütilisi ja teisi sarnaseid süfiliitilisi erguhaigusi palju harvemini, kui endisel ajal, mil salvarsaani ei tarvitatud ja mil Wassermanni vereproov luuese tõestamiseks tundmatu. ....


.....
III

Väga tähtis oleks kindlaks teha, millal avaldusid Lenini haiguse, tema vaimunõrkuse esimesed tähised. Mis Lenini haiguse kohta seni avaldatud, kannab üldist iseloomu, on kaudsed märkused. Lenini arstide eriteadlased ei ole oma tähelepanekutest kirjutanud. Arstide ametlikult avaldatud aktist on tähtsad osad välja jäetud.
Ma tähendasin kord enne: Lenini haigus kannab üldise paralüüsi - paralysis progressiva - tundemärke, määrase haiguse peapõhuseks tuleb pidada süüfilist, mis 10-20 aastat varem vaimuhaigust põdejat tabanud.
Minu kätte sattus juhuslikult "Suomen Kuvalehti" 1923 väljaandest Lenini näopilt, nähtavasti Lenin 1905-ndast aastast, kus Lenin esineb meile võrdlemisi noore mehena, kus aga õige selgelt märgata parempoolse näolihastiku kerget halvatust - pareesi! - s.t. Lenin on varsti peale süüfiliseinfektsiooni saanud halvatuse. See nähtus juhtub õige sagedasti süüfilise teises järgus aju veresoonte trombide läbi. .....

Selle haiguse vaimlises ilmastikus väärib esimesena tähelepanu: kõlbline ükskõiksus või tuimenemine veel tugeva loogilise mõtlemise juures....
...Kehalistest tunnusmärkidest võib asjatundja haiguse algul konstateerida kerget kõneriket, kogelemist, värinat keeles, silmaterade ebastabiilsust; eriti sageli aga, juba ammu enne vaimlise puuduse ilmumist, silmalaugude kerget halvatust, mis avaldub ühe silmalau vajumises võrreldes teise silmalauga ....
...
Inglise kirjanik Wells, kes 1920 a. talvel käis Leninit Moskvas usutlemas, kirjutab, et Lenin armastas sõrmega tõsta oma silmalauge, et vaadata teravalt kaaskõnelejale otsa!
See on otse klassikaline ptõsis (langus, vaje), silmalaugude halvatus, mis omane progresseeruvale paralüüsile....

Seega nii Sorokini, Luiga jpt. näited veenavad küllaldaselt, et Lenini haiguse tegelik diagnoos oli kaasaegsetele üsna hästi teada.

Isiklikult soovitan vaadata üle ka kõik Lenini fotod Gorkis 1922, kus tal enamikel piltidel silmad poolkinni olid. (pilt Krupskajaga, Kameneviga, vt. [2])
Enamasti Uljanov istub kusagil pingil ja pole üldse selge, kui adekvaatne ta nendel piltidel üldse on.
1923 avaldatud piltidest pole mõtet üldse rääkida, sealt vaatab meile vastu juba täiesti teovõimetu inimene.

Lenini haiguse saladus A.D 2004

Järgnevalt refereerin 3 Iisraeli arsti, V. Lerneri, Y. Finkelsteini ja E. Witztumi artiklit
European Journal of Neurology nr. 11-s, lk. 371-376. [1]. Sealt leiate ka edaspidised viited teemale.
Artikkel algab selle fakti konstateerimisega, et tänapäeval on nii demokraatlikes, kuid eriti just totalitaarsetes riikides näiliselt riigijuhtide tervisest küll juttu, tegelikku olukorda aga varjatakse.
Lenini haigus on sellekohane näide, kelle haigust varjati nii selle kestuse ajal kui ka pärast tema surma, isegi pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
Lenini haigus sai arvatavasti alguse juba 1900-1905.
On olemas andmeid konsultatsioonidest arstidega, kellest mõned olid spetsialiseerunud neuroluese ravile. (süüfilise teine nimi oli lues).
On teada, et Lenini haigus tegi ta kergesti ärrituvaks. Lenin ei talunud muusikat, eriti ärritas teda viiulimuusika. Kõikides tööruumides, kus Lenin töötas, oli kästud helitase viia miinimumini.
On selge, et need sümptomid ei olnud tekitatud Lenini kuulihaavadest tema atentaadi ajal 1919.
Lenini haiguse ametlik käik Viktor Ossipovi kirjelduse kohaselt.

Leninit ravis 1922- 1923 koos teiste väljapaistvate välismaa ja Venemaa arstidega Viktor Ossipov.
Tema kirjelduse järgi võib haiguse käigu jagada 3 perioodiks:
I periood 1922 märts - 1922 detsember.
Selles järgus ilmnes Leninil parema käe tundetus ja üleminev halvatus (transient paresis). Samuti ilmnesid Leninil kõnehäired (motoorne düsphaasia).
Atakid kordusid 2 korda nädalas kestusega 20 minutist kuni 2 tunnini.
Augustis olevat juhi tervis sedavõrd paranenud, et ta jätkas tööd Kremlis kuni detsembrini 1922.
II 16. detsmbril 1922 tabas Leninit uus atakk, mille tagajärjel ta paremat kehapoolt tabas halvatus.
Oma kirjutis oli ta sunnitud dikteerima. (kõnehäireid ei olevat täheldatud.
Detsembrist kuni veebruarini olevat Lenin koostanud oma viimased teosed, nn. Poliitilise Testamendiks ristitud kirjutised, mille hulgast kõige huvitavama saatusega on Kiri Kongressile.
Võrdlus doktorite kirjeldatud haigusloo käiguga ja Lenini sekretäri päevikuga viitavad sellele, et tõenäoliselt neist paljusid, kui ühtegi neist Lenin ise ei kirjutanud [xx]. Ka "Kiri kongressile" saatus viitab sellele, et tegemist oli lihtsalt võimuvõitluse intriigi sünnitisega.
Kuid ametliku (ka see oli poolsalajane) versiooni kohaselt oli Lenin täiesti töövõimeline kuni veebruarini 1923.
III periood Lenini haiguses algas märtsis 1923, kus teda tabas pöördumatu parema kehapoole halvatus koos kõnevõimetusega ja lugemisvõimetusega. (aphasia ja alexia). See on seotud Lenini vasaku ajapoolkera kahjustusega, kuna kõnest arusaamise ja kõnelemise keskused on enamikel inimestel seal. Ka parema kehapoole halvatus on selle ajupoolkera kahjustuse tagajärg.
Ajuti Lenini seisund jälle halvenes, siis paranes. Ta oli võimeline jälle veidi lugema ning ta olevat olnud võimeline nimetama objekte, mida talle esitleti. Ta olevat alustanud kirjutamise harjutamist vasaku käega.
Oktoobrist 1923 algasid Lenini epileptilised hood.
24 jaanuaril tabas Leninit letaalne epilepsiahoog, mis kestis 50 minutit, surmaeelseks temperatuuriks mõõdeti 42.3 C.


Lenini lahang ja surmajärgsed segadused haigusega.

