Don Juan Matuse portree II

Paljudele juanistidele võib ehk tunduda minu otsus – Castaneda on lihtsalt petis - liialt kategooriline.
Ehk muudab allpooltõlgitud Hans Sebaldi artikkel aastast 1980 seda olukorda. (kogumikust „The Don Juan Papers“, koostaja Richard de Mille )

Kuidas röstida tulareemiat põdevaid jäneseid

ehk Lõvi, Nõid ja Sarvikiguaan


Minu kriitika keskendub Carlos Castaneda väitele, et tema psüühilised elamused toimusid teatud kindlas maises keskkonnas: Sonora kõrbes.Tema usaldusväärsus sõltub selle väite tõttu üsna oluliselt sellest, kas ta on suutnud sealseid tingimusi adekvaatselt kirjeldada. Kui Castaneda oleks möönnud, et ta jäädvustas oma hallutsinatsioone ilukirjanduslike juttude tarbeks, lesides tugitoolis ja nautides Acapulco Gold-i või Owsley hapet , siis võiks kriitikat pidada pahatahtlikuks. [ Acapulco Gold – Mehhikor Roheline, kannabise tugev variant, Owsley hape viitab LSD-le, Owsleyd peetakse selle aine tarvitamise vaimseks isaks wiki andmetel, tlk. ]

Castaneda ei ole teinud selliseid mööndusi, kuid pakub oma lugusid väliuuringute pähe, eriti kolme esimest raamatut. Oleme seetõttu sunnitud seda "välja" lähemalt uurima.

Tuginedes põhiliselt isiklikule kogemusele räägin kui rändur, kes on kiindunud edelakõrbesse viimased 17 aastat. Olen sõna otseses mõttes oma koduõuest jälginud ilveseid, vutte, lõgismadusid, kulle, närilisi ja koiotte - kuigi keegi viimatinimetatutest ei ole minuga vestelnud. Olen Arizona mitmed kõige metsikumad piirkonnad risti rästi läbi kõmpinud, küll kergete või raskete seljakottide koorma all, selle juures ka Superstition Mountain Wildernessi piirkonna. Viimased kümme aastat on võimaldanud mul rohkem kui küllaldaselt võrrelda Sonora kõrbe Castaneda versiooni selle kõrbega, mis algab sealt, kus minu tagahoov lõpeb.
Mõned põlgavad Castaneda kirjutised ära, sest need kujutavad maagilisi sündmusi. Seda pareeritakse väitega, et maagia on absurdne vaid lihtsameelsetele või vaimsetele kääbikutele. Üritan seda vaidlust vältida, pühendudes sellistele absurdsustele, mida ei saa välja vabandada maagiapõhiselt, vaid mis on kirjeldatud maagiliste sündmuste mittemaagilise ümbruskonna osa. Skeptilisust don Juani nõiduse suhtes saab sarjata tundetusena aja vaimu (Zeitgeist, tlk.) suhtes. Looduslike olude kirjelduse suhtes kahtlemist niisama lihtsalt kõrvale heita ei anna.
Kui ma räägin teile sellest, et minu lemmikkorvpallivõistkond just lõi värava, võites nii Maailma Karika, puudub teil vajadus oma usu muutmiseks korvpalli, selleks, et eeldada, et ma pole seda mängu vaatamas käinud.
Kui Castaneda kirjeldab kõrbe, mis ei ole üldse sarnane Sonoraga floora, fauna ja ilmastiku osas, ei pea muutma ühtegi uskumust šamaanidesse või psüühilistesse võimetesse, et arvata, et Castaneda kõrb, nagu ka seal toimunud vestlused on kirjanduslikud väljamõeldised.
Seetõttu väldib see artikkel otsustavalt üleloomulikke või ebatavalisi sündmusi, nagu varesena lendamist või lobisemist koiottidega, et keskenduda Castaneda väidetele looduslike olude kohta.
Kõige kaheldavamateks nende väidete seas on kirjeldused kõrberännakutest juunis, juulis, augustis ja septembris. Paljudel juhtudel rändavad Carlos ja don Juan kõrbes tundide, sageli päevade kaupa. Castaneda aga unustab fakti, et temperatuur tõuseb seal sageli üle 40 kraadi varjus ning püsib nõnda isegi öösiti nende suvekuude jooksul. Pole sugugi haruldane, et temperatuur tõuseb üle 45 kraadi ning muutub väga vähe nädalate kaupa.
Samal ajal on õhuniiskus tavaliselt alla kümne protsendi. Isegi kõige sitkemad matkajad väldivad kuumal aastaajal kõrbesse minekut. Vaid äärmiselt kogenematud ja uisapäised inimesed lähevad suvistele liivadele uitama, ja siis ka mitte kauaks, sest surm koputab neile vasakule õlale. Maa mullitab kuumusest, kaljud tunduvad hõõguvat ja keha dehüdreerub nii kiiresti, et täielik kurnatus ja kollaps võivad toimuda loetud tundide jooksul.
Peaaegu igal suvel näevad Arizona teleprogrammide vaatajad uudiseid, kus helikopterite päästemeeskonnad toovad tulikuumast kõrbest välja Castanedaga võrreldes samamoodi informeerimatuid isikuid. Olen ise andnud esmaabi mehele, kes eksis kõrbes ära minu maja lähedal ning oli olnud veeta umbes päev - seda mais, kui temperatuur on ainult 30 kraadi.
Sellest hoolimata longivad Carlos ja don Juan ükskõikselt kõrbesse nii hommikul, õhtul või keskpäeval, et päev läbi ronida väsimatult läbi kanjonite, püüda vutte ja jäneseid ning röstida lõgismadusid. Juunikuu on tavaliselt kõige kuumem kuu. 29. juunil jahtis Carlos terve päev vutte ja oli don Juani juhendite jälgimisest nii hõivatud, et … "kogu päev möödus ning ma ei märganud aja möödumist. Ma isegi unustasin lõunatada". Veel enam - unustades kõik viited kuumusele, kirjeldab Castaneda õhtust tuult kui "jahedat".
24. juulil, "pärastlõuna paiku, pärast seda, kui olime hulkunud tunde kõrbes", istus don Juan varjulisse kohta ning rääkis jahipidamise metafüüsikast. Pisut sobivam teema oleks olnud surnukspraadimise metafüüsika. "Keskpäeva paiku" 19. augustil matkavad Carlos ja tema maag ühte orgu ja siis ronivad künka tippu, "et puhata avatud, päikselises piirkonnas" kuni videvikuni. Kui seda tõesti oleks proovitud, võinuks selline puhkus lõppeda deliiriumi ja koomaga.
Castaneda alp vaade Sonora suvele on heas vastavuses naeruväärse kirjeldusega Sonora talvest.
Ühel detsembriõhtul kössitas Carlos ühe kalju lähedal, ning "leige" vihm leotas tema jalgu. Hoolimata sellest ta uinus. Tegelikud kõrberändurid teavad, et talvevihmad on külmad, sageli muutudes lörtsiks suurematel kõrgustel. Kõrbeööd aga on väga külmad, tihti alla nullkraadi ning külm jõuab igasse ihusoppi. Kui magaja ei ole küllaldaselt külma vastu kaitstud, võib vihma käes ligunemine lõppeda tõsise külmumisega ning surmaga. Carlos seevastu ärkab hommikul hea enesetundega, kuigi ta on ennast kirjeldanud kui tüüpilist linnaelanikku, kellel ei ole ebatavalist vastupanuvõimet välistele katsumustele.

Castaneda teadmised loomadest tunduvad olema sama ebausaldusväärsed. Kütid teavad, et väga raske on püüda elusat vutti, aga just sellisel moel eelistab don Juan seda teha. Põlates ära sobivama linguga püüdmise meetodi, õpetab don Juan, kuidas kokku panna "ülimalt leidlikku lõksu", eeldatavasti sarnast sellega, mida don Juan hiljem valmistab "hämmastava kiiruse ja osavusega." Kuigi praktiline puurilõks nõuab oskuslikult inimeselt tundidepikkust materjalide kogumist, ettevalmistust ning kokkupanekut, püüab Carlose kiiruga valmistatud pulkadest kuhjatis kinni mitte lihtsalt ühe vuti, vaid koguni viis. Neist röstib don Juan kaks tükki ära ja laseb ülejäänud kolm vabadusse. Noa aegadest saadik pole nähtud säärast loomadepoolset koostöövalmidust!

Gordon Wasson oli vahest esimene, kes sättis don Juani loo lõvist kahtluse alla (jänkid ütlevad puuma kohta sageli mägilõvi või lihtsalt lõvi tlk.). Ta ütles, et zooloogidel jääks suu imestusest pärani, lugedes, et puuma, keda ei ole provotseeritud, "hakkas jälitama" don Juani. Ma sekundeerin Wassonile imestuse osas ja lisaks omalt poolt, et Sonora kõrbes, ei Mehhiko ega Arizona poolses osas, ei ole piirkonda, mis "kubiseks mägilõvidest", nagu don Juan möönab. Esiteks on nad peaaegu väljasuremise äärel, aga nende selline kontsentratsioon oleks vastuolus ka nende territoriaalsusega. Puumad on üksikud jahimehed, kes vajavad oma eluks suurt piirkonda. Nad ei talu oma piirkonnas teisi puumasid.
Sellist puumat, kes lihtsalt longiks puu all, kuhu on peitunud "äärmiselt närviline" intellektuaal, tuleks pidada tõeliseks äpuks. Kaslase silmad suudavadd öösel hästi näha, teravad kõrvad suudaksid kuulda okstelt kostuvaid värinaid ning hingeldusi, tundlik nina aga eristaks suurema vaevata lõhna peitvate pajulehtede keskelt pesemata närvilise matkamehe riiete hõngu. Ükski endast lugupidav puuma ei tuleks nende higist nõretavate metefüüsikute lähedalegi.
Kuigi mägilõvid väldivad inimesi ning normaalselt ei kavatse inimesi rünnata, kirjeldab don Juan pikalt lõvidelt lähtuvat ohtu. Juanistid võiksid vastu väita, et nõid lollitas siin oma õpilast, aga ükskord võiks see lollitamine ka lõppeda. Kaheksa aastat hiljem leiame Carlose endiselt puu otsa ronimas, et pääseda pakku võimalike lõvide eest. See on aga päris rumal manööver, sest mägilõvid ronivad puude otsa palju paremini, kui seda teevad inimesed. Don Juan võinuks lõvidest rohkem teada.
Aga Castaneda võinuks rohkem tunda puid. Sonora kõrbes on suurematest puudest peamised palo verde, raudpuu või mesquite (palo verde - Parkinsonia aculeata, raudpuu võib vihjata mitmetele liikidele väga tugeva puutüvega, mesquite – perekond prosopis, tlk. ) ning nende otsa on peaaegu võimatu ronida. Oksad põimuvad okkaliseks puntraks ning on kuue jala kõrgusel liialt nõrgukesed, et kanda mehe raskust.
Kui Castaneda tõesti ronis selliste puude otsa, siis miks ei kirjeldanud ta meile, kui keeruline see oli?
Don Juan kasutas "viiksuvaid närilisi", et meelitada lõvi. Nad olid puuris, mis neid ei sandista. Milline näriline viiksub, ilma et neid ei vigastataks? Vahel teevad seda küülikud, aga neid mitteküülikulisi kirjeldati kui "lihavaid oravasarnaseid närilisi." Sellised müstilised olevused pidanuks kindlasti toodama kõrbest tagasi ning annetatama Arizona Sonora kõrbemuuseumile.
Kuigi Carlos saab kokku olevustega, keda tegelikult ei eksisteeri, ei õnnestu tal kohata selliseid, kes tõesti on olemas - seda väga suures ja ähvardavas koguses. Kõrb ei kubise lõvidest, aga ta kindlasti kubiseb skorpionidest. Hoolimata arvututest ööbimistest lageda taeva all põõsastikus, sagedastest kivide tuulamistest, ja don Juani kääbikulikust kombest maas väherdada, kui midagi teda lõbustab, ei roni üksi skorpion talle krae vahele ega tüki ka lugudesse.
Samavõrra veider on Castaneda võimetus nimetada saguaro puuviljakärbest, keda parvleb igal aasta maikuus suurte õitsvate kaktuste läheduses tohututes kogustes. Nad ronivad silmadesse, kõrvadesse, ninasõõrmetesse nagu väikesed deemonid. Need kleepuvad piinajad teevad inimolevuste elu haletsusväärseks. Sellele ohule mingit tähelepanu pööramata jalutab Castaneda häirimatult liivavälju pidi või täheldab rahulikult üles märkmeid don Juani kõrbemaja ees - seda kõike mais, saguaro kärbeste tippajal.
Don Juan'i paks oravalaadne näriline, või "vesirott" kõigepealt jookseb kiskjate eest ära, siis aga tõuseb oma tagajalgadele kaljutipul, et ümbrust uurida ja sugedes ennast. Normaalses maailmas põgenevad kiskjate eest küülikud, aga teised närilised peidavad ennast urgudes või varjuliste kivide vahel. Ehk teevad nad nii lemmikloomapoodides, kus Castaneda on neid võib-olla vaadelnud. Närilised sugevad ennast harva kiskjate pilkude all, eelistades seda teha ohutus eraldatuses.
Carlos püüab paljaste kätega kergesti kinni küüliku, kuigi on alles uustulnuk kõrbes. "Olin väga külmavereline ning jälgisin oma liikumist hoolikalt", räägib ta, "ja mul polnud raske isast küülikut kinni nabida." See väide reedab monumentaalset võhiklikkust. Isegi kõige osavam koiott peab palju vaeva nägema, et küülikut kätte saada. Castaneda ei erista siin ameerika küülikut ega jänest, aga isegi küülik suudab mõne sekundi jooksul paigalseisust saavutada kiiruseks 30 miili tunnis ja on raskesti tabatav märklaud laskuri jaoks. Külalisfenomenoloog suudaks kergesti kinni nabida ainult haige küüliku.
See toob esile veel ühe punkti. Kõrbekütid teavad, et kuumal aastaajal põevad loiud jänesed tõenäoliselt tulareemiat ehk jänesepalavikku. Selle haiguse mikroobid võivad tungida läbi inimese naha ja põhjustada mitmeid nädalaid kestvat palavikku. Pärast eeldatavalt haige jänese püüdmist juulikuus soovitab don Juan tal see nülgida, küpsetada ning ära süüa. Vanal nõial pidi sellel erilisel suvepäeval oma õpilasest tõesti üsna kõrini olema.
Kui don Juan käseb tal jänese tappa, trambib Carlos puuril, tõmbab jänese välja, hoides teda lõtvununa käes. Kuidagi on loom hetkeliselt surnud. Igaüks, kes on tapnud küülikut, teab et küüliku surmapiinad on kohutavad. Isegi kui teda tulistada pähe, tõmbleb ta veel mitmeid sekundeid. Olen selles üsna kindel, kuna olen elanud farmis, kus kasvatati küülikuid. Castaneda küülikud jooksevad nagu pardid ja surevad kui peibutised.