Kuuldused neuroluesest kui Lenini haiguse põhjusest olid rahva hulgas väga levinud.
1990ndatel avalikustatud dokumentidest selgub, et tervishoiu rahvakomissar Nikolai Semashko käskis ühemõtteliselt Lenini peapatoloogil Abrikossovil tõestada, et Leninil ei olnud süüfilist.
See küll eriti hästi ei õnnestunud.
Haigusloost on puudu Lenini vereproovide andmed, mida ometi võeti regulaarselt. Arvatav põhjus: Wassermanni test, mida tollal kasutati, tuvastab S. tekitaja Treponema pallidumit S. III staadiumis hästi verest, mitte aga uriinist.
Lahanguandmetest just kõige tüüpilisemaid S. -st tavalisemalt mõjutatud ajupiirkondi ei ole käsitletud.
Paljude Lenini raviarstide allkirjad autopsia protokollil puuduvad, seal on vaid 1 välismaa arsti allkiri, (Förster, ei osanud vene keelt). Leninit käis uurimas vähemalt 8 tuntud Euroopa meedikut.
Ka on puudu Vladimir Behterevi allkiri, keda lahangule ei kutsutud.( kuulsa Peterburi Aju Instituudi direktor).
Ivan Pavlovi kohta on teada, et ta ütles Lenini kohta:
" ta oli tüüpiline patsient, kes kannatas progresseeruva paralüüsi käes".

1922 aasta haigusloost ilmneb, et Leninit raviti salvarsaaniga, mis viitab üheselt süüfilisele, kuna teiste haiguste raviks salvarsaani ei kasutatud.
8 tuntud Euroopa meedikute hilisematest tunnistustest selgub samuti neuroluese diagnoos, kuid nad ilmselt olid sunnitud vaikima, osalt kuninglike honoraride tõttu.
Näiteks said Förster ja Klemperer Lenini uurimise eest kumbki 50000 kuldrubla, Solomon Henschen sai 25 000 Rootsi Krooni..
1974 avaldati emeriitprofessori Folke Henscheni mälestused, kes saatis oma isa, Solomon Henschenit, keda ka kutsuti Leninit ravima.
Mälestustes avaldab Henchen arvamust, et lahangu andmed olid suunatud vaid Venemaa avaliku arvamuse kujundamiseks.
Niisiis on neuroluesele viitavaid fakte küllaltki palju ja vaid Moskvas hoitav Lenini aju lähem uurimine saaks anda enam-vähem ühese vastuse diagnoosi osas, mida Lenin põdes.
Kahjuks ja üsna arusaadavatel põhjustel seda vastust ilmselt tulebki ootama jääda.
Venemaa ajuuurijad on senini Iisraeli ajuarstide artiklit absoluutselt ja täielikult ignoreerinud.

Lenini "Poliitiline Testament" ja tema väidetav vastasseis Staliniga

Nagu totalitaardiktaatoritega sageli juhtub, püütakse ametlikult Suurt Juhti näidata enam tervemana ja töövõimelisena, kui lugu tegelikult on. See viib kergesti mõttele, et 1922-1923 kirjutatud tööd ei pruugi olla Lenini kirjutatud ning need, mis ongi, ei ole neuroloogiliste muutuste tõttu Lenini aju vasakus poolkeras eriti adekvaatsed (Nietzsche kirjutistega nii läks, tema elu viimaste aastate kirjutised on äärmiselt segased).
Kui me 1922 jooksul kirjutatu osas ei saa seda väga kindlalt väita, siis lugu pärast 16 detsembri atakki on sootuks teistsugune.
Sellel ajal on komponeeritud Lenini "Poliitiliseks Testamendiks" nimetatud tööd, millest enamiku autorsuse küsimus on ülimalt problemaatiline.
Eriti suureks probleemiks on siin niinimetatud Lenini "Kiri Kongressile".
6 päeva pärast väga tõsist atakki on Lenin 22-26 detsembril juba võimeline dikteerima (kirjutama ta enam ei ole võimeline parema käe halvatuse tõttu) Krupskajale (teise versiooni kohaselt sekretär Fotijevale) teksti sellest, kes võiksid parteid hakata valitsema pärast surma.
Senini on Lenin Stalinit usaldanud täielikult ja andnud talle täisvolitused partei juhtimiseks. Alles nüüd ärkab akuutse ataki üleelanud juht äkitselt ja dikteerib detsembris ning seejärel 4 jaanuaril Stalinit süüdistavad read, kus ta soovitab Stalin asendada kellegi teisega.
Kõikide muude teoreetiliste tegemiste taustal on ta veel koguni 6 märtsil, just veidi lõplikku idioodistumist võimeline kirjutama väga teravas toonis kirja Stalinile, mida Krupskaja aga polevat Stalinile üle andnudki...
Kiri kongressile ilmub välja alles Lenini surma järel, algul ulatatuna Krupskajalt Zinovjevi kätte, seejärel osaliselt etteloetuna partei XIII kongressil mais 1924, s.t.
1.5 aastat päras vermimist.
Partei XII kongressil seda kirja ei loetud ette, kuna Krupskaja otsustas kirja väidetavalt salastada. Mis motiividel ta seda tegi?
Mis võiks veel selle dikteeritud teksti autorsust kinnitada?
Selgub, et peale Fotijeva j.t. Lenini sekretäride tehtud märkmete muid kinnitusi ei olegi.
Need on aga peale 18 detsembrit 1922 läinud väga segaseks, kuupäevad sassis, tühjad lehed segamini täiskirjutatutega.
Kõigele lisaks on doktorite tähelepanekud Iljitsi tegevuse kohta totaalselt vastuolus sekretäride märkmetega, vastuolusid olevat leida koguni 28-s kuupäevas.
Lenin pidi oma Kirja Kongressile olema suuteline dikteerima 5-10 minuti jooksul päevas, kuna doktorid olevat ära keelanud Leninil poliitiliste asjadega pikema aja vältel tegelemise uue ataki hirmus....
Nii sündiski arvatavasti poliitiline intriig, mille osaliseks olid arvatavasti ühelt poolt Trotski, Zinovjev, Kamenev, Krupskaja ja teiselt poolt Stalin.
Trotski sokutas pärast lüüasaamist "Testamendi" Läände. 1926 avaldas selle New York Times.
Trotski Läände põgenemise järel õnnestus Trotskil luua endast kuvand kui õigest Lenini ürituse jätkajast.
Seda müüti jätkub tänase päevani, sest pärast Stalini surma oli Nikita Hrustshovil vaja leida üles kadunud leninismi sugemed ja "Kiri Kongressile" oli väga hea võimalus Lenini puhtakspesemiseks ja kogu süü veeretamisel maal juhtunu eest Stalinile.
1956 luges ta ette oma salakõne, kus avalikustas ka Leniniga juhtunu Trotski versiooni.
Müüti usutakse tõemeeli tänase päevani, kuigi kuni 1922 detsembrini pole olnud märgata vähimaidki vastasseise Lenin-Stalini vahel, pigem võis neid ette olla tulnud Trotskiga.