Joostes hirmununa kõrbes päeviti või öösiti, jääb Carlos puutumatuks verejanuliste kaktuste ogadest ja okastest. Ta nopib tsolla kaktuse nõelu (Cylindropuntia fulgida tlk.) oma sisalike nõelumise tarbeks, kordagi torkamata sõrme. Don Juan hoiatab küll korduvalt vaenulike vaimude ja muude moodustiste suhtes öösel, aga sellele ei vasta hoiatusi tünnkaktuste (echinocactus või ferocactus tlk.) ja ämmakeelte kohta (opuntia tlk.). Kaheksa aastat muretseb Carlos kõrbes puumade pärast, aga ei ole iial muretsenud ega kuulnud midagi tumehallist pekaarist (pecari angulatus, tlk.), metsikust kõrbeseast, kes võib olla veel ohtlikum, kui puuma. Aga kus, võiks küsida, on üheksatollised sajajalgsed, tarantuulad (perek. theraphosa, linnutapikute sugukonnast tlk. ) suured kui alustasid? Kus on kuningmaod, maisimaod, tsakvallad (sauromalus obesus tlk.), sarviguaanid, zhilatjeed (Heloderma suspectum tlk.), kääbusrebased, kõrbekeksikud, oravad ja skungid? Kus on öökullid ja jooksurkäod (Geococcyx californicus>). Naguali nimel, kus on hirved?

Castaneda vead üle- ja puuduolevatest nähtustest ei ole täielikult süstematiseeritud, aga need näited võiksid omada mõtet. Kuigi peaaegu kõik nendest anomaaliatest võivad tekkida mittetäpsetest vaatlustest või ebatavalistest asjaoludest, siis selliste mittevastavuste kogusumma muudab Castaneda eeldatava välitöö täielikult mitteautentseks. Kui olukorrad on kujuteldavad, miks peaksime me usaldama maagilisi trikke, või maagi, kes neid teeb, või õpilase ja õpetaja vahelisi vestlusi? Kui väli ise on pettus, siis miks välitöö peaks sellel väljal olema tõeline?

Jaapani autoturul

http://www.news.com.au/business/hey-buddy-wanna-buy-a-radioactive-car/story-e6frfm1i-1226177281599

Jaapanist on praegu lahedalt saadaval väga heas sõidukorras autosid. Ainuke mure - kiirgus. Kuid kõigile tuumajaama entusiastidele võiks sealt ostmist soojalt soovitada. 100 mikrosievertit tunnis, 2 tunniga aastanorm täis, miks mitte nautida võlusid, mida võib tuua radiatsioon.

Pisut tõsisematel teemadel on aga rääkimist allpooltoodud lingis. Seda ei soovita mittespetsialistidele, kuid resümee on lihtne: joodi mitmed isotoobid jõuavad vaadeldavate kogustena Ameerikasse. See annab märku kriitilisusest, s.t. kusagil põhjavees kooriumid vahel lähevad kriitiliseks ja siis jälle ei lähe. Ja mingitel asjaoludel on neutroneid PALJU, siis tekib neptuuniumi näiteks, mingitel asjaoludel aga vähe, siis tuleb joodi.
Ja jood jõuab kilpnäärmesse ja võib oodata kogu põhjapoolkeral kilpnäärme haigusete plahvatuslikku kasvu. Kõige enam Jaapanis, USA-s, aga ka meil, Euroopas. Ja kõik meedikud vaikivad kui ühest suust, kuritegelikult - sest kui tarvitada regulaarselt jodeeritud soolagi näiteks (minge ostke kauplustest, ärge fluoriga võtke, see sodi ei ole vajalik), võiks ehk probleeme vähendada. Jooditabletid võiksid ka varuks olla, iial ei või teada, millal siin lähistel tuumajaamas midagi lahtib läheb ja siis on neid väga vaja...
Aga kollegidele füüsikutele "materjal dlja rasmõshlenii". Kui muidugi on huvilisi.

Lisaks veel, et on shansse, et kriitilisus kasvab väga järsku väga suureks. Keegi ei tea, keegi ei vastuta. Peaasi, et TEPCO atksiad ei kukus, peaasi, et majandus viga ei saaks...

http://beforeitsnews.com/story/1279/926/Fukushima:_Dancing_With_the_Devil_In_North_America.html

Kuraditants siis kooriumikatla ümber.

Ja kõige mõrum selle juures on planeedi eliidi vastutustundetu vaikimine, vaikuse müüri ehitamine oma xxxx ümber. See ei päästa mitte kedagi, isegi neid elitiste mitte millegi eest - Steve Jobs, kuigi tn. mitte tingimata radiaktiivsuse tõttu, näiteks suri hiljuti vähki.

Mingi äärmine äriline nürimeelsus, mis suurepäraselt koopereerub praeguse inimkonna enamuse äärmise, ausalt öeldes jabura lambamentaliteediga, ausalt öeldes ka meil siin.

Räägi nagu seinale sellest asjast. Ja ma usun, et umbes mõne aasta pärast algab suur kisamine teemal, miks meid küll ei informeeritud. See info oli ja on olemas. Need inimesed olid ja on olemas, kes hoiatavad. Küsimus on kuulajates. Nagu alagi, sest päikse alla uut ei sünnigi.

Don Juan Matuse portree

Meil on sageli komme omaenda järgi hinnata teisi inimesi. Vahel veab selline komme alt. Näiteks Liis Haavel, kui ta jälle lahti päästa, kindlasti hakkaks jälle kedagi petma, kuigi meile tunduks see uskumatuna. Veidi pehmema variandina esineb meil mõni nn. skeptik siin ja seal, kus tema nn. „kohusetunne“ käsib, suure teadurina, kes rumalaid harib ja sarjab, küll vaktsineerimise, küll autismi, küll muudelgi aladel. Ja vahepeal võtab endale ka ema, naise, arsti, tudengi rolli. Rollimängud, nii vahvad teha ja olla! Inimesed ei usu seda meeleldi, kuna teadlane aura sisaldab ikka mingit aususe ja äraostmatuse oreooli ja nii lähevad need „nipid“ kergesti läbi.
Inimesele, kes peab lugu teadusest, sellised rollimängud tõesti mitte ei sobi. Minu kreedo on, et tegelikult teadlane või ka lihtsalt kodanik, kes pooldab teaduslikku mõtteviisi, ei saa aususest üle ega ümber. Mistahes kuritarvitus, mistahes leebeski vormis toob tõe otsingule tegelikult ülisuurt kahju.
Üheks sarnaseks psühhopaatiliste omadustega valetajaks on nooremale põlvele ehk tundmatu Carlos Castaneda. Meie õnnetuseks ei teadnud me paranähtustest raudse eesriide taga kükitades suurt midagi ja nii võeti selle mehe raamatuid meil Eestis pärast laulurevolutsiooni ülima entusiasmiga vastu. See kestab tänini – kuigi Castaneda lahkus siit ilmast 1998, temale järgnesid muuseas 5 lemmiknaist (!!), käivad kusagil aeg ajalt ikkagi Tensegrity kursused (ei ole seal ennast koolitanud), on olemas (vist varjusurmas) Castaneda meililist, foorumeid kohtab ja tema pea kõik raamatud on soliidsete raamatukogude riiulitel reas. Meie väikse rahva rolliks on kultusteks ülendada mujal juba moest läinud liikumisi. Mida aga Eestis peaaegu ei ole - mistahes väiksemgi kriitika suure maagi aadressil.
Kuna lubasin shamanismi käsitlevaid raamatuid põhjalikult uurida, võtsin ette kuhja Castaneda raamatuid. Veetsin selle härra poolt propageeritud Don Juan Matuse seltsis terve laupäeva ja hea jupi pühapäevastki. Siis minu vastupanujõud rauges ja ma hakkasin esitama enesele mõningaid arglikke küsimusi selle härra kohta. Kõigepealt, kus võiksid alles olla Carlos Castaneda märkmed, kust ehk saaks aimu, kuidas suur kirjandus sündis ja kuidas tehakse antropoloogiaid? Nende märkmete põhjal ju suur antropoloogia sündis?
Minu suureks üllatuseks need märkmed Castaneda väiteil on hävinenud. Tema maja keldris olevat toimunud uputus ja nii ei ole Don Juanist mitte ühtegi faktiräbalat ka võtta…
Kas on olemas maailmas kedagi, kes Juan Matust oleks teadnud tundnud? Kas on olemas kasvõi üks pilt selles pühakust? Tema kaasnõidadest? Don Genarost?
Mis veel imelikum, ühes raamatus tegi see nõid asju ühtemoodi, teises teistmoodi. Ühes raamatus istus ta verandal kogu aeg ÜHES KOHAS. Teises raamatus vahetas kogu aeg kohti. Ometi pidi nõiaõpilane tema valeteisiku tundmiseks lähtuma just sellest, Castaneda istus muidugi omal kohal, mistahes teisele kohale istumine oleks lõppenud noorele nõianolgile surmaga…
Seejärel väsitasid ja painasid lõplikult muidugi kõrgfilosoofilised pilotaažid ja kahtlemata uskumatud seiklused küll varesena lendamisena (Castaneda OBE –d on ühed kõige fantastilisemad, kui Monroe 2 viimast rmt. välja arvata), maagiliste olenditega kohtumisena droogide mõjul. Kaugnägemise oskused tulevad mängu 2 sisaliku abiga, kes kõrbes kinni püütakse. Ühel õmmeldakse kinni suu ja teisel silmad.
(Yaqui indiaanlased, kelle religioonist võiks ju Castaneda enda pealkirja järgselt juttu olla, sellise jamaga EI TEGELE …)
Järgnevates raamatutes droogid kaovad ja selgub, et see ei olegi nõiakunstis põhiline…
(koos moe muutumisega, 1968 oli droogide kõrgaeg, 70-ndatel see nii popp ei olnud)
Kõige lõpuks hüppab Carlos alla kuristikust Juan Matuse õhutusel … ja pääseb eluga. Ja nii edasi ja nii edasi jaburdusi, järjest eksponentsiaalsema kasvutempoga.
IMHO - See kõik on karjuvas vastuolus otse paranoilise põhjalikkusega kontrollitavate seanssidega 19 sajandi lõpul – 20 sajandi algul, kus osalisteks vägagi tuntud teadlased. Tavaskeptikule tundub see uskumatuna, aga lähem andmete kontroll ei leia sealt sarnaseid jaburdajaid peaaegu üldse (tõsi, ka sealt leiab) – on võimalik ka see, aga siis peab patoloogilisteks valetajateks lugema mõned väga tähtsad teadlased… kuid see olgu omaette teema.
Carlos Castaneda „teekonna Ixtlanini“ oleks pidanud peatama mistahes konstruktiivne väga lihtne teaduslik küsimus. Selle jaburdamisele pidanuks lõpu tegema kasvõi kõige lihtsamate antropoloogianõuete täitmine, näiteks kasvõi mingi lihtne kontroll, kas Carlos neil päevil, mil ta väitis olevat Juani õpilasena kõrbes, üldse viibis seal. Otse vastupidi, Castanedale omistatakse tema raamatu põhjal PhD kraad. Raamatuks on „Teekond Ixtlani“.
Meie õnneks kusagil sellest hetkest see afäär jõudis teatud lõpule, sest just minugi mõtetele sarnased kahtlused hakkasid vaevama ametilt psühholoogi Richard de Mille’i (antropoloogid neelasid need muinasjutud suurima heausksusega alla). Ta kirjutas Castaneda oopuste kohta 2 kriitilist raamatut, millest kahjuks kõige esimest mul ei ole praegu käepärast ja ei raatsi ka RVL-le kulutada, pealkiri on „Castaneda Journey“. Teine raamat aga mingi ime läbi TÜ raamatukogus vedeles ja ma korjasin selle sealt ka üles. Kahjuks siin on ainult artiklid erinevailt autoreilt, k.a. RdM (Richard de Mille), aga kõvaks abiks oli seegi, sest interneti kammimine siiski andis ka lisaks mõningaid kriitilisi lugusid. Üllatusena ei mainita eestikeelses Wikis mitte üldsegi Richard Mille’i nime ega raamatuid (ingliskeelses sellest aga juttu tehakse). Skeptikud on asja suhtes üsna unised ja ei maini isegi Mille’i. Äkki on asi selles, et skeptikute sekt ei armasta olukordi, kues tavateadus, normaalteadus saab petta? Aga PhD omistamine „Teekond Ixtlani“ põhjal, olgu see kui kurioosne iganes, on fakt.
Keda nüüd Mille ja teiste kriitilised väited veidi enam huvitavad, siis katsun neid järgnevates kirjutistest Castaneda kohta refereerida.
Isikliku remargina:
Mina pääsesin Castanedast kergelt, umbes sama kergelt, nagu ühe veidra loteriivõidu pakkumisega läks – päevast skepsise tekitamiseks piisas. See oli ja on äärmiselt vajalik, sest esoteerika riiul on tõesti äärmiselt kirju.
Kõrvetada saamine tasub ära, k.a. kognitiivne dissonants, mis sellest tekib ja see dissonants tasub iga päev, iga hetk kõrvade vahel hoida igal inimesel, kes peab kõige olulisemaks väärtuseks inimesele tõde.
Dissonants peab olema, peab olema väga sokraatiline dissonants. Nii nagu see kaob, on nukkumisprotsessis valminud fanaatik. Meil ei ole õigust olla eksimatu, meil puudub selleks igasugune võimalus. Tavalisel inimesel on, uurijal mitte iialgi.
Lisaksin, et iga aus esoteeriklane teeks targasti, kui ta Castaneda kõrvaldaks igaveseks oma kirjanduse nimestikust. Valetamine ei ole ilus ega naljakas ega süütu, ta on lihtsalt vastik!
Krooniline psühhopaadi tüüpi valetaja on inimkonna suurim nuhtlus, tegutsegu ta MISTAHES vallas.
Mulle tundub ka, et Castaneda haip on teatud psühhosõjas oluline. Nagu viljaringide nähtuse puhul sai kasutada kahe petturist viljatrampija abi, et kogu nähtust diskrediteerida, saab ühel hetkel Castanedat „avastades“ endiselt diskrediteerida ka ausaid uurijaid – otsijaid. Ja eksimine neil, k.a. Castanedagi juhtum, on paratamatu ja inimlik, jätkuks neil julgust seda tunnistada ja samas säilitada edaspidine kriitiline meel, mitte paiskuda kraavist kraavi. On ju mõlemas kraavis meid ootamas oma seltskond – ühel pool näiteks jehoovatunnistajate ja teiste sarnaste sektid, teisel pool aga Sagan ja jüngrid, kelle taga aga rõõmsalt korporatiivne kapitalism ausa teaduse nime alla kasumeid kokku kühveldab.