Bibliograafilisi linke:

1. European Journal of Neurology 2004, 11, 371-376,
"The enigma of Lenin's (1870-1924) malady."
(V. Lerner, Y Finkelstein, E Witzturn.
http://www.blackwell-synergy.com/doi/pdf/10.1111/j.1468-1331.2004.00839.x

2. Lenini viimaste aastate elu käsitlev link koos enamiku kättesaadavate piltidega.
http://www.stel.ru/museum/lenin_last_years.htm


3. Lenini "Testament" (ingliskeelne).
http://www.fordham.edu/halsall/mod/lenin-testament.html

4. Briti Entsüklopeedia link artiklile "Kiri kongressile", kus on esitatud peaversioon sellest testamendist, kirjutatud Testamendi liikumisest Läänes ning Hrustshovi kõnest 1956.
http://p2.www.britannica.com/eb/topic-335969/Lenins-Testament

5. Wikipedia käsitlus "Kirjast kongressile".
http://en.wikipedia.org/wiki/Lenin's_Testament

6. Stalinistide analüüs Lenini "Kiri Kongressile" autentsusest, millega hoolimata sellest, et seda on kirjutanud ilmselgelt stalinistlikel seisukohtadel olevad uurijad, peab nõustuma argumentide loogilisuse ja põhjendatuse tõttu.
http://www.mltranslations.org/Russia/LeninTest.htm






veebruar 20, 2007

Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu




















Jõuan ikka ja jälle mõne ajaloouurimise põhipostulaadi juurde.

Esimene, mille julgesin selgelt formuleerida, oli selline:

"Võitjad kirjutavad ajalugu".

Lisaksin sellele ühe teise väga olulise ja ebaoriginaalse tähelepaneku:

"Inimene on aegade jooksul väga vähe muutunud."

Kogu senine kirjutatud ja kirjutamata ajalugu on selle teesi üliliiane tõestus.

Isegi võitjapostulaat kinnitab üle inimloomuse muutumatuse, vastasel korral oleks ehk hakanud ilmuma enam kaotajaajaloo tekste. Neid aga ei ole peaaegu üldse ja kui mõni ongi, kirjutati see siis, kui eilsed võitjad said kaotajateks.

Inimloomuse muutumatul osisel on kaks vastandlikku tahku.

Ühes äärmuses Lascaux kaljujoonised, püramiidid, gooti kõrgkatedraalid, Riemanni geomeetria, kvantarvutid, Rilke ....

Teises äärmuses kannibalism, mõrvad, vägistused, tapatalgud, "töö teeb vabaks" tüüpi orilaagrid, lõputud sõjad ja hirmuhüsteeria.
Seda äärmust ajalookirjutus peamiselt kajastabki.
Kaotajaajalood, kui nad oleksidki kompileeritud, teeksid arvatavasti sedasama oma vastase suhtes.
Et sellist teise äärmuse üliliiasust tasakaalustada, võiks 10000 tõendatud mõrva- ja tapmise, vägistuse ja vale episoodist 9999 rahumeeli jätta välja, ajalookirjutust oluliselt muutmata.
Kahjuks on eikultuuri paradigmast tulenenud enamasti negatiivne ajalookirjutus. See omakorda on kallutatud viimse suure sõja võitjapoole barbaritegude heroiseerimisele.

Kui keegi kirjutakski kaotajaajaloo, siis teeks ta seda sama paradigma raames, inimese bioloogilise, darvinistliku olemusest tuleneva vägivaldsusele 99% ruumi pühendades ja jättes heal juhul alles 1% imelisele võimele genereerida kunstilisi tekste.

Isegi selle 1% inimese ime uurimisega tegelevate ajalootekstide puhul jääb enamasti selgusetuks selle ime allikas ning see vähene, mis siis ikkagi inimloomuses on muutunud.

Me teame vaid kindlalt, et inimeste teadmised ja oskused on kasvanud.

See pole neid oluliselt takistanud oma bioloogilise olemuse kohaselt röövsõdasid pidamast, tapmast, hävitamast ja valetamast.

Mingi ime läbi, tänu nendele vähestele kunstnikele või teadlastele, isetutele loojatele on olime koos sellega jõudnud ka orjapidajate-orjade ühiskonnast pärisorjade-aristokraatideühiskonda, kus 10000 aristokraadivõsu elas oma stratosfääris miljonite pärisorjade vere ja pisaratega loodu arvel.

Sellest oleme triivinud spekulatiivse kapitalismi aega. Pärisorjadega võrreldes oleme meie, töö ja tarbimise masinavärgi pärisorjad, veidi vabamad. Ometi jaotus kõrgstratosfääriks rahamaailma aristokraatiaga, tarbimise-tootmise pärisorjadeks ja kolmanda maailma pärisorjadeks pole mitte kuhugi kadunud.

Mis siis ikkagi inimloomuses on muutunud? Mis üldse võiks muutuda, kui esimesele küsimusele vastus puudub?

Praegune ajaloo- ja inimesekujutus nendele küsimustele häid vastuseid ei tea.

Võib vaid nentida, et senini on inimloomus enesele vastuvõetavaks kodustanud kõik uued ideoloogiad ja tehnoloogiad, ennast sugugi muutmata.

Isegi isetuseõpetused, buddism ja kristlus, on kodustatud.

Kõik tehnoloogiad kodunevad inimesega veelgi kiiremini ning järelikult lootus leida pääsemine kvantarvutites, on sama idealistlik, kui Exupery lootus leida lahendust lennukitelt.

Küsimus võimalikest muutustest praeguse ajalooparadigma kohaselt kahtlemata ei kuulugi lubatud küsimuste ringi.

Praegune ajaloouurimine püüab võimalikult hästi vastata küsimusele keskmise hiirekogukonna keskmise kestmise perspektiividest (Märkus käibib ausa ajaloouurimise kohta. Ideoloogilise-poliitiline "ajaloouurimise" ülesanne on võimul olevale vaaraole meelepärase raidkirjateksti kompileerimine).

Meid aga ei tohiks rahuldada hiirekogukonna kohta selle teadmise süvendamine, mida hiired keskmiselt teevad ja on määratud edasi tegema.

Me peaksime vaatama minevikku pigem pilguga, mis otsiks vastust küsimusele, mida hiired tulevikus teevad või vähemalt võiksid teha!

Dinosauruste maailmas ei olnud võimalik saada adekvaatset vastust tulevala kohta dinosauruste keskmisi käitumismudeleid uurides.

Oleks vaja olnud üles otsida mõned märkamatud uruloomad ja tuvastada, et need loomakesed oma järeltuleva põlve eest üritavad rohkem hoolt kanda, kui saurused.
Erinevalt saurustest, kelle vanemakohustused munemise järel olid lõppenud, üritasid imetajad omi poegi toita piimaga ning õpetada neid edasises elus toime tulema.
Vaid kriisi olukord kristalliseeris välja selle väikese erinevuse olulisuse ja puhastas hiirtele tee uueks valitsejaklassiks saamisele.

Kriis on meilgi ukse ees ja tuleviku ajalookirjutus peab hakkama üles otsima neid väga nõrku, kuid tulevikus kindlasti võimenduvaid mõtte- ja tundevoole, mis täna siin tekivad.
Mitte võimukate võimumängude jäädvustamine, vaid väikeste kultuuriliste triivide märkamine üldise degeneratsioonide taustal peaks moodustama ajaloolise uurimise kõige väärtuslikuma ainese.

Kultuuriajalugu on sellises uurimises võtmepositsioonil olev, sest vaid sellel vallal on võime tajuda oluliselt erinevat. Võimuhierarhiat jälgival ajalool see võimalus puudub, kuna võim ei talu erakordset või teeb seda väga harva.

Mulle tundus kunagi lihtsameelselt, et oleme oma esivanematest tohutult erinevad ja paremad tänu kasvõi arvutitele, lennukitele, kosmoserakettidele...
Seejärel tundus mulle kõik olevat lausa vastupidi, sest sain aimu kultuurilise degeneratsiooni sügavusest, mida inimkond põeb 19. sajandist saadik.

Praegu ma ikka veel loodan, et kvantarvutid, tehnoloogia, internet, kommunikatsiooni tohutu avardumine võib-olla siiski panevad koos kriisiseisuga inimese sundviskesse ning me pääseme sellest suletud spenglerlikust-vicolikust tsivilisatsiooni sünni, kasvu ja hääbumise ringtsüklist.
Võimalusi selliseks arenguks on, kuid nad on kõrvuti võimalustega alustada kõike peaaegu nullseisust.
Kahjuks senini on kõik tehnoloogiad kodustatud ja inimloomus endiselt muutumatu.

Selle mängu otsustav, senist protsessi segipöörav nupp võiks olla aga kvantarvuti.
Kas ta saab oluliseks nupuks või taandub koos lennukitega (Exupery unistus), tavaarvutitega (Wieneri utoopiad) inimeste uute lelude kasti, mis ei muuda üldsättumust?

Kuhugi tuleb kaalukausile paigutada koos kvantarvutiga ooper, ballett, Arvo Pärt, etno-futu, ladina ja kreeka keel, retoorika ja filosoofia.
Küsimuse all pole isegi see, kas mõnele vanadest väärtustest üldse anda eluõigus, olgu see kasvõi ooper.
Küsimuse all on see, kuidas nendest asjadest rääkida.
Kui me neist asjadest, mis meil on olnud, ei oska kultuurselt rääkida, ei ole meil arvatavasti lootust kultuurselt rääkida ka tulevastest asjadest.
Varem või hiljem tuleb mõni mõttele nendest rääkimise asemel võtta nui ja teha selgeks nuia või lihtelamuse meetodil küsimus ooperist. Seejärel võib selle kultuurisfääri mõneks ajaks kindlasti maha kanda ning järgmiseks ülesandeks on edukalt maha kiskuda järelejäänud kultuuritõkked ja eelarvamused ning järelikult ka uuest tehnoloogiast sünnitatud lootused.

Vaatasin pühapäeval ühte filmi kliimamuutustest. Seal näidati Tshaadi järve lugu, mis 35 aastaga oli ära kuivanud.
Sellelt kohalt, kus vanasti mõõdeti vee sügavust, kutsuti nüüd kitsi õhtul lauta.
Kahju, et ei ole niivõrd näitlikult ja selgelt võimalik mõõta seda kultuurilist kuristikku, mis eraldab I Maailmasõja eelset ja järgset maailma.
Näeksime, et kunagiste kultuuriliste sügavuste asemel tikub mõtestatud sõnum muutuma hüüdjaks hääleks kõrbeks, just nagu selle Tsaadi järvegagi juhtus.

Oleks väga hea eksida ja veenduda isiklikult, et kusagil 2030 tänu kvantarvutite poolt teostatud imele võime kümmelda vaba energia voogudes, parandada oma aju IQ-d 200-ks tablettidega ja leebelt vaadata tagasi inimkonna infantiilsele eelajaloole ilma mureta homse ees.

Kes aga oskaks juhatada teed selle kaotatud paradiisi väravate juurde?

veebruar 11, 2007

Syphilidis, sive Morbus Gallicus...



Sellise nimega pastoraalse poeemi, tõlkes „Syphilidis, kui Prantsuse haigus” luuletas Itaalia arst, õpetlane ja luuletaja Girolamo Fracastoro anno 1530.
Selles poeemis kirjeldas ta esimest korda pärast Uue Maailma avastusretki Euroopat laastavat tõbe, mida sõltuvalt rahvusest kutsuti kord Prantsuse haiguseks (Inglased eriti), Inglise tõveks (prantslased), Poola tõveks (venelased), kristlaste tõveks (araablased) või veel mingil muul huvitaval moel.
Esitan siin lõigukese luuletuse Nahum Tate ingliskeelsest tõlkest (Inglise poeet, kes peale Syphilidise tõlkimisega sai maha näiteks Kuningas Leari lihtsustatud ümberpanekuga, kus kõik leiab oma häppi endi ...)

A shepherd once (distrust not ancient fame)
Possest these Downs, and Syphilus his Name;
Some destin'd Head t'attone the Crimes of all,
On Syphilus the dreadful Lot did fall.
Through what adventures this unknown Disease
So lately did astonisht Europe seize,
Through Asian coasts and Libyan Cities ran,
And from what Seeds the Malady began,
Our Song shall tell: to Naples first it came
From France, and justly took from France his Name. . .

ehk ümber jutustatuna maakelde,

Karjust nimega Syphilust (arvatavalt Ovidiuse Metamorphooside kangelase Sipylus järgi) tabas jumalate raev (luuletusest edaspidi selguvat, et nakkuse põhjustas Apollo) ning seejärel jõudis see haigus lamburite süütust-süüdimatust seltskonnast kusagilt tundmatult Kariibi mere saarelt Euroopa ja Aasia kõikidesse nurkadesse.
Kuid Euroopas sai see alguse Naapolist, prantsuse palgasõdurite kaudu...

Lugu vastab tõele – Prantsuse haiguse esimene tõendatud epideemia toimus tõesti 1495-ndal aastal, kui Charles VIII vallutas Naapoli.
Tema palgasõdurite armeega ühinesid ka mõned Kolumbuse merereisil käinud mehed ja nii see asi lahti läks.