Lehesadu

Oktoober on lehesadu vene keeles. Meie keeles on sellele nimetus viinakuu. Meie orjapõlvele tundus see kuu selline aeg vist olevat, kus talutoimetusi meestele enam ei jagunud nii palju ja sai kõrtsipingil istuda. Tarkust see küll ei toonud, viis pigem.
Äkki olimegi tark metsarahvas vanal ajal?
Siis aga tulid misjonärid ja orjastasid selle rahvakillu meele ära. Kui oli nõidade põletamise aeg, siis meil Eestis põletati tegelikult nõide rohkem, kui Hispaanias.
Aga kes selle matsirahva kannatusi ikka tähele panna oskab.
6 aastat tagasi alustasin just selles kuus oma blogisirgeldustega ja nagu iga ajutise asjaga olen sellega kimpu jäänud, ei saa tast lahti, On nagu sohilaps selline, tahab toitmist ja samas natuke häbi ka oma grafomaania pärast. Hea on, et lähihingesugulased on sellest põhjalikult tüdinud ja ei looda suurt midagi.
Mõni juhuslik kõrtsikülastaja aga ei tee suurt tüli, ei tekita süümekaid, et miks ma midagi väärtuslikku ei mune, niisama lobisen…
Kõige truumad on ükskõiksed, need, kes seda blogi tollal ei lugenud, ei loe seda ka praegu. Vahepeal päevaleht tunnistas mind oma bloginurgas avaldamiskõlbulikuks. Siis aga, just siis, kui ma liiga palavalt tuumaasjadest kirjutasin, visati kõik blogistid sealt põlglike mühatuste saatel minema. Vaevalt, et mina nüüd see peasüüdlane oma sievertitega olin, aga mine sa seda tuumahane tea.
Ja tuumamuredest ei kirjuta kah peavoolumeedias praegu keegi, sest turusituatsioon ei luba…

Nii ongi välja kujunenud, et olen nagu üks sõdur lahinguväljal ühelt poolt ja teiselt poolt eriliselt jabur Omanike Liit ja MTÜ Tuumajaam. Ja kolmandalt poolelt täielik ükskõiksus ja pohhuism. Ja neljandal poolel toimetavad energiamajanduses asjatundjad. Eesti riigifirma tegeleb kusagil väljamaal imelike asjadega minu arvates ja meie voolule see head ei tee, selline sahkerdamine, seda nii muuseas öelduna.
Mina luban teid radiatsiooniteemadega ikka edasi tüüdata, tõsi, mõni teine päev, siis kui jälle joodi leitakse näiteks, või mõni suudab riisi seest plutooniumiterakesi leida ja kui seda kaupa siiapoole ka hakkab tilkuma. Tuunikalas võib ootamatuid isotoope juba praegu leida. Aga kuna keegi ei mõõda, siis ei ole ka mingit ohtu. Nii lihtne ongi see toidu ja keskkonnaohutuse asi praegu.

Ometi on viinakuus ka midagi ilusat. Vene esipoeet Pushkin armastas seda kuud, Heiti Talvik meie poeetidest vist ka armastas ja mina ka armastan natuke, siis, kui vihma veel väga krae vahele ei saja.
Ma ei tea, kas Oskar Luts ka seda kuud armastas. Viina ta armastas küll oma elu sügisestel päevadel.