Esimesed epideemiapuhangud olid üsna õudustäratavad, Prantsuse haiguse tekitaja, spiroheedist bakter Treponema Pallidum ei olnud ilmselt veel piisavalt tsiviliseerunud ja inimesed omandanud piisavat immuunsust.
Mõne aja möödudes omandas haigus siiski veidi mõõdukamad vormid ja osutus kuni 1945-nda aastani, pärast penitsillini kasutuselevõttu väga raskesti ravitavaks, sageli letalseks tõveks selle haiguse 3-ndas staatiumis. Nagu HIV-gi, läks selle staadiumini jõudmiseks aga tublisti aega: 10-20 aastat.
Enam-vähem tõendatud syphiluse tõve all kannatasid küll Kolumbus, Charles VIII, Ivan Julm, väidetavalt Voltaire, Robert Schuman, Friedrich Nietzsche jpt...
Üheks tuntumaks 20. sajandi (arvatavaks, aga vist veel niipea tõendatud) süfiliitikuks tuleb lugeda Vladimir Uljanovit, aga ka Al Caponet...
Nii tasus Uus Maailm kätte Vana Maailmale oma tsivilisatsioonide laastustöö eest, millest 90% sooritasid paraku Vana Maailma bakterid ja viirused ja vaid 10% tulirelvad ja konkistadooride julmus ja barbaarsus.
Tõsi, on päris hästi põhjendatud ka seisukoht, et syphilus on sama vana kui inimkond.
Selle tõenduseks on mitmed Kolumbuse-eelse aja kalmistuleiud, kus on näha sellele tõvele iseloomulikke luukahjustusi.
Vaidlused kolumbistide ja antikolumbistide leeride vahel jätkuvad.
Kuid tõsi ta on, esimest korda tuli tõesti tõsiselt tegemist teha selle hädaga just pärast Uue Maailma avastamist...

Haiguse pikemat kirjeldust ma siin ei esita ilmselge kompetentsi puudumise tõttu. Lihtinimese jaoks on haiguse üldkulg enam-vähem kirjeldatavalt kolmeetapilisena:
1 staadiumi tunuseks on shanker(id) teatud kehaosadel, 2. staadiumis hõlmab lööve kogu keha (seetõttu nimetati teda 16 sajandil valdavalt greatpox, et eristada teda smallpox-st, rõugetest). Need etapid läbitud kusagil aasta jooksul, ootab õnnetut aga ees alles 5-20 aasta pärast välja lööv süüfilise kolmas staadium.
Vahepeal kestab latentne staadium, kus ohver enam ei nakata (enamasti) teisi, küll aga käib sisemine hävitustöö vaikselt edasi, väljendudes näiteks närvisüsteemi kahjustustes.
Üsna suur osa sellistest haigetest kolmandasse staadiumi ei jõuagi, kusagil 1/3 on see osakaal, kes sealtkaudu ravi puudumisel oma letaalse lõpu poole triivivad.
Niisiis algab „õige” hävitustöö just siis, kui bakter on ennast sisse seadnud organismi kõige otsustavamates kudedes – veresoontes ning närvisüsteemis.
Selles staadiumis tuleb Treponema pallidumit pidada õigusega suureks imitaatoriks – haigustunnused imiteerivad paljusid teisi tõbesid.
Üheks kindlamaks tunnuseks, et patsient põeb S. kolmandat staadiumi (nüüdseks vaid ajaloolline Wassermani test sageli ei näidanud nakkumist), on iseloomulik silmaterade akommodatsioonivõime kadu (silmaterade läbimõõt muutub vastavalt valguse eredusele. Süfiliitiku silmaterade läbimõõt jääb lambi ligindamisel silmale samaks.
Kõige kurvem saatus tabab siiski neid, kus bakter hävitab närvisüsteemi - neurosüüfilise all kannatavaid. Nende saatuseks on jääda enne oma surma dementseteks, sageli halvatuteks. Tõve teine nimetus oli „progresseeruv paralüüs”.
Kuna 20 sajandi alguseks oli S. väga levinud haigus, olid hooldekodud sellises dementses staadiumis olevaid patsiente täis.
Näiteks nii lõpetas ka Friedrich Nietzshe oma elutee
Kuni 20 sajandi alguseni osati patsiente „ravida” vaid elavhõbeda salviga, mis paraku pigem mürgitasid, kui ravisid.
Alles 20. sajandi esimene kümnend tõi esimesi tulemusi S. ravis:
1905 3. märtsil tuvastasid Schauddin ja Hoffmann mikroskoobis spiraalsed, korgitserivinna meenutaavad bakterid, kes oma telje ümber pööreldes olid võimelised liikuma.
Metshnikovil õnnestus nakatada ja nii tekitatud nakkus tuvastada hiljem shimpansil ning küülikul.
Seejärel arendas saksa arst Wasserman välja esimese testi S. tuvastamiseks (1906).
Kuna Metshnikovil oli niisiis õnnestunud S-ga nakatada esimest korda ka loomi, sai võimalikuks hakata katsetama laboratoorselt erinevate ühendite toimeid ning nii õnnestus Paul Ehrlichi laboratooriumis noorel jaapanlasel Sahachiro Hatal pärast 605 ebaõnnestunut katset leida Arsphenamiini nimeline ühend, mis andis märgatavat raviefekti.
Ravim sai 1910 nimeks Salvarsaan, ning oma järjenumbri tõttu katsetes kutsuti teda ka number 606-ks.
Ometi lõplikku läbimurret see ravim ei toonud, lõplikult salvarsaan bakterit organismist minema ei ajanud.
Alles penitsilliini kasutuselevõtt 40-ndatel aastatel andis lõpliku võimaluse selle painajaga efektiivselt sõdida.
Üheks hullumeelsemaks ravivõtteks, mida S. kolmandas staadiumis on iganes rakendatud, on patsiendi nakatamine malaariasse selle haiguse poolt tekitatud kõrge temperatuuri tõttu, mis mõnevõrra tapab treponema pallidum baktereid organismis.
Selle ravivõtte juurutas arstipraktisesse Julius Wagner Jauregg ning ta sai selle eesti 1927 aastal isegi Nobeli preemia.
Ravivõtet katsetati vaid neurosüüfilise viimses staadiumis olevate patsientide peal,
esimest korda laialdasemalt 1919-1920 ja seejärel juba massilisemalt hooldekodudes viibivate pooldementsete tõbiste juures. Koos salvarsaanraviga see meetod kohati isegi töötas - vaid tühine 12% suri malaariasse nakkumis käigus siiski ära.
See tühine letaalsus ei takistanud seda tulemit reklaamimast kui suurt läbimurret meditsiini alal.
Päris huvitav (aga lootusetult spekulatiivne) küsimus puudutab siin ka ülalnimetatud Uljanovi ravi. Kas peale salvarsaani riskiti ka Jaureggi revolutsioonilise raviviisiga?
Oli see ju väga uus ja uhiuuest raviviisilt loodetakse sageli ime saabumist?


Tuskegee Instituudi uuringu juhtum.