Mulle meeldib sellel ajal mõelda hingede peale. Tuleb nii välja, et endine füüsik on hakanud uskuma väidet, et peale füüsilise keha on inimestel olemas ka hing!
Ma ei oska kahjuks küll sellest kuidagi automaatselt tuletada väidet, et see hing oleks kuidagi mittemateriaalne. Kuid meie jaoks võib see siiski väga suurel määral nii olla. Mõne kõrgemale jõudnud olendi jaoks on need asjad jälle ilusti koos. Mulle meeldib oletada, et hing on kingitus meile kõrgemale jõudnud olendeilt, keda meie võiksimegi nimetada jumalateks.
Siin aga algab koht, kus „kõik on võimalik“ ja mind kui ratsionalisti see hirmutab.
Sama üleminekukoht kohutas Dostojevskit. Tema jaoks tähendas jumalast loobumine inimeste muundumist karjaks, kellele miski pole püha, kus kõik on lubatud. Millegi sarnaseni oleme me praeguseks oma materialismiga tõesti jõudnud. Tegelikult võiks vähemalt ideeliselt inimesi huvitada tema järeltulev põlv, planeedi olukord pärast tema surmagi, mis sellest, et lõplikku ateisti jaoks.
Aga tegelikult ju ei huvita! Võiksin pareerida ka, otsige üles mõni püsiusklik inimene ja vaadake, kui palju temale see tulevala korda läheb. Võib välja tulla, et ta rahumeelselt kirjutab alla näiteks tuumajaama rajamise kavale. Teda rahustab tõik, et küll vanajumal asja lõpuks paika paneb.
Milleski on niinimetatud kõrgemad religioonid inimesed UIMASTANUD, võtnud neilt vastutamise võime ja tahtmise. Vanade metsarahva usud, shamanismid, need ei olnud sellised. Seal inimene vastutas oma eluga, suhtles esivanematega, reinkarnatsioon oli loomulik asi, nagu ka teispoolsusega suhtlemine. Selle on ristiusk aga sõna otseses mõttes tuleriidal hävitanud.
Seetõttu pean ma kristlust põrunud usuks, sest ta ei vasta tegelikkusele. Nõidade põletamisega võttis see usk ensele väga suure veresüü ka peale.
Kes tahab kinnitusi ja viiteid – otsige märgusõna Shanti Devi alt näiteks midagi. Ka eesti keeles on üks raamat tema elust ilmunud, Sture Lönnerstrand on selle kirjutanud.. Selle naise õnnetus seisnes just selles, et ta mäletas oma eelmist elu liiga hästi. Eelmine elu ja tema enda elu olid mitmes mõttes üsna segamini ja see vahest ongi põhjus, miks me oma eelmisi elusid ei mäleta – see on meie enda huvides.
Ilmar Soomere on mõne taassünnimälestuse ka Eestis üles täheldanud, tema raamatuid ka tasuks uurida.
Aga ka budismis on sama joon sees, nagu igas kirja pandud, talmudiseerunud religioonis. Asi läheb lukku siis, kui õpetus kirjutatakse üles, saadakse pühakiri. Budism on natukene paindlikum ja võimaldab arengut, aga siingi on kusagil asjad lukus. Aga see usk siiski vastab kõige enam sealpoolsusele minu aimduses. Aga aiman ka seda, et äkki oli kõige loomulikum usk ikkagi see meie enda esivanemate oma, shamaanide usk. Ehk.
Kuid tänapäeva tooduna vajaks iga usk kõvasti kohendusi, mitte tingimata moraalses plaanis, vaid just reaalsusega kokkuviimise mõttes. Ka selle naisel on mälestusi eludevahelisest perioodist, midagi saab sealt teada, mida see hing vahepeal teeb. Natuke saab aimu sealpoolsest ukselävest neilt, kes seal ära käinud ja arstide poolt tagasi toodu (NDE, Near Death Experience). Natuke saab aimu, mis asi hing on nende käest, kellel võime astraalselt rännata, ringi kolada. Robert Monroe on väidetavalt selline isik, temalt on koguni 3 raamatut sellel teemal.
Õige natukene on meie sekka sattunud ka selliseid inimesi, meediume, kes suudavad teispoolsusega suhelda. Mõned on vaid ravitsejad, Mõned aga nn. seansside ajal ka suhtlevad tegelikult sealpoolsusega.
On olemas selliste nähtuste uurimise ühinguid ja ime küll, on olemas palju, palju selliseid teadlasi, kes sellega tegelenud, eriti 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.
Just see teadlaste hulk teeb mulle väga raskeks püsivalt skeptilisele positsioonile jääda. Juba mingid 170 aastat on neid asju päris teaduslike meetoditega uuritud ja hoolimata peavoolu jäigast vastuseisust jätkatakse seda mõnel pool edasi. Alati enam vähem samade tulemitega, milles on väga raske kahelda.
Enamasti teadlasi aitab lihtsalt teadmatus - püsitakse õndsas informeerimatuse seisundis. Kui aga mõni erakordne nähtus ikkagi vägisi ette jääb, võib tulla ka ärapööramisi.
Püsivalt skeptilisel positsiooni on aga teispoolsuse suhtes võtnud tegelikult praktiliselt politiseerunud sekt nimega skeptikud. See on natukene õnnetu seltskond, sest oma õnnetuseks on nad enamasti mitteteadlased, nn. fännid ja kahjuks tavaliselt võhikud enamikes asjadest, millest kirjutavad.
Poliitilises programmis on aga kahjuks punktid, mille sidumine skepsisega on väga raske. Niinimetatud skeptik usub pimedalt vaktsiinidesse, usub sellesse, et radiatsoon on kahjutu, et mobiilid ei tekita vähki, tohutu rida poliitilisi väiteid suurfirmade kaitseks tegelikult, … ühesõnaga, maailm on roosiline ja lilleline asi ja samal ajal naeruvääristavad siis neid, kes seda lillelisust omal moel usuvad. Kui olla järjekindel skeptik, siis järjekindel, aga see ei tule neil kuidagi välja, sest see on äriliseks sektiks saanud. Äri aga keerab iga usu vussi, ükskõik mis usu, teadususk kaasa arvatud.
Aga ma ei tahaks praegu hakata kirgi üles paisutama. Olukorras, kus iga mõtteavaldust käsitletakse sõjalise aktina, ei ole mõistlik arutelu võimalik.
Ehk oleks üldse, mõistlik oleks sarnaseid mõtted teispoolsusest endale jätta, neid lugeda pimedas ja teki all, et keegi ei näeks? Räägitakse, et tõelised teadmamehed nii teevadki. Et nad üldse enamasti ei räägi midagi välja, mida teavad.
Ma olen hakanud sellist salatsemist mõistma. Ei tule välja midagi, püüa kuidas tahad, avalikus ruumis neist asjadest kõnelda, sest see ruum on lootusetult reostatud.
Vanasti tähendas see lihtsalt ellujäämisinstinkti, aga vaimses mõttes võib see õigeks osutuda praegugi.
Kusagil keset 19. sajandit ja 20. sajandi alguses ka võis ka vahest loota ausa arutelu võimalusele. Seda tolleaegsete debattide lugemine kinnitabki. Praegu see nii ei ole. Mulle tundub see traagilisena, sest tegelikult ratsionaalne meetod on olemas ja seda peaks ka siin saama kasutada, ainult et ratsionalistid on oma poliitagaruses-ogaruses omale ise jalga tulistanud.
Ega esoteerikudki paremad ole.
Tartu linnaraamatukogus on vähemalt 3 riiulitäit raamatuid sellest zhanrist ja ometi mitte väga palju asjalikku. Erinevad vaated, palju fantastikat, palju tõestamata väiteid, palju automaatkirjutusi, mis tunduvad üdini kahtlased, Ingiskeelse kirjanduse jaoks jääks praegusest LR hoonest vist väheks, aga ratsionaliseerivat kohtab harva. Arvatakse, et kui on teispoolsus, siis võib ratsionaalsuse kohe kõrvale visata. Osalt ongi vist nii, et midagi käib sõna sõnalt ÜLE MEIE MÕISTUSE. Meie mõistus lihtsalt ei ole selleks suuteline. Samas ratsionalist minus ikka tõrgub. Idealistile ei ole tulevikunägemus aastast 2100 mingi probleem. Minu jaoks on, Igat sorti füüsika võib kehtida ka astraalsete hingede jaoks, aga kui seal midagi on kirjeldatav sama sorti võrranditega, millega meie praegu maadleme, siis lihtsalt täpne tulevikunägemine lihtsalt ON VÕIMATU. Püsivalt kohtab väiteid, et aeg on tegelikult illusioon. Mina neist asjadest aru ei saa, Need väited ei maksa midagi, kui ei seletata lahti, milline struktuuriga ruum see astraalruum tegelikult on ja ikka ei saa me lahti mõistest ruum, nagu ka ei saa lahti mõistest aeg.
Kuna aga ratsionaliseerivaid isendeid esoteerilises seltskonnas kohtab harvem, pööratakse neile asjadele ka vähe tähelepanu.
Eriti vahvalt ärapööranud asjad on muidugi shamaanirännakud. Praeguses seisundis ma loen shamaanikirjandust siiski rohkem nagu ilukirjandust. Kuid mine sa tea, kuhu see vaim pöörab.

Hiina sündroom

Hiina sündroom on tegelikult olnud kinofilm, Jane Fondaga peaosas. Film jõudis valmida ...12 päeva enne tuumaõnnetust tuumajaamas
"Three Mile Island", 16. märtsil 1979. 28 märtsil hakkas seal käima peaaegu samamoodi, nagu filmis ennustati.
Tuumareaktori nr. 2 jahutus ütles üles ja suur osa 2. reaktori tuumast sulaks känkraks. Sellistele känkratele on praeguseks antud hellitlev nimi -
koorium. Selles tuumajaamas see koorium ei suutnud ennast kuigivõrd reaktori seest välja sulatada.
Tsernobõlis jõudis koorium kaugemale, aasta oli siis 1985, aga jäi ka kuhugi betoonpõrandale pidama.
Suur osa varjatud võitlusest Tsernobõli tuumajaama avariis seisnes selle känkra võimaliku väljasulamise vältimises. Kui see oleks toimunud (õnneks vist mitte), oleks
kokkupuude põhjaveega selle saastanud ja suur osa Ukrainat ja Valgevenet, k.a. Kiiev, oleks muutunud elamiskõlbmatuks.
See filmis ennustatud stsenaarium, kus kogu reaktori südamik sulatab ennast sügavale välja, apokalüptiku ideaalis siis teisele poole maakera (mis on kunstiline
hüperbool, hahahaa ), see toimis päris hästi aga Fukushimas. Seal sulas 3 reaktori sisu üles, 3-s tegi eriti vägeva paugu. Praeguseks peaks nende reaktorite koorium olema ennast kuhugi sulatanud. Kaudsed andmed, nagu näiteks väljaimmitsev radioaktiivne veeaur VÄLJASPOOL 1. reaktori hoonet, kust viimati mõõdeti 4.7 sv. tunnis, viitab sellele, et vähemalt reaktori 1 puhul ongi südamik sügaval. Ka muud märgid näitavad - 1. reaktoris käis ühe mõõturi näit pidevalt 400 sv. kanti tunnis. See on määratu radiatsioon, kus iga elusolend hukkub kohe. See ja lisaks kõigele Jood 131 taasteke näitab, et reaktori sisemus muutub aeg ajalt nn. kriitiliseks, s.t. võiks juhtmed külge panna ja hakata voolu tootma, kui asi oleks korras. Kooriumilaadses känkrast aga voolu ei saa, radioaktiivseid jätteid aga küll.
Akiro Kurosawa näitas oma Unenägude ühes lühifilmis "Punane Fuji mägi" ( klõpsa ülaltoodud videol) ilusti ära, mis välja tuleb...
Kui see praegune lugu ununeb, tippige jutjuubi "The Mount Fuji in Red", Kurosawa ja leiate selle kuulsa filmijupi üles.
Selle filmi AEGLUUBLINE stsenaarium on praeguseks realiseerumas.
Kurosawa filmis öeldi juba tollal välja, mis kõige ohtlikum - plutoonium, aga ka strontsium ja tseesium.
Saastunud põhjavee ette aga barjääri ehitamist pole isegi kaaluma hakatud - TEPCO, firma, kes seda tuumajama majandab, pidas seda oma aktsiate hindadele
liiga hukutavaks.
Ma ei leia enam endas sõnu, et seda tuumajama väljendada ja ilmselt teie, minu lugejad, ei leia aega, et seda jama lugeda - ja pole ehk vajagi.
Aga meil ei ole tegelikult mingit õigust oma järeltulevale põlvkonnale niivõrd täislastud planeeti pärandada, ometi me teeme seda, nagu hiiglaslik karmaanum on see kõik pähe valgumas nendele hingedele, kes sellesse aega on otsustanud sündida.
See on selle eest, et me ei käi vaatamas Andrei Tarkovski filme, näiteks Ohverdus. See on selle eest, et me irvitasime ja irvitame näkku igasugustele vandenõuteoreetikutele, nagu me neid nimetame.
See on meie leiba ja tsirkust ihaleva anglo-ameerika impeeriumi saatus, nii on olnud ka varem, loodus, emakene, on meile selle lõpuks kõik tagasi teinud, mis meie talle kokku keerame.
Ma ei tahaks olla päris apokalüptiline, kuid kriis siiski süveneb veelgi. See on praeguseks selge. 21. sajandi kontekstis.

Sõnad on otsa saamas. Saaste süveneb. Vale kasvab. Lollus uputab igalt poolt üle ääre.
Orjameelsus õilmitseb. 1979 ja 2011 vahel ei ole muud vahet, kui kriisi sügavam nägemus ja põhja sellele kriisile praegu küll ei paista.

Prügila peremehad

Vabandan juba ette tänase produktsiooni mittepiisava kvaliteedi eest -
esmaspäevasel päeval kirjutatavad palad ei pea olema kvaliteetsed. Aga selle eest on sõnu täiesti piisavalt, et veidigi püüda tähelepanu.

Ajendiks sai aga veel üks piisk kannatuste karikas nimega tänapäev - ajamata habe. Ajamata habeme põhjustas habemeajamisaparaat, täpsemalt seda aparaati elektrienergiaga toitev süsteem.
Õndsal NL ajal selliseid asju juhtus harva. Oli habeajamisaparaat ja seda sai käsitleda oma eksistentsi seisukohalt igavesena. Vähemalt mina mäletan pardlit, mis papsil oli, eluaegsena ja see ei läinudki läbi. See minu praegune pardel aga pidas vastu isegi 4 aastat kusagil, seega isegi tubli oli.
Kunagi aga tundusid Lääne poolt tulnud asjad kõik nii kvaliteetsed ja head. Seda siis, kui teisel pool eesriiet sai elatud ...
Pardel pardliks, habet võiks ju ajad ka käsitsi!

Neist käsitsiajamise viisidest sobiks mulle kõige enam habemenoa meetod. Aga mida ei saa, seda enam ei saa - teritatav habemenuga on minevik. Peab kasutama minemavisatavaid põsekraapureid. Viimaste peale tuleks aga raha koguni veel enam magama panna! Ja kõik need reklaamiminutid, nende peale sundkulutatud aja jooksul võiks tn. läbi lugeda riiulitäie raamatuid.

Nii on läinud millegipärast iga asjaga. Midagi püsivat, kindlat, kestvat asja meie maailmas ei ole ja selle kohta on isegi filosoofiline seisukoht võetud - elame erakordsel ajal. Sellisel ajalt ei saagi mingit kestvust oodata.
Näiteks tuleb meelda täitesulepea - seda asendavad mingid ühekordsed kirjapulgad, mille kirjutama hakkamine ei ole üldse selge - nad enamasti kuivavad päris kähku ära.
Või pesukäsn. See kulub ära umbes aastaga. Vanasti olid sellised asjad ka peaegu eluaegsed.
Või sokid. Mäletan aegu, kui ema või vanaema selliseid asju NÕELUS. Meie ajastul sokke nõeluda ei saa ja kestavad nad vaevalt nädalapäevad.
Või hõõgpirnid, sellest 1000 tunni kokkuleppest ehk olete kuulnud?

Praegu asendati nad ikkagi säästupirnidega, sest nii saab veel suurema kasumi välja teenida...

ja lisaprobleem ka käest võtta - elavhõbe ja sellest tekkinud ohtliku jäätme mure...
Või auto. Ei ole meetodit, millega kaasaegset autot õnnestuks õpetama sõitma ütleme 25 aastat. Ühel hetkel ei leia enam mitte ühtegi tagavarajuppi, ja kõik asjad on nii ehk nii NII läbi, et see läheks mitu korda kallimaks, seda autot parandada. Või osutub suisa võimatuks.
Aga võiks, laevad ja lennukid ometi kestavad 40-50 aastat, sest nad lihtsalt on piisavalt kallid ja nende peale ei saa ehitada väljapressimise süsteemi, mis nõuaks nende pidevat väljavahetamist?

Ehk hiilgab meditsiin sellega, et on meid teinud terveteks ja õnnelikeks? Ei, ka siin on hoopis terveks ravimine asendunud peaaegu kõikjal pideva ravimisega! Kõik, mida saab muuta krooniliseks, on krooniliseks muudetud.
Eriti hiilgavad siin meeleolu ehk depressiooniravimid, mis tekitavad lausa sõltuvuse neid asju veel ja veel tarvitada. Mis vahe on sellel narkokaubandusega?

Majad lagunevad, autod ei käi, tehnika veab alt.