Olin üsna jahmunud, lugedes S. –ga seoses ettetulevast kummalises „arstiteaduslikust” eksperimendist, mis kestis vahelduva eduga 1932-1972.
USA-s, Alabama osariigis ühes maakonnas nimega Macon otsustati hakati uurima süüfilisse nakkunud neegrite saatust. Moodustatud uurimisgrupile selgitati, et nad saavad tasuta ravi ja on pideva järelvalve all. Tegelikult tegeldi vaid sellega, et kindlustada ravi mitte andmine (näiteks 1932 oli selleks salvarsaan, elavhõbedasalviga võidmised etc...).
Ravi osutamise asemel tegelesid arstid aga .... vaid patsientide jälgimisega.
Ravimeid, näiteks salvarsaani, kirjutati välja vaid tühistes kogustes, kohati piirdus ravi aspiriini manustamisega.
Kui saabus antibiootikumide aeg, tegeles uurimisgrupp terved aastkümned sellega, et
hoida neegreid eemal võimalikust informatsioonist penitsilliini tervendava mõju kohta.
Ravimise imiteerimist jätkati kuni 1972 ning ilmselt oleks see jätkunud viimse patsiendi surmani.
Katse korraldajate õnnetuseks viis Peter Buxtun asja ajakirjandusse ja 1972 -l ilmunud Washington Post ning NY Times artiklite mõjul eksperiment lõpetati.
Tänaseni pole selge, mida üldse taheti uurida. Väidetavalt seda, kas neegritel süüfilise kolmandas staadiumis esineb protsentuaalselt enam veresoonkonna kahjustusi või neuroloogilisi kahjustusi.
See juhtum minu arvates võtab jänkidelt IGASUGUSE moraase õiguse süüdistada sakslasi eksperimentides inimestega. Ma rõhutan, igasuguse.
Pada sõimab katelt, võib ainult järeldada ning seda võis teha ilmselt ka enne Tuskegee juhtumiga tutvmist.
Võimalik, et need katsed on olnud ja on jätkuvalt veelgi ulatuslikumad ning koos ravimifirmade desinformatsioonikampaaniatega, et riikidelt ja rahvastelt välja petta miljardeid küll linnugripivaktsiini, küll mõne uue suure ohu vastu, moodustavad tänapäeva teaduse kloaagipoole.

S. tänapäevane ravi niisiis põhineb antibiootikumidel.
Kuid bakter ei ole veel öelnud oma viimast sõna. Kuna sellesse tõppe nakatujad väga sageli ei pea kinni ravirezhiimist, on võimalikuks tulemiks ka Treponema pallidumi muteerumine mõneks veidi resistentsemaks (ja ohtlikumaks) S. vormiks.
Nii ei ole võitlus sugugi lõppenud, sest HIV ja Treponeem on siin omad jõud kokku pannud....
1998 õnnestus uurijatel selle salapärase spiroheedi genoom lõplikult välja uurida.
Aga S. lõplikuks väljajuurimiseks meie inimkonna praeguse taseme puhul ilmselgelt puuduvad võimalused.
Tõsi, nagu S. modernse variandigi, HIV puhul leidus koguni sääraseid arste, kes väitsid, et S. kui haigust pole kunagi olemas olnud. Et treponema pallidumi bakter ehk küll avastati, aga pole seotud haigusega jne...
Ka HIV viirusega on tänaseks umbes sama lugu, teatud grupp inimesi, eesotsas mõjukate teadlastega, püsib jätkuvalt seisukohal, et AIDS viirust ei olegi olemas olnud....
Teadlaste jonnakus teatud hoiakute puhul ei ole mulle enam üllatav. Kasvõi klimatoloogias toimuv, kus hoolimata ilmselgetest kliima soojenemise märkidest vaid teadlased jätkavad jaanalinnupoliitikat.....

Linke S. ajaloost:

1. Wikipedia Syphilis artikkel.
http://en.wikipedia.org/wiki/Syphilis

2. Ajakirja Microbiologist 2004 detsembri artikkel.
http://www.blackwellpublishing.com/Microbiology/pdfs/venus.pdf

3. Arstiteaduslik kirjeldus:
http://www.gsbs.utmb.edu/microbook/ch036.htm

4. Treponema Pallidum avastusloost.
http://www.scielo.br/pdf/abd/v80n5/en_v80n5a17.pdf

5. Salvarsaani puudutav artikkel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Arsphenamine


6. Wikipedia kokkuvõtte Tuskegee süüfilise eksperimendi käigust ja tulemitest:
http://en.wikipedia.org/wiki/Tuskegee_Syphilis_Study

7. Girolamo Fracastro luuletuse pikem ingliskeelne tsitaat
http://en.wikipedia.org/wiki/Pastoral

8. Girolamo Fracastoro elukäigust:
http://en.wikipedia.org/wiki/Girolamo_Fracastoro




9. Julius Wagner Jaureggi Nobeli loeng, kus ta näitab, kuidas süüfilist saab ravida malaariaga...

http://nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1927/wagner-jauregg-lecture.html

10. Treponema Pallidum Wikipedia artikkel, kust on ka spiroheedi pilt.

http://en.wikipedia.org/wiki/Treponema_pallidum

11. Süüfilis kui müüt.

http://www.soilandhealth.org/02/0201hyglibcat/020134syphilis/020134syphilis-toc.htm










Sildid:

veebruar 07, 2007

Valida või mitte valida, on alles küsimus!



Demokraatliku süsteemi peamine tugi ja probleem samaaegselt on tagatoad.Olen sellest kirjutanud varemalt üsna pikalt, kuid tundub, et sõnum ei jõua kellegile kohale. Ilma ettevalmistuseta, ilma eelnevate tagatoakokkulepeteta ei ole võimalik demokraatliku riigi toimimine. Jesuiitlus on sellesse süsteemi SISSE KIRJUTATUD. Et saada lahti tagatoalisusest, on vaja lahti saada ebakompetentsest valijast. See looks eelduse üldse midagi ette võtta salakokkulepetega, muidu tallatakse vaid tühja tuult.Mida vähem inimesi käib valimas, seda tõenäolisem on see, et valijate valik on kompetentsem, kuna käivad valimas motiveeritud inimesed, need,kes on enne valimisi teinud tööd oma valikutega, tutvunud ühe või teise partei kandidaatidega, esitanud küsimusi ja soovinud ehk ka vastuseid. Ka kõige kompetentsemale valijale peab andma kompetentsuse ilmutamiseks võimaluse, vastutuse. Üks pühapäev valimise mängimist on lasteaaia vanema rühma tase oma riigi eest hoolitsemisel. Et olla osaline, on valijatele vaja õigusi, mida saab saavutada vaid nimeline valimine ja õigus ning kohustus oma valitu käest aru pärida ja suhelda. Valijad peavad saama valitavate kohta teada igakülgset informatsiooni, mitte müra. See kõik on meie riigis ja mujalgi puudu ja seda asendavad tagatoalised kokkulepped, mis on lasteaia vanema rühma tasemele degradeeritud valija jaoks nähtamatud, aga asendamatud, kuna valijatel ei lasta teha oma tööd korralikult.Vaid siis, kui valimist võetakse kui ränkrasket kohustust, mis nõuab kogemusi, oskusi, ettevalmistust, vaid siis saame lahti ka meie süsteemi sisse kirjutatud jesuiitlusest, korruptsioonist ning demokraatlik riik võib hakata toimima nii, nagu ta idee poolest võiks olla. Valida saab vaid sellise süsteemi ja tugeva presidentiaalvõimu vahel, kus rahvale antakse ette vaid valida 1-2 tugeva kandidaadid vahel. Presidentiaalvõim on varjatud imperaatorite tagasitulek, s.t. demokraatia surm.

Ma annan enesele täielikult aru sellest, et praegu on need mõtted inimestele midagi täiesti mõistetamatut, kuigi tegelikult ei ole ega ka ei saa toimima hakata kompetentne juhtimine ilma avaliku, kuid karmi kontrollita.