Mõnikord saab seda kõike aga serveerida moeküsimustena. Kuna see pintsak või mantel või kleit ei ole moes, tulekski see mullune ära visata.
Tohutu hulk koitoitu igaühe riidekapis vaid kinnitab seda teesi. I
Arvutitega on aga asi ju nii kiirelt arenev, et 3 astane arvuti enam kindlasti ei kõlba, ei ole moodne. Sinu pidevalt uuenev explorer, operatsioonisüsteem või mõni teine prgoramm selle vana asjaga enam ei käi. Kas see ikkagi on normaalne progress, või oleme ikkagi ka
siin selle tarbimisratta oravateks pandud?
Prügitootmishulluse parandamiseks aga ei ole muud vahendit, kui hakata prügi käitlema. Selle asemel, et seda prügitootmissüsteemi viia miinimumini, tuleb senini lihtsalt äravisatav prügi muuta ülikallilt käideldavaks!

Tore leiutis on keskkonnahoides kahjulikud ained, sest nende käitluse saab kasutaja käest küsida veelgi suuremat lisaraha.

Senini lihtsalt keskkonnasaastet aga saaks hästi kalli raha eest keskkonnast eemaldada, Jälle äri õitseb.
Nii on loodud probleem ja seda asutud agaralt, turumajanduslikult lahendama. Ikka nii, et asi ära tasuks, s.t. oleks võimalikult kallis kasutajale ja kasumit tootev mõnele ärikale...
Ega muudki mured, mida "teadvustatakse", ei kisu paremate lahenduste poole. Kliimaprobleemist, kõigest, mis meid vaevab, saab teha kellelegi kasumi teenimise allika. Ja kui raha ei ole, ära virise oma probleemi üle, mis sellest, et see probleem on tegelikult kunstlik, et seda probleemi oleks mõistlikul viisil käitudes saanud vältida.
Kliimaprobleem tingib tuumaprobleemi, tuumaprobleemi lahendus maksab jälle lisarahasid. Ja seda kõike serveerime me progressina.
Muuseas, imelik mõelda, aga kõige keskkonnasõbralikumaks ühiskonnaks praegu saab vist pidada Kuubat. Castro suutis kõik teised üle elada.
Puna Hiina muidugi elab ka kapitalismi üle, ainult et nemad on kapitalismilt võtnud üle kõik pahad kombed, eriti rämpsu tootmise. Kuid mine tea, ühel hetkel nad otsustavad, et enam ei tooda oma rahva jaoks rämpsu, toodavad rämpsu vaid rämpskapitalismile toiteks.

Selle kirjutis ilmumise ajaks blogipuus muuseas ei ole ka mitte esmaspäev, vaid juba teisipäev. Ka see on progress, sest varem vabatahtlikul alusel loodud blogipuu programm loobus imelikul viisil õigeaegselt uuendamast ilmuvaid blogikandeid (vist raha probleem oli selle taga), sest müüdi ärikale. Ja ärikas tahab oma portaali eest kasumit saada ja topib selle portaali kurguni reklaami täis, nagu ka kõik muud kohad Internetis on kurguni reklaami täis.
Internetiga läheb täpselt samamoodi, kui televisiooniga ja me isegi ei oska protesteerida, kaitsta seda üürikest õnne. Ootame ja ootame
reklaamplagu taga, oma töö tegematajätmise hinnaga, oma aja ärakulutamise hinnaga, oma aju idioodistamise hinnaga, nagu telekas ammu kombeks on.

Totukuulmaailma lollide saarel käib vilgas tegevus. Prügilaks muudetud Maa nn. "peremehed" aga panevad progressivedurile auru veelgi juurde.

Eestikeelne Geographic

Kena uudis on see, et meil on nüüd võimalik omakeelset National Geographicut lugeda. Minu jaoks on sellel see miinus, et kadus ära motivatsioon korraliku inglise keele lugemiseks, ega ma nüüd nii fanaatik ka ei ole, et läheksin ingliskeelset N.G –d ostma. Kuid püüan seda mingi teise samaväärselt nõudliku ajakirjaga kompenseerida, head soovitused oleksid teretulnud.

Sellesama Geographicu oktoobrinumbrit tasub uurida tähelepanelikult. Sealt selgub ehmatav tõsiasi, et ka siin valitseb aeg ajalt tendentslikkus, sest leiame 2 leheküljelt heeliumiga jahutatava tuumajaama pildi, nagu Fukushima katastroof ei oleks olemaski. Kui British Petroleumi puurtorn vee all purunes, siis sellele pühendas N.G. küll erinumbri, tuumaküsimuses ollakse aga endiselt sinisilmsed.

Tuumajaamad ei ole lahendus kliimaprobleemidele, vaid pigem veel hullem alternatiiv, sest erinevalt kuumast ja külmast, mis tegelikult ei saasta, saastab mõni aine, ütleme plutoonium, piisavalt keskkonda paisatuna veel pikemaks ajaks, on veel ohtlikum ja suurem koormus meie Maale.

Aga niinimetatud kliimaskeptikutele jagub siit ka mõtlemisainet, sest nn. PETM-ks lühendatud (Paleotseeni – Eotseeni Termaalne Maksimum) nähtus, kestnud nii 150000 aastat, kujundas sellel ülilühikesel ajal meie kliima ikka kapitaalselt ümber (56 miljonit aastat tagasi).
Põhjapoolusel sai suvel supelda, veetemperatuuriga 23 kraadi, see ei olegi nii kole perspektiiv. Aga praegustes vahemerelistess maades ning ka Hiinas ja Indias muutuks elu lausa võimatuks, sest temperatuur kerkiks 37 kraadini KESKMISELT.
Kuid just see asi ootaks meid ees, kui me jätkame oma fossilsete kütuste arutut põletust, võib –olla ootab see meid ees isegi sellest sõltumata. Põhjus on selles hirmutavas artiklis ka välja toodud – kõige vanem selgitus PETM tekkeks on see, et mingi algtõuke järel, milleks võis olla korralik vulkaan, sai protsessi käitavaks jõuks polaaralade jääkilbi ja igikeltsa sulamisel eraldunud metaanhüdraadid. Seetõttu piisas küllaltki „väikesest“ CO2 kogusest atmosfääris, et see protsess käivituks ja oleks pöördumatu.
Kuid loodus reguleeris selle PETM-i enda jaoks ülilühikese ajaga – 150000 aastaga oli kõik peaaegu endine. Peaaegu, sest evolutsioon tekitas just selles lühikeses ajavahemikus primaadid, sõralised, kabjalised ja muud huvitavad tänapäeval populaarsed loomad, incl. meie eellased. Nii et huvitavalt hull aeg evolutsiooni jaoks.
Kas meie tuleme meie enda poolt kokkukeeratud jamast terve nahaga välja või võtavad planeedi valitsemise üle mingid selles asjas ellujäävad hästikohastunud elukad?
Praegune aeg on selles mõttes otsustav ja pessimismi tekitav: inimesed ei suuda mitte ühegi ohu puhul paktiliselt midagi ära teha ahnuse ees, mis hoiatajatest lihtsalt üle sõidab. Lai mass aga on passiivne ja tegutsemisvõimetu. Teadlased ostetakse ära, enamikel aladel on saanud ülekaalu makstud ekspertlus, millele reaalne teaduslik tõde on ükskõik.
N.G. –le aga soovin siin Eestis laia lugejaskonda, see ajakiri kõigest hoolimata seda väärt!