Tegelikult ongi demokraatia juba minevik ja see valimise mängimine on sama, nagu eurolaulu valik, sama tähenduse ja tulemiga - palju lolli meelelahutust rahva kõige ebaintelligentsemale osale, tsirkust ja kui veab, siis ka natuke leiba. Sest vaadake, rahvuslik parlament ei otsusta enam midagi, veel vähem otsustab EU põhiseaduse järgi Europarlament, kuigi võimule ligemal (seda meie parlamentäärid ei ole võimelised taipama, kuna hääletasid põhiseaduse poolt seda läbi lugemata). Kogu võim ja täius on üle antud Brüsseli bürokraatiale, kus pole demokraatia mängimisega isegi enam formaalselt mingit pistmist. Nii et minnes valima ma kirjutan alla sellele, et ma olen selle absurdsusega rahul.

Kompetentne valimine ei ole mäng, vaid ränkraske töö. Seda tunnetades tuleb lõpetada 99% inimeste lollitamine valimisalase müraga ja leppida kokku nii nõudmised ja kohustused, mis valijal valima minnes tekivad. 10000 üleerakonnalist vandemest-valijamest, kes enne selle ametiposti või funktsiooni omandamist peavad läbima elementaarsed enesetäienduskursused, midagi jagama seadusandlusest, maksundusest, riigist ja teadma midagi selle rahva ajaloost, kus nad ringi kõnnivad. Valijameheks saamine peab olema rangelt vabatahtlik, iga inimene sõltumatu funktsioonist või päritolust või rahakotist võiks sellega tegelda.Kuid enne valimist kirjutab valijamees alla ka kohustusele järgmise 5 aasta jooksul olla pidevalt kursis riigis toimuvaga. Suhelda valituga, Olla erakonnaväline.Nõuet nõuda enesele valitsemises toimuva kohta avalikult teavet. Suhelda valijamehe kohustuse koormat enesele mitte võtnutega, esindada neid inimesi, vahendama nende ja valituga dialoogi-diskussiooni. Valijamees kirjutab alla kohustusele vastutada oma korruptiivse käitumise korral vastavalt kehtivale seadustikule ning tõendatud korruptsiooni korral olema valmis kandma ka karistusi. Saate aru, töö, mis on töö, sellesse peabki suhtuma kui töösse, mitte kui laste mängu, kes muuseas oma mänge võtavad väga tõsiselt!

Riiki ei saa valitseda nii, et käid korra jaoskonnast läbi ja siis, 5 minutit 5 aasta asemel, mõtled oma riigi üle järele. Valijamees peab kirjutama alla vandele mitte kuuluda tagatoalistesse salasektidesse.

Lõpetuseks ma siiski üritan väita, et realistina ma tean, kuidas lõpeb demokraatia mängimine Õhtumaadel. Ei pea olema hiromant, et näha, et täpselt samamoodi, nagu see lõppes Roomas. Vaid siis, kui inimesed kasutaksid oma ajusid ka mõtlemiseks, võiksime ehk seda minu plaani ka tõsiselt võtta. Täna vaadelgem seda kui lõbusat ja lolli vahelugemist ja vedagem ennast kõik valima Head Uut Ilma.

Sellel tsirkuse hooajal käib see küll ilma sekeldajata, eelistan selle asemele Moskva tsirkust, mida saab näha näiteks Luunjas. Seal vähemalt on õpetatud karud tantsima, mida ei saa öelda rahva valimisoskuste kohta.



veebruar 03, 2007

Koka surm













[Illustratsioon Madalmaade kuulsalt kala - ja linnulihamaalijalt Frans Snydersilt.
Hollandi kunstnike selline spetsialiteet ei ole üldse üllatav. Tööjaotus oli tollal juba täiuslikult välja töötatud: kes maalis lambaid, kes lehmi, kes kalu ja linnuliha. Igaühele oma väike nish suure kunsti pikas pidulauas!]



Oli aasta 1671, Päikesekuninga valitsemise tippaeg. Kaks kunagist rivaali, Suur Conde ja Louis XIV olid lõpuks jõudmas leppimiseni. Enne seda, sissisõdades kestnud jagelemistes, kus Conde-l õnnestus isegi sõdida Hispaania eest,
lõppes see Conde toetajatele lüüasaamisega (Fronde).
Printsile halastati ning ta saadeti eksiili Chantilly lossi, kus ta veetis peaaegu 10 aastat. Tõsi, igav tal seal ei olnud. Tema õukonnas liikusid ringi sellised 17. sajandi suurkujud, nagu Moliere, Racine, Boileau, La Fontaine, Bossuet.
Viimase saatuseks sai ka pidada kuulus Conde hauakõne.
1668 oli esimene kord, kui tal võimaldati juba Louis XIV eest näidata oma sõjalisi võimeid.
1671 oli kuningal lõpuks tekkinud idee suhted lõplikult korda saada ja selleks plaanis ta isiklikult suure saatjaskonnaga, umbes 3000 õukondlast, külastada printsi tema enese lossis.
Kogu vaev ja vastutus pidustuste õnnestumisel lasus Conde ülemteenrist majaülemal Vatelil.
Tema rivaaliks oli tema kunagine kolleg Gourville Nicolas Fouquet teenistuses olles,kes oli Louis XIV finantsist.
Vateli võimed pidustuste organiseerimisel olid erakordsed. Juba Fouquet teenistuses pani ta kõik enesest rääkima, mitmed hertsogid võtsid pika tee Chantilly lossi ette ainult tema pärast.
12 ööd päeva ei olnud mees sõba silmale saanud, kogu tema energia võttis peo ettevalmistus.
Vatel ei olnud Conde lihtne kokk ega teener. Tema vastutada oli kõik, alates hobusetoidust, külaliste julgeolekust, feiervergist kuni pidusöökideni ja kõik, absoluutselt kõik pidi olema Päikesekuninga jaoks perfektne.
Neljapäeval, 23. aprilli õhtul saabus Kuningas Chantilly lossi.
Pärast jahti kerge eine imeväärselt kaunistatud aias ... seejärel juba tõsisem söömaaeg.
Kuid oh häda! Kahele lauale 60-st ei jätkunud praetud liharoogi, kuna kohale jõudis oodatust rohkem külalisi.
See vapustas vaest Vateli, ta kurtis, ma olen kaotanud oma au, see siin on alandus, mida ma ei suuda taluda. ....
Ta ütles Gourville-le, ma ei ole maganud 12 ööd, andku ta edasi korraldusi ...
Prints Conde isiklikult tuli vaest Vatel-i oma kambris lohutama, ta ütles, kõik läheb hästi.
Kuid äpardused jätkusid.
Ilm oli sombune ja feierverk, millele kulutatit 16000 franki, ei saavutanud seda efekti, mis tal oleks pidanud olema!
Kuid kõige kibedam pill, mis hiljem osutus vaid väärarusaamiseks, tuli Vatelil alla neelata hommikul kell neli.
Värskelt püütud kalad, mis pidid saabuma mitmetest rannikulinnadest, ei tulnud õigeaegselt.
Kohanud lõpuks ühte kalamüüjat, kes toimetas Vateli kätte vaid KAKS korvitäit kalu, küsis Vatel:
"Kas see on kõik!". Jah, vastas pahaimamatu kalamees, kuna ta ei teadnud, et teistest sadamatest peaksid tulema samuti kalalaadungid!
See vastus lennutas Vateli surematute ridadesse!
Vatel kohtas hommikuähmis veel oma rivaali Gourville, kes teda koguni pilkas tema õnnetuses.
Suutmata taluda temale osaks saanud ebaõnne, silme ees visioon täielikust põrumisest hommikusöögil, läks Vatel oma kambrisse, võttis oma mõõga, surus selle vastu ust ja ennast selle mõõga vastu pressides üritas enesetappu.
Kolmandal korral see tal õnnestus ja mõõk läbistas Vateli surmavalt.
Viisteist minutit pärast juhtunut jõudsid kohale teised kalakorvid värske kalaga!
Minnes Vateli kambrisse, leidsid nad mehe vereloigust.
Pärast juhtunut oli Conde ja ka teised õukonnaliikmed mõni aeg väga kurvad.
Kuid pidu jätkus, teenindamist jätkas Vateli rivaal Gourville. Söödi, lõbutseti, käidi jahil, kuni lõpuks, laupäeval lahkus kuningas Conde lossist.
Ilmselt oleks lugu ununenud, kui meile ei oleks seda lugu pärandatud Mme Sevigne ühes kirjas oma tütrele Mme Grignan-le.

On vaieldud, kas Mme ise nägi neid kirju kirjutades ette, et need saavad surematuks lektüüriks Louis XIV ajastust. Arvatakse siiski, et kirjad olid kirjutatud nii, et neid oleks sobiv ette lugeda salongi väikses seltskonnas.
See kiri 26-ndast aprillist 1671 aga jäi ajalukku, kuna kinnistas müüdi suurest kokast Vatelist.
Kuigi kirjas on Vateli mainitud vaid majaülemana, kes ei pidanud sugugi olema kokk, on ometi jäänud ajalukku müüt Vateli-st kui ennastsalgavast kokast.
Minuni ning arvatavasti ka paljude teiste eestlasteni jõudis see lugu ühe Cannes filmifestivalil presenteeritud filmi vahendusel, pealkirjaga Vatel.
Peaosas mängib Gerard Depardieu ning soovitan seda vaadata!


Vatelist lähemalt


Müüt Vatelist kui kokast (kes ta võis olla, aga ei pidanud, ülemteenri funktsiooniks oli nagu tolle aja projektijuhile kohane, kõige kontroll, kõigel silma peal hoidmine) on loomulikult nüüdseks purunematu.
Kes ta siis oli?Ajalooürikud on selles suhtes üsnagi napisõnalised.
On siiski teada, et Vatel oli sveitsi päritolu ning tema tegelikuks nimeks oli Fritz Karl Watel. Ta sündis 14. juunil 1631 katusepanija perekonnas. Peres oli vähemalt kaheksa last. Miski ei ennustanud Wateli erakordset karjääri, v.a. tema vanema venna ristiisa amet - ta oli ülempagar. Oma perakonnasõbra abiga sai ta õpipoisikoha pagaritöökojas ja pääses oma usinuse tõttu edasi sellest sotsiaalsest ringist välja.
Tema vanem vend jäi sellesse ringi, abiellus kiviraiduri tütrega ning temast sai teemeister.
Leiame Vateli niisis ühel hetkel Fouquet, Louis XIV fintansministri õukonnas.
Summad, mida ülemteener käsutas, ei olnud sugugi väikesed:
Nädalas kulus 4000 Franki-liivrit (mündid olid ekvivalentsed, frank oli kuldmünt ja liivr hõbemünt), vahel enamgi. Näiteks 1659 okt-jaanuar 1660 käis läbi Vateli kätest
circa 118000 liivrit.
Võrdluseks: Üks lehm maksis tollal 40 liivrit, ühe õpetaja aastapalk oli umbes 100 liivrit.
Nii et Monsieur Fouquet ei olnud tõesti sugugi vaene mees ning vaevalt, et Vatel-gi väga puudust kannatas.
Vateli üheks tuntumaks ajalooliseks üleastumiseks õukonnapidustuste vallas tuleb lugeda 17 augustil 1661 korraldatud vastuvõttu, et tähistada Nicolas Fouquet uue lossi valmimist. Söökide eest vastutas Vatel. Moliere- ja Lully lavastasid lossi aias selleks komöödia-balleti. Grandioosne ilutulestik kuulus ka peo juurde.
See luksusvastvõtt aga tegi Päikeskuninga kadedaks, nii et 5 septembril lasi ta Fouquet arreteerida.
Vatel koos teiste Fouquet õukonna tähtsate tegelastega pidid ennast varjama ning selleks sõitis Vatel koguni Inglismaale. Seal kohtus ta Gourvillega, Fouquet õukonna teise tähtsa ülemaga. Gourville mõisteti koguni tagaselja surma. See ei takistanud neil aga mõne aja möödudes sattumast Conde õukonda, kus lõpuks Vatel leidis enesele sellise traagilise lõpu.




Gastronoomia sünd.



Vatel oleks kindlasti jäänud unustusehõlma ilma Mme Sevigne abita. Vateli surematuse aga garanteeris tegelikult pärast revolutsiooni ilmselge nostalgiaigatsus.
Kodanlasetõusikud vajasid enese pööblist eradamiseks midagi erilist. Nii luuletaski poeetBercheux pika poeemi, millele ta pani pealkirjaks „La Gastronomia”.
Ka Vatelile on ta ühe luuletuse pühendanud.
Uus ebateadus oli nii sündinud, kuna kreeka keelest moodustatud keerdsõna tundus noobel ja tavaõgardlusest oluliselt peenem – gurmaanlus oli liialt allakäinud mõiste.
Teaduseks vormis Gastronoomia siiski Brillat-Savarin, kelle legendaarne teos
„La Physiologie du goût” (Maitsmise füsioloogia) on tänaseni kõhuorjade peamiseks viigileheks oma pahe ülendamises.
Savarini mõningaid aforisme.
„Ütle mulle, mida sa sööd ja ma ütlen sulle, kes sa oled!
„Uue roa avastamine toob inimkonnale rohkem kasu kui uue tähe avastamine!”
Gastronoomiast tundus ühele utopistile, Charles Fourier-le veel vähe.
Tema auks on leiutada teadus nimega gastrosoofia, millele ta oma utoopias eraldas auväärse koha.
Kahju, et see tore idee tegelikkuses ei realiseerunud!
Kahjuks hetkest, kui instrumendist saab institutsioon, algab alati hääbumine.
Peetruse kirik valmis just reformatsiooni ajaks, gastronoomia kui teadus vermus selleks, et osaleda aristokraatia peiedel.
Snydersi külluslikud lauad on taandunud muuseumidesse ja vaevalt, et me suudaksimegi Loui XIV ajastu külluslike söömaaegadega toime tulla – tervis ei peaks lihtsalt vastu!